Riigikogus 25. aprillil vastuvõetud jahiseaduse koostamise juures on osalenud peamiselt jahimeeste esindusorganisatsioon ja mitmed maaomanike organisatsioonid, teadlased ja riigi esindajad. Uut jahiseadust on tehtud alates 2008. aastast.

Põhiprobleem, mida uus jahiseadus lahendab, puudutab omandiõigust. Praeguseni oli jahindus sisuliselt ainus valdkond, kus eraomanikul puudus õigus ja võimalus kaasa rääkida selles, kuidas tema omandit kasutatakse.

Ainus "õigus", mis jahipiirkonda kuuluval eraomanikul veel kehtiva jahiseaduse alusel on, on "õigus" kanda 100% kogu kahju, mida metsloomad tema omandisse kuuluval maal tekitavad. Vana seaduse alusel on teiseks maaomaniku õiguseks keelata oma maa peal jahi pidamine. See toob aga kaasa veelgi suuremad kahjud (kuna jahi keelamise tulemusel ei küti enam keegi põllukahju tekitavaid metssigu või metsakahju tekitavaid põtru ja metskitsi).

Uus jahiseadus tagab jahiloomade kaitse ja arvukuse ohjamise ning suunab jahimehi ja maaomanikke koostööle. Seaduse ettevalmistamine on olnud pikk ja põhjalik protsess, millesse on olnud kaasatud kõik huvitatud osapooled. Ka parlamendis tekitas eelnõu elavat arutelu ning esitati rohkelt parandusettepanekuid. Seaduse põhisisu ja selle aluseks olevad printsiibid on aga samaks jäänud.

Uue jahiseaduse kandev mõte on koostöö maaomanike ja jahimeeste vahel. Maakondades luuakse selleks jahindusnõukogud, mis koosnevad maaomanike, jahimeeste ja riigi esindajatest.

Muudatused maaomanikele

Uue jahiseadusega luuakse alus, et jahiselts ja maaomanik sõlmiksid lepingulised suhted ja lepiksid kokku, millistel tingimustel ja kuidas maaomaniku maa peal jahti peetakse. Kokkuleppe üheks osaks peaks olema ka see, kuidas konkreetsel maal jahiloomade tekitatavat kahju ennetatakse ja tekkinud kahju kompenseeritakse. See on paindlik võimalus esitada omapoolsed tingimused maa kasutamiseks jahipiirkonna kasutajale.

Kui mingil põhjusel ei ole võimalik lepinguid sõlmida, saavad maaomanikud nõuda jahiseltsilt (sellelt, kellel on õigus omaniku maa peal jahti pidada ja korraldada) kahjude osalist kompenseerimist kuni 100 euro ulatuses hektari kohta. See toimub keskkonnaministri poolt kinnitatud metoodika alusel ning kahju hindajaks on atesteeritud põllu- ja metsamajanduse konsulendid. Õigus kompensatsiooni nõuda tekib vaid siis, kui omanik on jahiseltsi eelnevalt võimalikest kahjustuskohtadest nõuetekohaselt teavitanud.

Lisaks tekib võimalus jahipiirkonna kasutaja väljavahetamiseks, kui seda nõuavad maaomanikud, kellele kuulub vähemalt 51% jahipiirkonna jahimaa kinnisasjadest ja pindalast. See annab ühelt poolt maaomanikele seni puudunud võimaluse rääkida kaasa selles, kes tema maal jahti peab. Teisalt tagab see, et väikemaaomanike huvid on kaitstud ning otsuseid ei saa teha vaid paari suurmaaomaniku soovidest lähtuvalt. Samuti ei pikendata edaspidi kasutusõiguse luba automaatselt, selleks peab olema jahindusnõukogu heakskiit.

Karu, hunt, metssiga, põder, hirv, metskits ja ilves on loomad, mille küttimiseks peab olema moodustatud jahipiirkond. Ülejäänud loomadele (väikeulukitele) võivad oma maaomandi piires jahti korraldada kõik jahimaad omavad maaomanikud. Kui maaomanikel see huvi puudub, saavad seda teha jahipiirkonna kasutajad.

Muudatused jahimeestele

Jahipiirkonnad säilivad ning nende seniste kasutajate kasutusõiguse lubasid pikendatakse 10-ks aastaks. Jahimaa kasutusse saamisega kaasneb jahimeestel õigus küttida ulukeid ja korraldada jahipidamist ning kohustus kooskõlastada oma tegevus maaomanikuga, kelle maal tegutsetakse.

Jahipiirkonna tasandil reguleeritakse jahimaa kasutamist maaomanike ja jahimeeste vaheliste lepingutega. Lepingutes käsitletakse jahi korraldamisega seonduvat ning ulukite poolt tekitatud kahjude ennetamist ja kompenseerimist. Kui mingil põhjusel ei ole võimalik lepinguid sõlmida, saavad maaomanikud nõuda jahipiirkonna kasutajatelt ulukite poolt tekitatud kahjude osalist kompenseerimist kuni 100 euro ulatuses ha kohta vastavalt keskkonnaministri kinnitatud metoodikale. Tegemist on erandolukorraga, milleni loodetavasti enamus jahipiirkondades ei jõuta.

Maaomanike erandlike kompensatsiooninõuete rahuldamiseks moodustavad jahipiirkonna kasutajad või nende katusorganisatsioonid reservfondi. Reservfondist tehtud makseid toetab riik Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu, kuid mitte suuremas mahus kui riigieelarvesse laekunud jahipidamisõiguse tasu. See tähendab, et reservfondi makseid toetatakse kuni 30% reservfondist makstavast mahust, kuid mitte rohkem, kui jahimehed ise KIKi eelneva aasta jooksul sisse maksnud on.

Seni maksid jahimehed riigieelarvesse jahipiirkonna kasutamise eest tasu. Kuna jahimehed suhtlevad edaspidi maaomanikega otse ja sõlmivad lepingud, ei pea nad uue seaduse kohaselt seda tasu enam maksma. Küll peavad jahti pidada soovivad jahimehed maksma jahimehe aastamaksu – jahipidamisõiguse tasu, mis on kuni 25 eurot aastas.

Et veenduda jahimeeste oskuses relvaga ümber käia, säilib suurulukite laskekatse nõue. See kehtib ka välismaalastele, kui nad ei ole sarnast katset välisriigis sooritanud.

Riigikogu poolt tehtud ettepaneku kohaselt on tulevikus väikeulukite (rebane, kährik, mäger, kobras jne)  küttimiseks lubatud kasutada ka vibu, mis eeldab aga nii jahimehe eksami kui ka spetsiaalse laskekatse sooritamist. Jahipidamiseks võib kasutada sportvibu tõmbejõuga kuni 45 kg vähemalt 18-aastane isik jahiseaduses sätestatud korras ja tingimustel. Vibu kui piiramata tsiviilkäibega relvale esitab täiendavad tingimused relvaseadus.

Suurulukite küttimise korraldamiseks peab olema moodustatud jahipiirkond minimaalse pindalaga 5000 ha. Sõraliste küttimismahud lepitakse kokku jahindusnõukogus, arvestades riigi poolt seire tulemusel antud soovitusi. Suurkiskjate küttimismahud määrab riik. Väikeulukite jahti võivad korraldada kõik jahimaad omavad maaomanikud, kellele peab jahipiirkonna kasutaja väljastama jahiloa. Kui maaomanikud ei soovi väikeulukijahi korraldamisega tegeleda, saavad seda teha jahipiirkonna kasutajad.

Seaduse rakendamine

Uue jahiseaduse alusel moodustatavatel jahindusnõukogudel saab olema kandev roll seniste probleemkohtade lahendamisel ja kokkulepete saavutamisel kohalikul tasandil. Nõukogud moodustatakse regionaalse jahindustegevuse korraldamiseks võrdsetel alustel jahipiirkonna kasutajate ja maaomanike esindajatest Keskkonnaameti peadirektori poolt seaduse jõustudes 1. juunist. Jahindusnõukogu teenindatav ala ei saa olla suurem kui maakond.

Jahindusnõukogudes lepitakse edaspidi mõlema huvitatud osapoole ja riigi osalusel kokku see, kui palju ja missuguse soolise ja vanuselise jaotumisega loomi kütitakse, kuidas muudetakse jahipiirkondade piire ja kuidas vahetatakse vajadusel välja piirkonna kasutaja ehk jahiseltsi.

Juba täna tuleks jahimeeste ja maaomanike esindusorganisatsioonidel hakata aktiivselt mõtlema sellele, kes neid alates juunist jahindusnõukogudes esindavad. Edaspidi tuleb mõelda vähem üksteisele vastandumisele ning keskenduda koostööle, siis on lootust et Eestile omane jahindustraditsioon säilib.

Taustaks

Eestis on ligikaudu 4 miljonit hektarit jahimaad, sellest umbes neljandik on riigimaa ja ülejäänu jaguneb paarisaja tuhande eraomaniku vahel. Ei eraomanike ega riigi käest pole jahipiirkondade moodustamisel ja nende kasutusse andmisel seni nõusolekut küsitud. Jahipiirkondi on Eestis 324 ja jahimehi 15 620.

Lühidalt loomade arvukusest ja küttimismahtudest: põtru on Eestis 12 700, neid kütitakse aastas 4200; punahirvi on 2500, kütitakse 500; metssigu on 22 500, kütitakse 17 000; metskitsede arvukus on viimaste talvedega langenud ja neid kütitakse ka vähem, eelmisel aastal alla 5000. Rebaseid kütiti 10 000, kährikuid 12 000, kopraid 6500.

Kasulikud lingid:

Jahiseadus
Jahiseaduse eelnõu seletuskiri
Riigikogu II lugemise muudatusettepanekud
Riigikogu II lugemise seletuskiri

Vaata ka: KORDUMA KIPPUVAD KÜSIMUSED