Kolmapäeval, 11. märtsil, kuulutas Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) COVID-19 ehk koroonaviiruse leviku pandeemiaks. COVID-19 ühe laialdasema leviku ja üha suureneva nakatunute arvu tõttu tekib ka üha enam probleeme lepingute kohasel täitmisel. Seetõttu on väga aktuaalseks ja oluliseks muutunud küsimus, kas COVID-19 puhul on tegemist vääramatu jõu ehk force majeure’iga, mis tooks kaasa võlgniku kohustuse rikkumise vabandatavuse kuni vääramatu jõu äralangemiseni.
Vääramatu jõud kui selline
Võlaõigusseaduse (VÕS) § 103 lõike 2 kohaselt on kohustuse rikkumine vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Sama sätte kohaselt on vääramatu jõud asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks.
Võlgniku all mõeldakse käesoleval juhul ükskõik millist lepingu poolt, mis ei suuda oma kohustusi kohaselt täita. Nii võib näiteks tarnelepingu puhul olla võlgnikuks hoopis tarnija, kui ta ei suuda oma kohustusi täita. Võlgniku võimalust asjaolu mõjutada tuleb vaadata lähtuvalt objektiivsetest kriteeriumitest. Juhul, kui võlgnik küll ei saanud rikkumise kaasa toonud asjaolu mõjutada või ära hoida, aga temalt võis objektiivselt oodata mõjutamist või ära hoidmist, ei ole tegemist rikkumise vabandatavusega.
Vääramatu jõu elemendid
Vääramatu jõu esimeseks elemendiks on takistava asjaolu esinemine, mis takistab kohustuse kohast täitmist. Näiteks võib takistavaks asjaoluks olla suur lumetorm.
Teine element on asjaolu asetsemine väljaspool võlgniku mõjusfääri. Kohustuse täitmist takistava asjaolu teke peab olema objektiivne, st see ei tohi olla põhjustatud võlgniku enda tegevusest või tegevusetusest. Võlgnikku mõjuulatusse kuuluvad üldiselt võlgniku enda tegevusega seotud riskid, sh võlgniku lepingupartnerite tegevus. Näiteks on kohtupraktikas leitud, et juhul kui teatud piirkonnas on igal aastal üleujutused, siis saab võlgnik sellise asjaoluga arvestada ja näiteks piirkonda mitte oma autot parkida.
Kolmandaks elemendiks on asjaolu ettenägematus. Kohustuse täitmist takistava asjaolu saabumine peab olema ootamatu, mistõttu ei saa võlgnikult eeldada sellise asjaoluga arvestamist. Seda hinnatakse lepingu sõlmimise seisuga. Seega, kui lepingu sõlmimisel on juba teada, et kolmas riik on kehtestanud kaupade ekspordile keelu, siis ei saa asjaolu pidada enam ennenägematuks.
Neljandaks, viimaseks elemendiks on asjaolu vältimatus ja ületamatus. Kohustuse täitmist takistav asjaolu peab olema selline, et asjaolu ilmsiks tulemisel ei saa võlgnikult mõistlikult oodata selle asjaolu kohustuse täitmisele avalduva mõju vältimist või asjaolu või selle tagajärje ületamist. Asjaolude mõjutatavuse hindamisel tuleb lähtuda sarnastel asjaoludel heas usus tegutsevast isikust, seega neutraalsest isikust, kes üritab teha mõistlikult kõik endast oleneva, et asjaolu ületada.
Olemasolevad, st juba sõlmitud lepingud ja COVID-19
Olemasolevate, st juba varasemalt sõlmitud lepingute puhul tuleks vääramatu jõu kahtluse korral esmalt vaadata pooltevahelist lepingut, kas ja mida ütleb see konkreetne leping vääramatu jõu esinemise kohta. Juhul, kui pooltevaheline leping vääramatut jõudu ei puuduta, kohaldub VÕS § 103 otse.
Kui aga pooltevahelises lepingus on pooled kokku leppinud, et vastutatakse ka nt tarneprobleemide eest, siis on võimalik, et COVID-19 ja selle tagajärgede puhul ei ole tegemist vääramatu jõuga, mis vabastaks võlgniku kohustuse rikkumise eest. Viirus ise muidugi vastutusest vabastavaks asjaoluks ei ole, selleks saab olla vaid võlgnikust sõltumatu regulatiivne või füüsiline takistus võlgnetava kohustuse kohasel täitmisel. Nii on ka Eesti õiguskirjanduses toodud välja seisukoht, et ootamatult kehtestatud piirang avalikult võimult, nt karantiin, võib olla vaadeldav vääramatu jõuna. Riigikohus ei ole aga seni teinud mitte ühtegi lahendit, mis puudutaks pandeemiat kui vääramatut jõudu, mistõttu puudub hetkel ka kindel arusaam, kas Eesti õiguses loetakse pandeemia, sh COVID-19 vääramatu jõu asjaoluks, mis vabastab võlgniku vastutusest kohustuse täitmisel. Argumente saab esitada nii poolt kui vastu ja selline kohtupraktika alles kujuneb.
Kindlasti tuleb aga tähele panna, et vääramatu jõud ei ole takistavaks asjaoluks rahaliste kohustuste täitmisel. Riigikohus on korduvalt öelnud, et rikkumise vabandatavus ei tule reeglina rahalise kohustuse puhul kõne alla.
Samuti on oluline tähele panna, et juhul kui pool otsustab vääramatut jõudu kohaldada, tuleb sellest viivitamatult teavitada ka teist poolt. Vastasel juhul võib olla keeruline hiljem vääramatu jõu asjaolule tugineda.
Tulevikus sõlmitavad lepingud ja COVID-19
Eraldi küsimus on see, kuidas lahendada olukord lepingute osas, mis pole veel sõlmimisel või sõlmitakse lähiajal. Nagu eelnevalt on selgunud, siis vääramatu jõud VÕS § 103 tähenduses on kehtiv üksnes siis, kui tegemist on lepingu sõlmimise ajahetkel või kohustuse täitmise sissenõutavaks muutumisel ettenägematu sündmusega.
Kindlasti on vajalik arvestada, et praegu Eestis ja maailmas kehtiv olukord võib avaldada veel mõnda aega mõju ka lepingulistele suhetele, muuhulgas tarneahelatele. Sellises olukorras on mõistlik kaardistada lepinguga seotud riskid ja defineerida need lepingus võimalikult täpselt. Samas tasub langetada ka otsus, kas pooled vastutavad käesoleval juhul kohaldavate piirangute tõttu tekkinud lepingu rikkumiste eest või mitte või, kas vastutus lasub näiteks ühel poolel.
Mida täpsemalt on poolte tahe kirjas lepingus, seda rohkem on maandatud risk, et vaidluse korral kohtus sisustab mõiste tähenduse kohus. Arvestades seda, et kohtupraktikat Eestis sellise olukorra osas õnneks pole olnud, siis pole ette võimalik näha ka, milline võiks olla kohtupoolne hinnang vääramatu jõu kohaldumisele.
