Ajakirja MaksuMaksja 06/07 numbri artiklis "Haltuuramaksu seadus võeti vastu"¹ mainiti, et ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seaduse eelnõu arutelu ei tekitanud erilisi diskussioone uue maksustamiskorra sisu ja eelnõu sõnastuse osas. Põhiliselt väljendati muret selle üle, kas uuest seadusest nii väga kasu on ja kes nii väga tahaks seda kasutama hakata.

Mida head on erikonto süsteemil pakkuda nendele inimestele, kes praegu kasseerivad naabrimehel puude lõhkumise eest sularaha ning kes isegi ei olnud tulnud mõttele seda raha kusagil deklareerida ja sellelt mingeid makse maksta? Ilmselt mitte midagi. Kui jätta kõrvale meie ühiskonna koorekiht, kelle jaoks võib maksustamata tehing põhjustada mainekaotust, ei ole ei praegu ega tulevikus suuremal osal "klientidest" ega "teenusepakkujatest" mingit huvi ega vajadust neid pisitehinguid mingil viisil maksustama hakata. Pealegi on inimesel alati võimalus saadud tulud deklareerida tuludeklaratsiooni lahtris "muud tulud", kui mingi välimine või sisemine sund teda selleks peaks sundima. Jah, erikontot kasutades kaob ära deklareerimise vaev ega pea muretsema, kas maksu maksmise ajaks vajalik raha kontol alles on. Kui see kellegi jaoks oluline on. Vaevalt ka kedagi väga huvitab, et 20%-line maks jaotub nende variantide puhul erinevalt.

Mingil määral võiks erikontost olla huvitatud sellised teenusepakkujad, kes suhtlevad klientidega elektrooniliste kanalite kaudu, kust võib töö tegemisest või raha liikumisest märk maha jääda (st on reaalne oht, et info jõuab maksuametini) — siia kuuluvad eelkõige igat masti jagamismajanduse ilmingud: Uber, majutusportaalid, kokandushuvilised, hilpudega kaubitsejad jne kuni jootraha-äppideni välja.

Toodud näited puudutasid juhtumeid, kus praegu mingeid makse ei maksta ning erikonto atraktiivsus seisneks eelkõige selles, et riik on rahul ainult „poole rehkendusega“ ehk piirdub 20-lise maksukoormusega. Aga kas näiteks praegu juba FIE-na tegutseval inimesel võiks ka olla huvi vahetada ettevõtlusvorm erikonto vastu? Pigem mitte.

Vastuse sellele küsimusele saab paari lihtsa arvutuse kaudu. Esiteks peame me teadma, kas FIE jaoks on ettevõtlus ainus tulu (st kas ta peab maksma sotsiaalmaksu kuumääralt). Teiseks peame meenutama, et 2018. aastal hakkab kehtima 500-eurone maksuvaba tulu.

Tabel 1. FIE ja erikonto maksude võrdlus 2018. aastal (arvestades sotsiaalmaksu kuumäära)

Summa	SM 33%	KP 2%	TM 20%	Netotasu	Netotasu erikontol	Vahe
200	155,10	4,00	0	40,90	160,00	119,10
300	155,10	6,00	0	138,90	240,00	101,10
400	155,10	8,00	0	236,90	320,00	83,10
500	155,10	10,00	0	334,90	400,00	65,10
600	155,10	12,00	0	432,90	480,00	47,10
700	173,68	14,00	2,46	509,85	560,00	50,15
800	198,50	16,00	17,10	568,40	640,00	71,60
900	223,31	18,00	31,74	626,95	720,00	93,05
1000	248,12	20,00	46,38	685,50	800,00	114,50
1100	272,93	22,00	61,01	744,05	880,00	135,95
1200	297,74	24,00	75,65	802,60	960,00	157,40

Selles tabelis toome võrdluse, kui palju saab ettevõtlustulust 2018. aastal netotasuna igas kuus kätte FIE-na ja kui palju erikontot kasutades. Arvutus on tinglik, kuna FIE maksab sotsiaalmaksu kvartaalsete maksetena ja tulumaksu üks kord aastas, kuid võrdluse saavutamiseks on maksukohustused jaotud 12 kuu peale. Kuna sotsiaalmaksu kuumäär on 470 eurot, siis annaks väiksemate sissetulekute korral erikonto kasutamine justkui suurema netotasu, kuid erikontot kasutades kaotaks inimene jällegi ravikindlustuse. Õigemini tekiks tal ravikindlustuskaitse alles 1200-eurose sissetuleku juures. Nii suure käibega FIE-sid on üsna vähe, kuid ka nendel tekiks järgmine probleem — erikontole laekuvast rahast ei saa mingeid kulusid maha arvata. Sellest pikemalt juba järgmise tabeli juures.

Tabel 2. FIE ja erikonto maksude võrdlus 2018. aastal (ilma maksuvaba tulu ja sotsiaalmaksu kuumäärata)

Summa	SM 33%	KP 2%	TM 20%	Netotasu	Netotasu erikontol	Vahe
200	49,62	4,00	29,28	117,10	160,00	42,90
300	74,44	6,00	43,91	175,65	240,00	64,35
400	99,25	8,00	58,55	234,20	320,00	85,80
500	124,06	10,00	73,19	292,75	400,00	107,25
600	148,87	12,00	87,83	351,30	480,00	128,70
700	173,68	14,00	102,46	409,85	560,00	150,15
800	198,50	16,00	117,10	468,40	640,00	171,60
900	223,31	18,00	131,74	526,95	720,00	193,05
1000	248,12	20,00	146,38	585,50	800,00	214,50
1100	272,93	22,00	161,01	644,05	880,00	235,95
1200	297,74	24,00	175,65	702,60	960,00	257,40

Selles tabelis on toodud netotasu võrdlus nende FIE-de jaoks, kes ei pea sotsiaalmaksu kuumäära alusel maksma, eelkõige palgatulu saajad, kelle eest tööandja maksab sotsiaalmaksu (ja arvestab ka maksuvaba tulu). Tundub, et siit oleme leidnud sihtgrupi, kellel võiks erikontost kasu olla, sest mida suurem tulu, seda suuremat võitu erikonto annaks. Seda paraku ainult kahel tingimusel: tulu saadakse teenuse osutamisest füüsilistele isikutele ja kulusid tehakse vähe. Sellel põhjusel võibki kauba müügi kohe siit välja jätta. Ei ole ka eriti keeruline välja arvutada, kui suur peab olema kulude osakaal, et ettevõtluskonto kaudu maksustamine oleks soodsam FIE vormist — see suhtarv on sõltumata teenitud tulust 26,81% käibest. Kui kulusid on vähem kui 26,81% käibest, on tulevikus erikonto kasulikum. Kui kulusid on rohkem, siis tasub jääda FIE-ks või hakata OÜ-tama.

Eelneva pinnalt võibki teha kokkuvõte, et uuest korrast võitjaid on suhteliselt vähe ning suuremat osa sihtgrupist jätab uus seadus kõigi eelduste kohaselt külmaks. Kuid mõned eriolukorrad tasub siiski veel ära mainida.

Teatavasti pannakse juriidilisele isikule täiendav tulumaksukohustus, kui ta ostab teenust erikontot kasutavalt füüsiliselt isikult (TuMS § 52 lg 2 p 1) — see peaks vältima kuritarvitusi ja töösuhte varjamist erikonto taha. See säte ei kehti aga riigiasutustele ega välismaa juriidilistele isikutele. Kui avaliku sektori puhul lubati piirata kuritarvitusi eelarvepoliitikaga (ilmselt lisatakse kuhugi raamatupidamiseeskirjadesse punkt, mis keelab sellised tehingud ja nõuab töösuhte vormistamist), siis välismaa juriidilisi isikuid ei saa kuidagi takistada erikontole teenuse osutamise eest raha maksma. Kui erikonto omanik kvalifitseerub välisriigis iseseisvaks teenuse osutajaks (sugugi igal pool ei nõuta, et iseseisva kutsetegevuse raames teenuseid pakkuv füüsiline isik peaks ennast kusagil registreerima), siis võib rahumeeli kasutada erikontot välismaale teenuste osutamiseks ja piirduda 20%-lise maksukoormusega. Ja kui see välismaine juriidiline isik peaks samal ajal osutama mingeid teenuseid Eesti juriidilisele isikule, siis see on juba hoopis teine teema.

Samuti võib erikontost olla kasu siis, kui FIE osutab teenuseid mitmes valdkonnas. Siis on võimalik ühel tegevusalal jätkata FIE-na, teises valdkonnas aga kasutada erikontot. Kulud jäävad loomulikult seotuks esimese tegevusalaga… Sama kombinatsiooni saab kasutada ka juriidiline isik, kui registreerib mõne oma töötaja "haltuurakonto" kasutajaks ja palub eraisikust klientidel teenustasu kanda töötaja erikontole. Kuna see inimene jätkab ka tööandja juures töötamist ja saab teiste klientide teenindamise eest (varasemast veidi vähem) palka, siis pole ka põhjust tööandjalt nõuda, et ta ei tohiks tööga seotud kulusid oma raamatupidamises kajastada.

Nii et mõningat loomingulist väljakutset võib uuest seadusest pika otsimise peale leida, kuid midagi sellist, mis Eesti majanduselu kardinaalselt muudaks, ei maksa küll oodata. Õnneks ei oodata ka.

Artikkel on avaldatud Maksumaksja 6-7/2017

——————————–
¹ Vt Hiie Marrandi. Haltuuramaksu seadus võeti vastu. – MaksuMaksja, 2017, 06/07, lk 12-14.