• Pankade täiendav maksustamine pole iseenesest vale, kuid küsimus on maksu kogumise eesmärgis ja põhimõtetes.
  
  
  
• Uus maksukord vähendab pankade motivatsiooni kapitaliseeritust suurendada, see aga ohustab Eesti finantsstabiilsust.
  
  
  
• Uus maksusüsteem mõjutab eelkõige kasvavaid või väikse kapitaliga panku.
  
  
  
• Konkurents finantsvahenduses moondub ja pangad on motiveeritud laenu andma tütarliisinguettevõtete kaudu.
  
  
  
• Eesti pangad tasusid 2016. aastal sisuliselt pangamaksu 16 miljonit eurot.

Eelmisel aastal otsustas riigikogu kehtestada pankadele eraldi tulumaksukorra, millega kohustatakse neid alates 2018. aastast tasuma eelmises kvartalis teenitud kasumilt 14% avansilist tulumaksu. Samas teiste sektorite ettevõtetele jääb kehtima varasem kord, mille järgi tuleb tulumaksu tasuda üksnes kasumi väljamaksmisel.

See on loonud veidra olukorra. Pangandus on üks väheseid majandussektoreid, kus seadus nõuab varade suhtes kindlat omakapitali taset. See tähendab, et varade kasvatamiseks peab pank proportsionaalselt suurendama ka omakapitali. Selleks on kaks peamist võimalust: kas omanikud panustavad täiendava rahaga või teenitud kasum reinvesteeritakse. Pankadele kehtestatud uus tulumaksukord ei motiveeri kasumi abil kapitali kasvatama.

Sarnaselt teiste ettevõtetega hakkab pankadele kehtima madalam, 14% tulumaksumäär vaid sellisel juhul, kui nad on eelnevatel aastatel teinud regulaarselt dividendide väljamakseid. Selleks et panga maksukoormus ei suureneks ja pank ei maksaks tulumaksu osakaaluna kasumist rohkem kui varem, peab ta uues olukorras tegema regulaarselt dividendide väljamakseid vähemalt 56% ulatuses. Uus maksukord ei mõjuta eriti neid panku, kes on varasematel aastatel jätnud osa kasumist välja maksmata ja omavad piisavalt omakapitali, või siis neid, kes ei soovi varade mahtu kasvatada. Uus maksusüsteem vähendab pankade motivatsiooni kapitaliseeritust suurendada, mis on halb eelkõige kasvufaasis ja omakapitali suurendamist vajavate pankade seisukohalt. Pankade ebapiisav kapitaliseerituse tase omakorda ohustab Eesti finantssektori toimimist.

Uue maksuseaduse järgi peavad avansilist tulumaksu maksma vaid krediidiasutused, aga mitte muud finantssektori ettevõtted, nagu krediidiandjad, kindlustused ja teised litsentseeritud finantsettevõtted. Lisaks sellele, et see moonutab konkurentsi finantsvahenduses, motiveerib see panku laene andma tütarliisinguettevõtete kaudu. Praegu kasutavad pangad laenude väljastamisel tütarliisinguettevõtteid erinevas mahus, mis ulatuvad kuni 20%ni panga laenude ja liisingute kogumahust. Uue tulumaksu tasumise korra järgi maksavad need pangad, mis saavad laenudelt ja liisingutelt intressitulu rohkem tütarettevõtete kaudu, avansilist tulumaksu suhteliselt vähem kui teised. See loob ebavõrdse olukorra ning võib kaasa tuua laenude koondumise liisinguühingutesse, mis kuuluvad küll pankadele, kuid on juriidiliselt eraldiseisvad äriühingud. See muudab keerulisemaks nii pankade järelevalve kui ka võimaliku kriisi korral selle lahendamise.

Pankade täiendav maksustamine ei ole iseenesest vale, kuid küsimus on maksu kogumise eesmärgis ja põhimõtetes. Ülemaailmse finantskriisi järel kerkis paljudes riikides üles finantssektori maksustamise küsimus, kuna valitsused olid finantskriisi ajal teinud finantssektori, eelkõige panganduse toetamiseks suuri kulutusi. Eestis aastatel 2008–2010 aset leidnud majandussurutise tingimustes kandsid pangad mittetoimivate laenude tõttu kahju, kuid tänu varasemate aastate jaotamata kasumile oli neil piisavalt omavahendeid selle katmiseks. Seetõttu ei pidanud Eesti valitsus kulutama panganduse toetamiseks maksumaksja raha.

Finantskriisi ühe õppetunnina juurutati Euroopa Liidus pankade kriiside ennetamise ja lahendamise raamistik, mille ühe osana asutati kriisilahendusfondid ja nende rahastamine põhineb pankade sissemaksetel. Samuti loodi euroalal ühtne pangandusjärelevalve ja ka selle kulud katavad pankade maksed. Näiteks maksid Eestis pangad 2016. aastal neli miljonit eurot finantsinspektsiooni ja miljon eurot Euroopa Keskpanga ühise pangandusjärelevalve kulude katteks. Lisaks maksti veel kuus miljonit eurot hoiuste tagamise skeemi ja viis miljonit eurot kriisilahendusfondi. Viimati mainitud makse on olemuselt sama, mis teistes Euroopa Liidu riikides kehtestatud täiendav pangalõiv või -maks. Jääb arusaamatuks, mille põhjal valitsus aasta tagasi väitis, et Eestis pangalõivu või -maksu ei ole.

Seega peaks pankade tasutavad maksed ühelt poolt motiveerima neid mitte võtma liiaseid riske ja parandama nende vastupanuvõimet šokkidele ning teiselt poolt aitama koguda vahendeid tulevikus tekkida võivate pangakriiside lahendamise kulude katteks. Eestis pankadele kehtestatud tulumaksu erikord neid eesmärke ei täida.

2016. aasta lõpus moodustatud uus valitsus lisas maksupaketti pangalõivu.
Tulumaksuseadus § 47¹ (jõustub 01.01.2018)