Jätkame eelmises MaksuMaksjas numbris alustatud "automaksu" teemat. Tookord avaldasime Riigikogu menetluses olevate seaduseelnõude 643 SE ja 644 SE tekstid ning nende seletuskirjades toodud põhjendused, miks ettevõtlusorganisatsioonide kriitikat ja arvamusi ei ole arvesse võetud.[1]
Vahepeal on toimunud eelnõude arutelu rahanduskomisjonis ning 7. mail ka esimene lugemine suures saalis, kuid lisaks on laekunud Rahandusministeeriumilt ning Maksu- ja Tolliametilt vastused EML ja tema "liitlaste" koostatud mõnedele "tehnilistele" küsimustele. Nende küsimuste ja vastuste arutelu jätkub rahanduskomisjoni juures spetsialistide töögrupis.
Teatavasti avaldasime kartust, et kuigi seaduseelnõus on justkui kirjas võimalus rakendada 100% ulatuses sisendkäibemaksu mahaarvamist, kui on tõendatud sõiduauto kasutamine eranditult ettevõtluse tarbeks, siis praktikas osutub erandi tõendamine niivõrd keerukaks, mis annab alust arvata, et eelnõu koostajad loodavad pigem sellele, et Eesti ettevõtjad ei riski erandit rakendama hakata ja on nõus lahkelt välja käima loodetud 47 miljonit eurot aastas. Meie küsimused ja neile saadud vastused vaid süvendavad seda veendumust. Aga lugege ja veenduge ise.
Muu hulgas selgus rahanduskomisjonis toimunud arutelul veel üks pisike nüanss. Erisäte, mis piirab teatud kaubagrupil sisendkäibemaksu mahaarvamist, kaldub kõrvale käibemaksudirektiivi üldsätetest ning seega on vaja taotleda Euroopa Liidult luba erandi rakendamiseks. Kui Rahandusministeerium mullu sügisel reipalt seaduseelnõuga välja tuli, arvati, et mis see erandi taotlemine siis ära ei ole — kõigile on antud, küll antakse ka Eestile. Erandi saamiseks läheb tavaliselt aega kuni kaheksa kuud — kui oktoobris anti taotlus sisse, siis 1. juuliks on luba kindlasti käes. Sellest lähtuvalt oligi eelnõu jõustumine planeeritud 1. juuliks 2014. Töö käigus aga selgus karm tõde, et Euroopa Komisjon hakkas tõrkuma — esitati lisaküsimusi ja paluti täiendavaid selgitusi, mis lõppes sellega, et Eesti pidi esitama uue taotluse ja kaheksa kuud hakkas uuesti tiksuma märtsist.[2]
Lihtne arvutus näitab, et kui käibemaksuseaduse muudatused ka lõpuks vastu võetakse, siis kindlasti ei saa need jõustuda 1. juulist, vaid pigem aasta lõpupoole või aastavahetusest.[3] Ühest küljest annab see põhjust rõõmustamiseks — vähemalt suvepuhkust ei rikuta ära ning jääb rohkem aega autopargi ja töökorralduse muudatuste kavandamiseks, teisest küljest võib see tähendada ettevõtjate jaoks maksimaalset jõulumeelelu rikkumist, eriti veel siis, kui 20. detsembril tuleb esimest korda esitada "kauaoodatud"käibedeklaratsiooni lisa. Lohutuseks kõigile, keda need maksumuudatused rõõmustama või kurvastama peaksid, olgu teadmine, et võimalus öelda koalitsioonierakondadele oma "tänusõnad" ei ole enam mägede taga — "lõikuspidu" peetakse 2015. aasta 1. märtsil.
Küsimused, vastused ja kommentaarid käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu ja seletuskirja kohta (644 SE)
Küsimused: Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsiooni, Eesti Maksumaksjate Liidu, Eesti Turvaettevõtete Liidu, Eesti Laevaomanike Liidu, Eesti Turbaliidu, Eesti Raamatupidajate Kogu, Eesti Liisingühingute Liidu ning Autode Müügi- ja Teenindusettevõtete Eesti Liidu kiri Riigikogu rahanduskomisjonile (10.04.2014)
Vastused: koostanud Rahandusministeerium ning Maksu- ja Tolliamet ning edastatud küsimuste esitajatele Riigikogu rahanduskomisjoni kirjaga 29.04.2014.
Kommentaarid: edastatud Riigikogu rahanduskomisjonile EML kirjaga 12.05.2014.
1. Palume selgitada, millise õigusakti alusel määratakse sõidukite liigitus sõiduautoks ja muud liiki mootorsõidukiteks. Kas juhul, kui registreerimisdokumendi kohaselt veoki või väikebussi kategooriasse kuuluvat sõidukit kasutatakse praktikas sõiduautona (st 1–7 inimese veoks), kuuluvad kavandatavad piirangud rakendamisele? Kuidas toimub sisendkäibemaksu mahaarvamine ja omatarbe maksustamine muud tüüpi sõidukite puhul?
Vastus:
Liiklusseadus defineerib sõiduauto mõiste. Sõiduauto on sõitjate vedamiseks ette nähtud auto, milles on lisaks juhikohale kuni kaheksa istekohta. MKM määrus, mis on antud välja liiklusseaduse § 73 lõike 11 alusel, täpsustab, et sõiduauto on M1 kategooria sõiduk.
Ettevõtte sõidukite, mis ei kuulu kategooriasse M1, eratarbimise maksustamine ei muutu. Eratarbimist maksustatakse kas omatarbena või piiratakse sisendkäibemaksu maha arvamist vastavalt sõiduki mitteettevõtluses kasutamise osatähtsusele.
EML kommentaar:
Praktikast on teada, et nende töövahendite isiklikku kasutust, mille kohta ei ole seaduses antud kindlat piirmäära või väärtust, reeglina ükski tööandja erisoodustuse ega omatarbena ei maksusta. Võib ennustada, et pärast käibemaksuseaduse muudatuste jõustumist suureneb kaubikute ja väikebusside soetamine, mis annab ettevõtjale kokkuhoidu maksudes, kuid ei pruugi olla kasulik liiklusele ega keskkonnale (suurem kütusekulu, kallim hooldus jne).
2. Palume selgitada ja tuua näiteid, millised kaubad ja teenused on soetatud "sõiduauto tarbeks" kavandatava KMS § 30 lõike 3 mõttes, st millele hakkab kehtima 50% piirang. Kas selle hulka kuuluvad näiteks parkimistasud, sõiduki lisaseadmed ja –varustus (nt haagis), tööandja tähistuse või reklaami paigutamise kulud sõidukile?
Kas on võimalik, et teatud liiki kaupadelt ja teenustelt (näiteks haagise kasutamine tööga seotud kauba veoks või töölähetuses viibimise ajal makstud parkimistasu eraparklas) arvatakse maha käibemaks 100% ja ülejäänutelt 50% ulatuses?
Kuidas arvestada sisendkäibemaksu sellistelt lisaseadmetelt, mida saab kasutada eri aegadel eri sõidukitel (millest osa puhul on rakendatav sisendkäibemaksu täielik mahaarvamine ja osa puhul mitte)?
Kuidas hakatakse sisendkäibemaksu maha arvama varuosadelt ja tarvikutelt, mille soetamise hetkel ei ole teada, millal ja millisele autole need paigutatakse või kas need võõrandatakse ilma autole paigaldamata?
Vastus:
Sõiduauto tarbeks soetatud kaubad ja teenused on näiteks sõiduki lisaseadmed ja –varustus (nt haagis) ja parkimistasu. Tööandja tähistuse või reklaami paigutamise kulud sõidukile ei ole seotud sõiduki kasutamisega, vaid reklaami eesmärgil. Lõplikku nimekirja sõiduautoga seotud kaupadest ja teenustest ei ole võimalik anda. Kui ettevõtjal tekib selles osas küsimus, tuleb pöörduda maksuhalduri poole.
Kui lisaseadet kasutatakse nii sõidukil, millelt on õigus 50% sisendkäibemaksust maha arvata, kui sõidukil, millelt on õigus 100% sisendkäibemaksu maha arvata, siis lisaseadmelt tasutud sisendkäibemaksu on õigus maha arvata 50%.
Kui soetamisel ei ole teada, kuidas varuosa ja tarvikut hakatakse kasutama, oleneb sisendkäibemaksu mahaarvamine ja /või selle piiramine konkreetsetest asjaoludest (nt ettevõtja tegevus) ja küsimus lahendatakse üksikjuhtumina.
EML kommentaar:
Positiivne uudis on see, et erinevalt 2008. aastast ei tõlgendata enam reklaami paigutamise kulu töötaja huvides tehtud kuluna. Parkimise osas oleme me 50% piirangu rakendamisega nõus perioodipiletite puhul, kus ei ole välja toodud konkreetseid parkimiskordi. Kui aga makstakse ühekordselt, on võimalik kulu siduda konkreetse tegevusega (näiteks töölähetus) ning sellest lähtuvalt otsustada mahaarvamise suurus. Samuti võib tööandja pidada arvestust haagise kasutamise kohta ning haagise kasutamine 100% ettevõtluses on tõendatud, aga kõikide autode kasutamine mitte. Varuosade kohta antud vastusega me ei ole nõus. Seaduses ei ole sellist regulatsiooni. Maksustamisperiood on kalendrikuu ning ettevõtjal on õigus lähtuda sisendkäibemaksu mahaarvamisel nendest eeldusest, mis on soetamise kuul. Kui hiljem kasutusotstarve muutub, peab seaduses olema erisäte, mis kohustaks maksu korrigeerima. Praegu on sellised erisätted olemas põhivara ja omatarbe kohta, aga eelnõus kavandatava piiranguga seoses need ei kohaldu.
3. Mida on silmas peetud KMS § 30 lõikes 3 "kasutuslepingu alusel kasutamise" all? Kas silmas peetakse võlaõigusseaduse 3. osas nimetatud lepinguid (üürileping, rendileping, liisinguleping, frantsiisileping, tasuta kasutamise leping jne) või ka muid lepinguid (eelkõige peame silmas veolepingut)? Kas piirang hõlmab ainult sõiduauto kasutamise eest makstavat tasu või ka muid kaupu ja teenuseid, mida auto kasutaja ostab seoses sõiduauto kasutamisega? Mille alusel piiritletakse kasutuslepingu alusel kasutamist veoteenuses (nt taksoteenus, sõiduauto rentimine koos juhiga)?
Vastus:
Kasutuslepingutena on mõeldud kasutuslepinguid võlaõigusseaduse tähenduses. Veoteenuse ostmist ei käsitleta kasutuslepingu alusel kasutamisena. Lepingu käsitlemine kasutuslepinguna või veolepinguna tuleneb konkreetse lepingu sisust.
EML kommentaar:
Vastuseta jäi küsimus, kas sõiduauto rentimine koos juhiga on kasutamine või veoteenus. Seda on oluline teada, sest eelnõu kohaselt on nendel tegevusaladel erinevad piirangud (sõiduauto rentnikul on sarnaselt omanikule 50% mahaarvamise piirang, aga veoteenuse saajale see piirang ei kehti, samuti ei ole veoteenuse osutajal keeldu autot ka muul viisil kasutada).
4. Kas juhul, kui osa sõiduautoga seotud kaupadest ja teenustest müüakse edasi kolmandatele isikutele (nt oma töötaja hüvitab osa tööväliste sõitude maksumusest või auto on mitme äriühingu ühises kasutuses), tuleb rakendada 50% ulatuses mahaarvamist kõikidele soetatud kaupadele ja teenustele või ainult nendele, mida edasi ei müüda? Näiteks maksab äriühing igas kuus liisingumakset 250 eurot (+ KM 50 eurot) ning esitab auto kasutamise eest töötajale iga kuu arve summas 100 eurot (+ KM 20 eurot). Kas see äriühing saab sisendkäibemaksu maha arvata 25 eurot (50% 50-st) või 15 eurot (50% 30-st)?
Vastus:
Kui ettevõtte sõiduauto on kasutusel ka eratarbeks, siis hoolimata asjaolust, et töötaja hüvitab töövälised sõidud, ei ole see käsitletav sõiduauto eranditult ettevõtluses kasutamisena.
EML kommentaar:
Vastus on vastuolus ettevõtluse mõistega KMS § 2 lõike 2 tähenduses (igasugune kauba võõrandamine ja teenuse osutamine iseseisva majandustegevuse käigus, muu hulgas ka tasu eest teenuse osutamine oma töötajale) ning tekitab topeltmaksustamist. Tegemist ei ole kahju hüvitamisega, vaid teenuse edasimüügiga, mis on tavakorras maksustatav käive sõltumata sellest, kas ostetud teenuselt on sisendkäibemaksu maha arvatud. Sisendkäibemaksu mahaarvamise keeld vabastab ettevõtja maksukohustusest vaid kauba tasuta võõrandamisel või tasuta kasutada andmisel (§ 2 lg 6) ning kauba võõrandamisel (§ 16 lg 2 p 9), aga ainult siis, kui kehtib täielik mahaarvamise keeld. Arusaamatuks jääb ka see, miks teenuse edasimüük teisele juriidilise isikule läheb ettevõtlusena arvesse (vt 9.6), aga ühiskasutus töötajaga ei lähe.
5. Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks KMS § 29 lõike 4 kolmas lause. Sellega seoses palume selgitada, kuidas hakkab kavandatav KMS § 30 lõige 3 toimima nende isikute suhtes, kes rakendavad osalist sisendkäibemaksu mahaarvamist KMS § 29 lõike 4 alusel (näiteks füüsilisest isikust ettevõtjad, mittetulundusühingud ja sihtasutused, avalik-õiguslikud juriidilised isikud, riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuste asutused).
Kas juhul kui sõiduauto ettevõtluses kasutamise ulatus on väiksem kui 50%, rakendavad nad mahaarvamist 50% ulatuses, nende enda määratud väiksema protsendi ulatuses või tuleb rakendatav mahaarvamise määr korrutada 50%-ga? Näiteks kui riigiasutus, kes põhitegevuse kõrval osutab väikeses mahus tasulisi teenuseid, on kehtestanud metoodika, mille kohaselt kõikidelt kaupadelt ja teenustelt arvatakse maha sisendkäibemaksu 1%, kas siis sõiduautolt mahaarvatava käibemaksu suurus oleks edaspidi 50%, 1%, 0,5% või mingi muu määr?
Kas sõiduautoga seotud kuludelt mahaarvatava käibemaksu suurus võib sõltuda ka sellest, millist metoodikat konkreetne maksukohustuslane kasutab (arvestades mh Riigikohtu lahendis 3-3-1-74-04 toodud seisukohti), ning sellest, kas ta on kehtestanud selle metoodika ise või palunud selle kehtestada maksuhalduril?
Kuidas arvutatakse mahaarvatava sisendkäibemaksu suurus 2014. aasta kohta, kui maksukohustuslasele on ette nähtud ümberarvutuse tegemine kalendriaasta lõpus?
Vastus:
Kui maksukohustuslane kasutab sisendkäibemaksu mahaarvamise proportsiooni KMS § 29 lõike 4 alusel ehk ettevõtluse ja mitteettevõtluse proportsiooni, siis arvatakse sõiduauto ja selle tarbeks kaupade soetamisel ja teenuste saamisel sisendkäibemaks maha vastava proportsiooni ulatuses, kuid mitte rohkem kui 50%. Seega näites toodud juhul on õigus sõiduautoga seotult sisendkäibemaksu maha arvata kasutatava ettevõtluse ja mitteettevõtluse proportsiooni ulatuses ehk 1%. Kui aasta lõpus toimub mahaarvatava sisendkäibemaksu ümberarvestus, korrigeeritakse vastavalt ka sõiduautoga seotud sisendkäibemaksu. 2014. aastal arvestatakse korrigeerimisel asjaolu, et kuni seadusemuudatuseni oli õigus sõiduauto sisendkäibemaksu maha arvata täies ulatuses.
EML kommentaar:
Vastus ei ole kooskõlas eelnõu tekstiga. Eelnõus ei ole "kuni 50%", vaid imperatiivselt "arvatakse maha 50%". Pealegi ei saa rääkida mingist lihtsustamisest, kui 0–50% ettevõtluses kasutamise osakaalu puhul peaks ettevõtja ikka määrama täpse protsendi, aga 50–99 puhul kehtib kõigile 50%.
6. Palume selgitada, kuidas rakendatakse 50% piirangut nende maksukohustuslaste osas, kellel on osaliselt maksustatav ja osaliselt maksuvaba käive ning kes peavad sellest tulenevalt rakendama sisendkäibemaksu osalist mahaarvamist vastavalt KMS §-s 32 sätestatule. Kui näiteks panga või haigla direktori ametiauto soetamisel arvatakse praegu maha 1% sisendkäibemaksust, kas edaspidi oleks sõiduautoga seotud kuludelt mahaarvatava käibemaksu suurus 50%; 1%; 0,5% või mingi muu määr?
Kuidas arvutatakse mahaarvatava sisendkäibemaksu suurus 2014. aasta kohta, kui maksukohustuslane hakkab detsembris 2014 läbi viima kalendriaasta ümberarvutust?
Vastus:
Selgitatud punktis 5.
EML kommentaar:
Tegelikult ei ole 5. vastusest võimalik saada vastust 6. küsimusele (loogiline peaks olema 50% proportsioonist ehk toodud näite puhul 0,5%).
7. Kavandatava KMS § 30 lg 4 punkti 1 kohaselt ei kohaldata sisendkäibemaksu mahaarvamise piirangut sõiduautodele, mis soetatakse müügiks või kasutusse andmiseks tingimusel, et maksukohustuslase tegevusalaks on sõiduautode müük või nende kasutusse andmine ning maksukohustuslane ei võta müügiks või kasutusele andmiseks soetatud sõiduautosid ise kasutusele.
Äriseadustiku § 4 lõige 5 sätestab: Ettevõtja teatab äriregistrisse kandmisel kavandatud põhitegevusala, samuti teatab tegevusalade muutumisest. Äriühing, kes peab äriregistrisse esitama majandusaasta aruande, näitab lõppenud aruandeaasta tegevusalad ja uude aruandeaastasse kavandatud tegevusalad oma majandusaasta aruandes ega teata eraldi nende muutumisest. Tegevusalast äriregistrisse teatamisel või majandusaasta aruandes näitamisel kasutatakse Eesti majanduse tegevusalade klassifikaatorit.
7.1. Soovime teada, kas KMS § 30 lg 4 punkti 1 rakendamiseks peab tegemist olema põhitegevusalaga või võib olla tegemist ka kõrvaltegevusalaga. Kuidas peavad käituma ettevõtjad, kes alustavad näiteks 2014. aasta juulis muu tegevuse kõrval ka sõiduautode kasutada andmisega? Nad on juba esitanud 2013. aasta eest majandusaasta aruande (mis uut tegevusala veel ei sisalda) ning järgmine võimalus uuest tegevusalast teatada on 2015. aastal esitatav 2014. aasta aruanne, milles on juba näha müügitulu sõiduauto kasutada andmisest. Kas selliste ettevõtjate jaoks luuakse eraldi teavitamise süsteem?
Vastus:
KMS § 30 lg 4 punkti 1 rakendamiseks võib olla tegemist ka kõrvaltegevusalaga.
EML kommentaar:
Küsimuse teisele poolele (tegevuse alustamine 2014) on vastamata.
7.2. Samuti soovime teada, kas "sõiduauto kasutada andmise" alla kuulub ainult EMTAK 77111 "sõiduautode ja väikebusside (täismassiga alla 3,5 t) rentimine ja kasutusrent" või hõlmab ka see ka sõiduautode või busside rentimist koos juhiga (vt selgitusi EMTAK 49321 "taksovedu" ja 49399 "sõitjate muu maismaavedu" juures).
Vastus:
Sõiduauto kasutada andmise käsitlus ei sõltu EMTAK-ist.
EML kommentaar:
Jääb arusaamatuks, kus ja kuidas peab tegevusala olema kajastatud. Kui peetakse silmas tegevusala kajastamist majandusaasta aruandes, tuleb lähtuda EMTAK-ist (see kohustus tuleneb äriseadustikust). Kui eelnõu autorid on seisukohal, et tegevusala ei pea olema avalikus registris nähtav, vaid näiteks piisab äriühingu juhatuse otsusest või juhi käskkirjast, kus määratakse konkreetsele sõiduautole kasutusotstarve, tuleks seda seletuskirjas mainida.
7.3. Mida täpsemalt tähendab "maksukohustuslane ei võta müügiks või kasutusele andmiseks soetatud sõiduautosid ise kasutusele" ning milliste tõenditega maksukohustuslane selle asjaolu puudumist tõendab? Kas müügis oleva autoga võib sõita ühest müügikohast teise või tuleb autot alati vedada nt puksiiri või treileriga? Sama puudutab ka tagastatud rendiauto paigutamist ühest hoiukohast teise. Kuidas pidada arvet, kui rendiautot viiakse hooldusse, remonti, ülevaatusele jne?
Vastus:
Kui müügiks soetatud sõiduautoga sõidetakse ühest müügikohast või hoiukohast teise, viiakse hooldusesse, remonti vms, siis ei ole tegemist sõiduauto maksukohustuslase enda poolt kasutusele võtmisega, kuna kõik loetletud toimingud on vajalikud selle sõiduauto müümiseks või kasutusele andmiseks.
EML kommentaar:
Küsimusele arvepidamise ja tõendite kohta ei ole vastatud.
7.4. Kas on lubatud mitme tegevusala koosrakendamine (näiteks müügi ootel auto antakse lühiajaliselt kasutusse ning pärast lepingu lõppu pannakse uuesti müüki) ning kuidas tuleb sel juhul dokumenteerida auto liikumist ja kasutamist?
Vastus:
Kui müügiootel olnud sõiduauto võetakse kasutusele, sõltub sisendkäibemaksu ümberarvestuse kohustus sellest, kuidas sõiduautot ettevõtluses kasutama hakatakse.
EML kommentaar:
Ilmselt tähendas see, et müügi ootel auto kasutada andmine on võimalik, aga selgusetuks jäi tõendamine.
7.5. Kas maksukohustuslane peab tegema sisendkäibemaksu ümberarvutuse, kui ta on kaks aastat autot müügiks pakkunud, kuid müük ei õnnestunud?
Vastus:
Müügi ootel sõiduauto puhul KMS § 30 lõike 6 tingimus ei rakendu.
EML kommentaar:
Küsimuse mõte oli, kas pärast kaheaastast platsil vedelemist (ja proovisõitude tegemist tuvastamata isikute poolt) tekib õigus sõiduautot "vabalt" kasutada ilma 50% piiranguta. Vastusest ei ole võimalik aru saada, sest võõrandamist ju ei toimunud.
7.6. Kui intensiivselt peab kahe aasta jooksul toimuma sõiduki kasutada andmine, et säiliks 100% ulatuses sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus? Kas on nõutav, et kogu 2-aastase perioodi jooksul peab igas kuus tekkima käive konkreetse sõiduauto kasutada andmisest (näiteks autot üüritakse välja igas kuus ühel päeval)? Kuidas käituda, kui mingi perioodi jooksul autot ei kasutata ja käivet ei teki? Kas kasutada andmisest peab kindlasti tekkima 20% määras maksustatav käive või sobib ka 0% määras käive (pikaajaline üürileping välismaal elava isikuga)? Kas selle punkti alla mahub ka juhtum, kus sõiduauto antakse tasu eest kasutada oma töötajale tööväliseks ajaks?
Vastus:
Kaheaastase perioodi arvestusel ei ole oluline sõiduauto kasutada andmise intensiivsus ega maksustatava käibe maksumäär. Oluline on põhimõte, et sõiduautot ei kasutata sellel perioodil muul kui KMS § 30 lõikes 4 sätestatud tingimustel.
EML kommentaar:
Siit saab üsna selge vihje, kuidas "ühemehefirmad" saavad tulevikus makse optimeerida — soetatud sõiduauto antakse kaheks aastaks üürile sümboolse hinnaga. Kui tegu ei ole seotud isikuga, puudub MTA-l alus hinda korrigeerida (vt KMS § 12 lg 14). Pärast 2 aasta möödumist võib autot vabalt kasutada ja arvata 100% käibemaksu maha.
8. Kavandatava KMS § 30 lg 4 punkti 2 kohaselt ei kohaldata sisendkäibemaksu mahaarvamise piirangut sõiduautodele, mida kasutatakse peamiselt taksoveoks tingimusel, et maksukohustuslane omab taksoveoluba ja sõidukikaarti ning KMS § 30 lg 4 punkti 3 kohaselt ei kohaldata sisendkäibemaksu mahaarvamise piirangut sõiduautodele, mida kasutatakse peamiselt õppesõiduks tingimusel, et maksukohustuslasel on mootorsõidukijuhi koolitamise luba või maksukohustuslane osutab mootorsõidukijuhi õpetajana teenust isikule, kes omab mootorsõidukijuhi koolitamise luba.
Soovime teada, kuidas tuleb sisustada mõistet "peamiselt" ning kuidas seda asjaolu tõendada. Kas tuleb näiteks pidada sõitude arvestust ning võrrelda eri liiki tegevuste puhul sõitude pikkust või nende ajalist kestust?
Kas see muu tegevus, mis ei tohi olla "peamine", on ettevõtlusega seotud tegevus (nt auto kasutada andmine, kauba vedu, äritegevuse ja asjaajamisega seotud sõidud) või võib autosid kasutada ka ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks? Kas sellisel juhul (kui "peamiselt" õppesõiduks või taksoveoks kasutatud autot kasutatakse näiteks töötajate või nende pereliikmete isiklikuks tarbeks) tekib täiendavaid maksukohustusi või sisendkäibemaksu mahaarvamise piiranguid mõnest muust KMS sättest?
Kui intensiivselt peab kahe aasta jooksul toimuma sõiduki kasutamine takso või õppesõidukina, näiteks kas peab igas kuus tekkima vastavast tegevusest maksustatavat käivet (vt ka küsimust 7.6)?
Kas võib omavahel kombineerida mitut tegevust (nt autot kasutatakse nii taksoteenuse osutamiseks kui ka väljaüürimiseks) ning kas sel juhul peab olema täidetud tegevusala nõue (vt küsimust 7.2)? Kas selle aja jooksul, mil "peamiselt" taksona kasutatav sõiduk on ajutiselt üürile või rendile antud, on muu (nt tööväline) kasutus lubatud?
Vastus:
KMS § 30 lg 4 punktides 2 ja 3 tuleb mõista sõna "peamiselt" selle sõna tavatähenduses. Aluseks saab võtta nii sõiduauto kasutusaja kui ka läbitud kilomeetrid. Tõendina sõiduauto tegelikku kasutust peamiselt taksoveoks või õppesõiduks näitab muu hulgas ka käive. Tõendeid sellest, kuidas sõiduautot peamiselt kasutatakse, vaadatakse kogumis. Takso või õppesõiduauto kasutamist eratarbeks maksustatakse vastavalt käibemaksuseaduse üldreeglite kohaselt ehk omatarbena või piiratakse sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust.
EML kommentaar:
Tõendamise osas jääb vastus ebaselgeks. Väide omatarbe maksustamisest või sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramisest üldsätte alusel ei ole kooskõlas seaduseelnõu tekstiga (§ 2 lg 6 muudatuse kohaselt ei maksustata omatarbena sõiduauto kasutamist ettevõtlusega mitteseotud otstarbel sõltumata sellest, kas rakendatakse mahaarvamist 50% või 100% ulatuses, kas kehtib mõni erand jne).
9. Kavandatava KMS § 30 lg 4 punkti 5 kohaselt ei kohaldata sisendkäibemaksu mahaarvamise piirangut sõiduautodele, mida kasutatakse eranditult vaid ettevõtluse tarbeks, mis peab olema maksukohustuslase poolt tõendatud.
Seaduseelnõu seletuskirjas on erandi kohta toodud järgmine selgitus: Ettevõte peab tegema kõik selleks, et sõiduautot ei saaks kasutada eratarbimises. Näiteks kontrollib ettevõtte juht auto kasutamist GPS abil, auto peab olema pargitud ettevõtte juures jne. Tuleb rõhutada, et suurt enamikku sõiduautodest eranditult ettevõtluse jaoks ei kasutata.
9.1. Soovime teada, kuidas täpsemalt peaks välja nägema auto kasutamise kontrollimine GPS seadme abil näiteks seletuskirjas mainitud 5600 ettevõttes, mille aastane käive 2012. aastal oli alla 1000 euro, kuid mille omanduses oli keskmiselt 1,3 sõiduautot. Eeldatavasti ei ole nendes äriühingutes rohkem autokasutajaid kui needsamad "ettevõtte juhid2 ise. Kas GPS seadme paigaldamine sõiduautole, mida kasutab äriühingu ainus juhatuse liige, annab äriühingule õiguse rakendada erandit ja 100% sisendkäibemaksu maha arvata? Kas GPS seadme puudumist saab tõlgendada kui eeldust, et erandi kasutamiseks puudub õigus? Kas maksukohustuslane peab kaks aastat säilitama andmeid sõidukite liikumise kohta ning kas nendele andmetele tuleb lisada töötajate seletused, milles selgitatakse sõitude eesmärki?
Vastus:
GPS seadme kasutamine iseenesest veel ei tähenda sõiduauto ettevõtluses kasutamist, vaid see on üks vahend tõendamaks, kuidas sõiduautot kasutatakse. Seega kõigepealt ettevõte otsustab, kuidas sõiduautot kasutatakse, ning seejärel, kuidas sellist kasutamist kindlustatakse ning kuidas on seda võimalik nii juhtkonnal kui ka maksuhalduril kontrollida.
9.2. Soovime teada, mida tähendab "parkimine ettevõtte juures". Ettevõte on majandusüksus, mille lahutamatuks osaks (eriti väikeettevõtluses) on inimressurss. Kui autot pargitakse vastutava töötaja juures, kellel on pädevus võtta vastu otsuseid sõiduauto kasutamise kohta, ongi auto pargitud "ettevõtte juures".
Selleks, et maksumaksjad saaksid oma tegevust täpselt ja riskivabalt planeerida, soovime vastuseid järgmistele küsimustele:
9.2.1. Kas erandi kohaldamine ja sisendkäibemaksu 100% ulatuses mahaarvamine on õigustatud, kui sõiduautot pargitakse äriühingu registrijärgses asukohas, mis ühtlasi on äriühingu juhatuse liikme elukoht ning muid tegevuskohti äriühingul ei ole? Kas erandi kohaldamist mõjutab asjaolu, kui registrijärgne asukoht on mujal või kui äriühingul on muid tegevuskohti (nt üüritud äriruumid)?
9.2.2. Kas erandi kohaldamine ja sisendkäibemaksu 100% ulatuses mahaarvamine on õigustatud, kui sõiduautot pargitakse töötaja elukohas, kui töölepingus on kokku lepitud, et töötaja ainus töökoht on kodus? Kas erandi kohaldamist mõjutab asjaolu, kui töölepingus on lisaks kodus töötamisele kokku lepitud ka muu töökoht?
9.2.3. Kas erandi kohaldamine ja sisendkäibemaksu 100% ulatuses mahaarvamine on õigustatud, kui sõiduautot pargitakse töötaja elukohas ning töötajaga on kokku lepitud, et tema tööülesannete hulka kuulub ka ametiauto turvalise säilimise tagamine töövälisel ajal?
9.2.4. Kas erandi kohaldamine ja sisendkäibemaksu 100% ulatuses mahaarvamine on õigustatud, kui sõiduautot pargitakse töötaja elukohas ning töötajaga on lisaks töölepingule sõlmitud ka garaaži või parklakoha kasutamise leping? Kas sellisel juhul peab tööandja tõendama, et töötaja kodu juures parkimine on odavam ja turvalisem kui näiteks parkimine tööandja äriruumide läheduses?
9.2.5. Kuidas kontrollitakse "ettevõtte" asukohta, kui lisaks äriregistrisse kantud aadressile tegutseb äriühing veel mitmes kohas kas samas või erinevates asulates? Kas tuleb lähtuda töölepingus kokku lepitud töö tegemise kohast või tuleb mingi sisemise dokumendiga määrata igale sõiduautole kindel hoiukoht?
9.2.6. Kas erandi kohaldamine ja sisendkäibemaksu 100% ulatuses mahaarvamine on õigustatud, kui sõiduautot pargitakse töötaja elukohas põhjusel, et töötaja töö on seotud sõitudega paljude erinevate sihtkohtade vahel (nt kauba vedu klientidele, töötajate transport ühest töökohast teise), mis asuvad töötaja elukohale oluliselt lähemal kui lähim sobiv koht auto töövälisel ajal parkimiseks?
Vastus:
Seletuskirjas on toodud näited, mida ettevõtja saab kasutada tõendamaks sõiduauto ettevõtluses kasutamist 100%-liselt. Need näited ei tähenda, et nendest ühe valimisel on sõiduauto eranditult ettevõtluses kasutamine tõendatud. Näiteks parkimine ettevõtte juures; juhatuse liikme kodus, mis on ka äriühingu registrijärgne asukoht; töötaja elukohas, kui see on töötaja ainus töökoht või turvaline parkimiskoht jne põhjal ei ole võimalik sõiduauto eranditult ettevõtluses kasutamist tõendada. Ettevõtte, kes soovib kasutada erandit ja arvata sõiduautoga seotult 100% sisendkäibemaksu maha, siis sõiduauto kasutuse tõendamise viis tuleb ettevõtjal läbi mõelda ja vastavalt oma ettevõtte sõiduautode kasutamine ettevõttesiselt korraldada.
EML kommentaar:
Taas vihje sellele, et "elustiiliettevõtetel" on suhteliselt lihtne piirangut vältida, aga ausatel ettevõtetel on erandi rakendamise tõendamine üle jõu käiv.
9.3. Tulumaksuseaduse § 48 lõige 51 sätestab: Erisoodustuseks ei loeta kulutusi töötajate transpordiks elukoha ja töökoha vahel, kui ühistransporti kasutades ei ole võimalik seda teekonda läbida mõistliku aja- või rahakuluga või kui puudega töötajal ei ole võimalik kasutada ühistransporti või ühistranspordi kasutamine põhjustab liikumis- ja töövõime olulist langust. Palume selgitada, kas see põhimõte kehtib ka eelnõus kavandatava muudatuse rakendamisel (st kas sõiduauto kasutamist TuMS § 48 lg-s 51 kirjeldatud juhul saab lugeda "eranditult ettevõtluse tarbeks kasutamiseks" kavandatava KMS § 30 lg 4 p 5 tähenduses). Kui see erand ei peaks kohalduma, palume seda ka põhjendada.
9.4. Riigikohtu 03.03.2009 otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-93-08 on selgitatud: Riigikohus on seisukohal, et kui töötaja kasutab tööandja sõidukit ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks viisil, mis pole rahaliselt hinnatav soodustus ja kui see kasutamine ei too tööandjale kaasa kulutusi, siis pole tegemist erisoodustusega TuMS § 48 mõttes. Näiteks võib töötaja teekonda pikendamata peatada auto selleks, et ühendada ettevõtluseks toimuva sõiduga isiklik tegevus (otsuse p 13). Palume selgitada, kas see põhimõte kehtib ka eelnõus kavandatava muudatuse rakendamisel.
Vastus:
Sõiduauto kasutamine tulumaksuseaduse § 48 lõikes 51 sätestatud juhul ja Riigikohtu kohtuasjas 3-3-1-93-08 toodud juhul ei ole käsitletav sõiduauto eranditult ettevõtluse tarbeks kasutamisena.
EML kommentaar:
Tsiteerime Euroopa Kohtu 16.10.1997 otsust kohtuasjas C-258/95 (ei ole eesti keeles avaldatud): However, that provision does not apply when, having regard to certain circumstances, such as the difficulty of finding other suitable means of transport and changes in the place of work, the requirements of the business make it necessary for the employer to provide transport for employees, in which case the supply of those transport services is not effected for purposes other than those of the business.
Samuti pole meil mingit põhjust arvata, et Riigikohus peaks käibemaksu kontekstis neid mõisteid teisiti tõlgendama, sest kohus lähtub õiguse üldpõhimõtetest. Kui RM ja MTA jäävad selle tõlgenduse juurde, on seadusesse sisse programmeeritud uued kohtuvaidlused.
9.5. Erasektoris on laialt levinud praktika, et ametiautot kasutav töötaja peab sõidupäevikus sõitude arvestust ja hüvitab tööga mitteseotud sõitude maksumuse tööandjale (lähtudes TuMS § 48 lg 8 alusel välja antud rahandusministri määrusega kehtestatud määradest).
Kas sellise praktika jätkumisel on tööandjal õigus rakendada 100%-list sisendkäibemaksu mahaarvamist (eeldusel, et kõik tööga mitteseotud sõidud hüvitatakse)? Kas tööandjal on õigus ka edaspidi lähtuda erisoodustuse hinna arvutamisel kehtivatest määradest (20 ja 30 senti kilomeetri kohta) või tuleb konkreetse auto hinnast ja selle kasutamise kuludest lähtuvalt arvutada iga auto kohta eraldi tasumäär? Kas töötajalt laekuvat raha oleks õige käsitada teenuse osutamisena töötajale (ja deklareerida maksustatava käibena) või kulude hüvitamisena (lisades ka kulude vastava osa sisendkäibemaksust ning seda mitte maha arvata)?
Kas kavandatavast KMS § 30 lõikest 7 võib järeldada, et piisab, kui töötaja maksab töövälise kasutuse eest tööandjale tasu sõiduki kahel esimesel kasutusaastal ning edaspidi ei takista auto piiramatus mahus tööväline kasutus 100% ulatuses sisendkäibemaksu mahaarvamist?
Vastus:
Kui ettevõtte sõiduautot kasutatakse ka eratarbeks, siis olenemata asjaolust, et töötaja hüvitab tööandajale sõiduauto eratarbes kasutuse, ei ole see käsitletav eranditult ettevõtluses kasutamisena.
9.6. Kuidas peaks tulevikus sisendkäibemaksu arvestus välja nägema mitme juriidilise isiku ühises kasutuses oleva sõiduauto puhul (näiteks mitmel äriühingul on üks ainuosanik, kes kasutab ühte ametiautot kõikide äriühingute ettevõtluse tarbeks või töötaja kasutab ametiautot ka teise tööandja huvides)? Sel juhul sõlmitakse kulude hüvitamise kokkulepped, mille alusel esitab auto omanik või liisinguvõtja teistele äriühingutele arveid autoga seotud kulude eest. Kas ka seda tegevust saab kvalifitseerida sarnaselt eelmises küsimuses toodule "eranditult ettevõtluses kasutamisena"? Kas on lubatud ka kahe variandi kombinatsioon (auto omanik või vastutav kasutaja esitab arveid nii teistele ettevõtjatele nende ettevõtluse huvides toimuvate sõitude eest kui ka auto kasutajale arve tööväliste sõitude eest)?
Vastus:
Kui sõiduautot kasutavad mitu juriidilist isikut, siis sel juhul üks ettevõte teeb kulutuse ning müüb teistele kulutused edasi, mida käsitatakse käibena käibemaksuseaduse tähenduses.
EML kommentaar:
Vastused 9.5 ja 9.6 on omavahel vastuolus — füüsilisele isikule kasutada andmine ei ole ettevõtluses kasutamine, aga juriidilisele isikule kasutada andmine on. Sellise lähenemisega ei saa kuidagi nõustuda.
10. Kavandatava KMS § 30 lõike 6 esimene lause näeb ette, et käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud erandit rakendatakse vaid juhul, kui sõiduautot kasutatakse erandis nimetatud otstarbel vähemalt kahe aasta jooksul selle soetamisest arvates, välja arvatud juhul, kui sõiduauto võõrandatakse. Nagu seletuskirjas märgitud, toob selle kohustuse rikkumine endaga kaasa tagasiulatuva maksukohustuse korrigeerimise, millega kaasneb ka kohustus maksta intressi (ning tulumaksu intressilt kui ettevõtlusega mitteseotud kulult). Sellega seoses soovime vastuseid järgmistele küsimustele:
10.1. Kas maksukohustuslasel on õigus tagasiulatuva maksukohustuse vältimiseks valida variant, et deklareerida kahe aasta jooksul vaid 50% ulatuses sisendkäibemaksu ning ülejäänud 50% osas teha mahaarvamine alles pärast kaheaastase perioodi möödumist?
Vastus:
Kui maksukohustuslane on sõiduautoga seotud sisendkäibemaksu maha arvanud 50% ulatuses alates sõiduauto soetamisest, siis kahe aasta möödumisel ei ole õigust teha ümberarvestust, deklareerides eelneva kahe aasta jooksul sõiduauto kasutamise eranditult ettevõtluses kasutatuna. Sõiduauto soetamisel saab sisendkäibemaksu maha arvata 100% osas vaid juhul, kui ettevõte kavatseb kasutada seda sõidukit vaid erandis toodud otstarbel ning ka teeb seda.
EML kommentaar:
Ei ole vastusega nõus. Seadus siiski sellist varianti (hilisem täiendav mahaarvamine) ei keela. MKS § 33 järgi saab deklaratsioone parandada ja tagastusnõude esitada 3 aasta jooksul.
10.2. Kui maksukohustuslane siiski peab tegema tagasiulatuva korrigeerimise ning muutub selle tõttu tagasiulatuvalt maksuvõlglaseks, kuid ta on sel perioodil edukalt kvalifitseerunud riigihankel, kas tema pakkumus tuleb sel juhul riigihankemenetlusest kõrvaldada ning juba sõlmitud lepingud üles öelda?
Vastus:
Sellele küsimusele ei vastatud.
10.3. Kas sõiduauto soetamise aeg on ettemakse tegemise päev, müügilepingu sõlmimise päev, arve saamise päev, sõiduki üleandmise päev või midagi muud? Mida tähendab "soetamine" kasutuslepingu alusel kasutatava sõiduki puhul?
Vastus:
Sõiduauto soetamine on sõiduauto raamatupidamises põhivarana arvele võtmise päev. Tingimus, et 100%-liselt on õigus sõiduauto sisendkäibemaks maha arvata juhul, kui sõiduautot kasutatakse kahe aasta jooksul üksnes erandis sätestatud tingimustel, kehtib üksnes sõiduauto soetamisel. Kasutuslepingu alusel kasutatavatele sõiduautodele kaheaastane kasutuse jälgimise reegel ei laiene.
EML kommentaar:
Riigikohtu otsuses (kohtuasi nr 3-3-1-14-08) on selgitatud, et "soetamine" on KMS § 2 lõike 5 "võõrandamise" vaste ja tuleb lähtuda käibe toimumise ajast, mis ei pruugi kokku langeda põhivara arvelevõtmise ajaga. Pealegi puudutab piirang ka kassapõhiseid FIE-sid, kes ei võta põhivara arvele.
10.4. Kui sõiduautole tehakse parendusi (nt ümberehitus, lisavarustus), mis võetakse raamatupidamises arvele põhivarana (st mis suurendavad soetamismaksumust), kas parenduste kasutamine "eranditult ettevõtluse tarbeks" peab toimuma kaks aastat alates sõiduauto soetamisest või kaks aastat alates parenduste tegemisest (analoogselt näiteks kinnisvara parendustelt maha arvatud sisendkäibemaksu korrigeerimisel 10-aastase perioodi arvutamisega vastavalt KMS § 32 lg-le 4)?
Vastus:
Samuti ei laiene kaheaastane jälgimise reegel sõiduauto tarbeks tehtavatele kulutustele. Sõiduautoga seotud kulutustelt sisendkäibemaksu mahaarvamisel vaadatakse igat maksustamisperioodi eraldi.
EML kommentaar:
Sellest vastusest järeldub, et sõiduauto soetamine kasutusrendi tingimustel on turvalisem ja õiguslikult soodsam — ettevõtjale jääb võimalus iga kuu uuesti otsustada, kas selle kuu arve alusel arvata maha 50% või 100% sisendkäibemaksu. See muudab kindlasti lepingute valikuid, aga riigi jaoks tähendab see, et loodetud lisalaekumine hakkab laekuma hiljem.
10.5. Kas sõiduauto võõrandamise aeg on ettemakse saamise päev, müügilepingu sõlmimise päev, arve väljastamise päev, sõiduki üleandmise päev või midagi muud? Kas kasutuslepingu lõppemine, lõpetamine või üleandmine on samaväärne "võõrandamisega"?
Vastus:
Võõrandamine on käibe tekkimise aeg.
10.6. Kas väljendit "kasutatakse erandis nimetatud otstarbel" tuleb mõista kui aktiivset tegevust (st sõiduauto peab olema kogu perioodi jooksul pidevalt kasutuses) või kui keeldu kasutada sõiduautot muul otstarbel? Kas erandi rakendamine (st sisendkäibemaksu täies ulatuses mahaarvamine) on lubatud, kui sõiduauto kasutamises tekib näiteks mitmekuuline paus (remont või hooldus, auto seisab töö või klientide puudumisel, puhkuse ajal jne)? Kui pikk see paus võib olla? Kas auto mittekasutamist tuleks mingil kindlal viisil tõendada?
Vastus:
Väljend "erandis nimetatud otstarbel kasutamine" ei välista sõiduauto aktiivsest kasutusest väljasolemist seoses remondi, puhkusega jms. Küll aga ei ole lubatud sõiduauto kasutusele võtmist erandis nimetamata otstarvetel.
10.7. Kuidas käituda, kui sõiduautot kasutatakse lühiajalise kasutuslepingu alusel, mille tähtaeg jääb alla kahe aasta? Kui kaheaastase perioodi jooksul kasutatakse mitme lepingu alusel sama sõidukit, kas on võimalik lugeda kogu perioodi üheks ja nõuda erandi täitmist kahe aasta jooksul? Kui pikk peaks olema periood kahe lepingu vahel, et seda mitte lugeda üheks kasutuslepinguks?
10.8. Kas on võimalik selline variant, et ühe ja sama sõiduauto kasutamiseks sõlmitakse korraga kaks lepingut — üks leping tööandjaga sõiduki kasutamiseks tööajal ja töösõitudeks ning teine leping töötajaga sõiduki kasutamiseks väljaspool tööaega ja tööga mitteseotud sõitudeks — ning vastavalt arvatakse esimese lepingu alusel toimuva kasutusega seotud kaupadelt ja teenustelt maha kogu sisendkäibemaks ja teise lepingu puhul kulusid ning sisendkäibemaksu tööandja raamatupidamises ei kajastata? Kas sellisel juhul tuleks teise lepingu olemasolu ja täitmise üksikasju siiski erandi rakendamise õiguse tõendamise eesmärgil säilitada?
Vastus:
Kui sõiduauto kasutamiseks sõlmitakse töötajaga eraldi lepingud töösõitudeks ja tööga mitteseotud sõitudeks, siis sellise sõiduautoga seotult ei ole õigus erandit rakendada ega kasutada 100%-list sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust.
EML kommentaar:
Selle tõlgendusega ei saa nõustuda (vt 9.5–9.6).
10.9. Kuidas arvutatakse kaheaastast perioodi isiku suhtes, kes ei olnud sõiduauto soetamise ajal käibemaksukohustuslasena registreeritud ning hakkab pärast registreerimist rakendama sisendkäibemaksu mahaarvamist KMS § 29 lõikes 52 viidatud viisil vastavalt KMS § 32 lõikele 4? Kas kaheaastane periood algab sõiduauto soetamise päevast või isiku käibemaksukohustuslaseks registreerimise päevast? Kas pärast sõiduauto soetamisest kahe aasta möödumist võib järgmise kolme aasta eest maha arvata kogu sisendkäibemaksu (eeldusel et ei teki maksuvaba käivet ja sõiduautot ei võõrandata)?
Vastus:
Lõikes 4 nimetatud kaheaastase perioodi arvestus algab sõiduauto soetamise päevast, mitte isiku maksukohustuslasena registreerimise päevast.
10.10. Kas sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus säilib, kui enne kaheaastase perioodi lõppu lõpetatakse sõiduauto kasutamine ettevõtluses, kuid ei toimu võõrandamist (näiteks sõiduauto viiakse välisriiki, kus see maksustatakse kas impordina või kauba ühendusesisese soetamisena), samuti kui sõiduauto hävib või varastatakse?
10.11. Kas sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus säilib, kui enne kaheaastase perioodi lõppu kustutatakse isik käibemaksukohustuslaste registrist või likvideeritakse ning toimub KMS § 29 lõikes 10 ette nähtud maksustamine või korrigeerimine?
Vastus:
Isiku käibemaksukohustuslasena registrist kustutamisel või likvideerimisel enne kaheaastase perioodi lõppu tuleb mahaarvatud sõiduauto sisendkäibemaks 50% ulatuses tagasi arvestada.
10.12. Kui sõiduauto antakse üle ühinemise või jagunemise käigus tekkinud uuele juriidilisele isikule või läheb üle füüsilisest isikust ettevõtja pärijale (kes jätkab ettevõtlust), kas sel juhul kaheaastase perioodi kulgemine jätkub katkematult või algab uuesti?
Vastus:
Kaheaastase arvestuse periood jätkub katkematult.
10.13. Kas sõiduauto hävimise korral kindlustusseltsi antud asendussõiduki puhul jätkatakse kaheaastase perioodi arvutamist hävinud sõiduki soetamise päevast või algab perioodi kulgemine nullist?
Vastus:
Kaheaastase arvestuse periood jätkub katkematult.
11. Kavandatava KMS § 30 lõike 6 teine lause näeb ette, et sõiduauto võõrandamisel korrigeeritakse sisendkäibemaksu vastavalt käesoleva seaduse §-le 32.
Sisendkäibemaksu korrigeerimist reguleerivad KMS § 32 lõiked 4, 41, 42 ja 5 ning rahandusministri 30.03.2004 määrus nr 39 "Osaliselt mahaarvatud sisendkäibemaksu ümberarvutuse käibedeklaratsioonis kajastamise kord ja soetatud põhivara ning selle tarbeks soetatud kauba või saadud teenuse sisendkäibemaksu korrigeerimise kord" (RT I, 29.12.2010, 125). Sellega seoses soovime vastuseid järgmistele küsimustele:
11.1. Kas sõiduauto võõrandamisel korrigeeritakse ainult sõiduauto soetamisel maha arvatud sisendkäibemaksu või ka auto kasutamisega seotud kaupadelt ja teenustelt tasutud sisendkäibemaksu?
Vastus:
Sõiduauto võõrandamisel korrigeeritakse põhivarana raamatupidamises arvel oleva sõiduauto soetamisel tasutud käibemaksu ja sõiduauto raamatupidamislikku väärtust tõstvate kaupade ja teenuste käibemaksu.
11.2. Kas sisendkäibemaksu saab korrigeerida ainult siis, kui sõiduauto oli arvel põhivarana ning ainult nende kaupade ja saadud teenuste puhul, mis suurendasid põhivara raamatupidamislikku väärtust (KMS § 32 lg 4)? Kas korrigeerimine on välistatud, kui müügi eesmärgil soetatud ja kaubana arvel olnud sõiduauto võeti kaheaastase perioodi jooksul lühiajaliselt kasutusele ning seejärel müüakse?
Vastus:
Samas korrigeeritakse ka müügi eesmärgil soetatud sõiduauto sisendkäibemaksu, kui sõiduautot ei võõrandatud, vaid võeti erandi tingimustele mittevastaval otstarbel kasutusele ning sellega kaasnes sisendkäibemaksu 50%-line tagasiarvestus.
EML kommentaar:
KMS § 32 lõige 4 mainib siiski ainult põhivara, seega ei saa välistada, et hiljem hakkab MTA praktikas sellele küsimusele teisiti (maksumaksjale ebasoodsamalt) vastama.
11.3. Kas "võõrandamisega" on võrdsustatud liisingulepingu või muu kasutuslepingu ennetähtaegne lõpetamine ja sõiduki tagastamine liisinguandjale või lepingu üleandmine teisele liisinguvõtjale? Näiteks kui kapitalirendi korral on auto kättesaamisel makstud ära kogu käibemaks ning sellest sisendkäibemaksuna maha arvatud 50% ning lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel esitati kreeditarve, mille alusel liisinguandja tagastas osa käibemaksust, peab liisinguvõtja KMS § 29 lõike 7 alusel korrigeerima kogu kreeditarvel näidatud käibemaksu või ainult algselt maha arvatud 50%? Kui korrigeeritakse kogu sisendkäibemaks, kas maksukohustuslasel on sel juhul õigus viia läbi KMS § 30 lõikes 6 viidatud sisendkäibemaksu korrigeerimine "vastavalt käesoleva seaduse §-le 32"?
Vastus:
Võõrandamisega võrdsustatud liisinglepingu lõpetamisel ja sõiduki tagastamisel liisinguandjale tehakse sisendkäibemaksu ümberarvestus tulenevalt kreeditarvest, mitte korrigeerimine § 30 lõike 6 alusel.
EML kommentaar:
Varasemast praktikast on teada palju selliseid juhtumeid, kus liisingueseme tagastamisel ei esitata kreeditarvet ega tehta mingeid korrigeerimisi.
11.4. Kas "võõrandamisega" on võrdsustatud muud juhtumid, kus sõiduauto edasine kasutamine ettevõtluses (ja ka väljaspool ettevõtlust) ei ole enam võimalik, kuid ei toimu võõrandamist — näiteks välisriiki toimetamine, üleandmine teisele isikule ühinemise või jagunemise käigus, kasutamiskõlbmatuks muutumine, asendamine, vargus, maksukohustuslase likvideerimine jne (vt ka küsimusi 10.10-10.13)?
Vastus:
Sõiduauto üleandmisel teisele isikule ühinemise või jagunemise käigus kahe aasta jooksul sõiduki soetamisest arvates, kui sõiduautoga seotud maksuarvestus ja kohustused lähevad üle saajale, sõiduauto üleandmisel ümberarvestust ei tehta. Kahe aasta jooksul sõiduki soetamisest selle hävimisel, kasutuskõlbmatuks muutumisel, kindlustusjuhtumiga seoses toimunud asendamise või varguse korral jms maha arvatud sisendkäibemaksu ümberarvestust ei tehta.
12. KMS § 35 lg 1 punkti 3 kohaselt tagastatakse teise liikmesriigi maksukohustuslasele tema asukohariigis toimuva ettevõtluse tarbeks kasutatava kauba importimisel või soetamisel või teenuse saamisel Eestis tasutud käibemaks, kui Eesti maksukohustuslasel on õigus samadel tingimustel kauba importimisel või soetamisel või teenuse saamisel tasutud sisendkäibemaks käesoleva seaduse kohaselt oma arvestatud käibemaksust maha arvata.
Sellest järeldub, et käibemaksu tagastamisel teiste liikmesriikide maksukohustuslastele tuleb rakendada 50% piirangut või tuvastada erandite kasutamise õigus (näiteks Eestis lähetustes kasutatud lühiajaliste autorentide arvetelt).
Sellega seoses palume selgitada, kuidas hakatakse kontrollima erandite täitmist välisriigi ettevõtjate puhul (muu hulgas kohustust täita erandit vähemalt kaks aastat), kui käibemaksu tagastamise taotlusi esitatakse sõltuvalt summast kas kord aastas või kord kvartalis.
Vastus:
Sisendkäibemaksu tagastamisel teise liikmesriigi maksukohustuslasele lähtutakse nii Eestis kui ka välisriigi isiku asukohariigis kehtestatud piirangutest. Seega käibemaksu tagastamisel võetakse nii praegu kui ka edaspidi arvesse nii Eestis kui ka teises liikmesriigis kehtiv kord.
EML kommentaar:
MTA ei ole suuteline kontrollima, kuidas välismaa ettevõtja Eestis autot kasutas. Ta saab tagastada kas 50% või 100%. Sellest võib tekkida Eesti ja välismaa ettevõtjate ebavõrdne kohtlemine (mõlemas suunas).
13. Erinevalt KMS praegusest redaktsioonist ei sõltu eelnõu kohaselt sisendkäibemaksu mahaarvamine sõiduautode puhul enam otseselt sellest, kas ja kuidas maksustatakse sõiduautoga seotud kulusid erisoodustusena või muu maksuobjektina tulumaksuga. Kuna mõiste "ettevõtlusega mitteseotud" kulu on tulumaksuseaduses ja käibemaksuseaduses üsna sarnase tähendusega, võib edaspidi tekkida praktikas arusaamatusi kahe seaduse koostoimes tõlgendamise ja rakendamisega. Sellega seoses soovime järgmisi selgitusi:
13.1. Kas asjaolu, et tööandja deklareerib sõiduauto kasutamisest tekkivat erisoodustust, on siduv tõend selle kohta, et puudub õigus 100% ulatuses sisendkäibemaksu maha arvata?
Vastus:
Kui tööandja deklareerib sõiduauto kasutamisest erisoodustust, siis järelikult kasutatakse sõiduautot ka ettevõtlusega mitteseotud eesmärkidel ja seega sellelt sõiduautolt ei ole õigus sisendkäibemaksu 100%-liselt maha arvata.
13.2. Kas asjaolu, et tööandja deklareerib sisendkäibemaksu ainult 50% ulatuses, on siduv tõend selle kohta, et:
13.2.1. sõiduauto kasutamine tuleb maksustada erisoodustusena (vastavalt tööandja valikule kas arvestuse alusel või väärtusega 256 eurot kuus);
13.2.2. sõiduauto kasutamine tuleb maksustada erisoodustusena, aga sõltumata arvestuse pidamisest ainult väärtusega 256 eurot;
13.2.3. sõiduauto soetamine tuleb maksustada erisoodustusena ning erisoodustuse hinnaks tuleb lugeda 50% sõiduauto soetamismaksumusest;
13.2.4. sõiduauto soetamine tuleb maksustada 50% ulatuses ettevõtlusega mitteseotud vara soetamisena (TuMS § 52 lg 2 p 1);
13.2.5. täiendavalt eelmistele punktidele tuleb maksustada ka sõiduauto kasutamine igakuiselt erisoodustusena;
13.2.6. sõiduautoga seotud kulusid tuleb tulumaksuga maksustada mingil muul viisil?
13.3. Kas juhul, kui maksukohustuslane ei täida KMS § 30 lõikes 6 nimetatud kahe aasta nõuet ja korrigeerib tagasiulatuvalt käibemaksu, kaasnevad sellega ka mingid täiendavad maksukohustused tulumaksu ja sotsiaalmaksu osas?
13.4. Kas juhul, kui maksukohustuslane viib läbi KMS § 30 lõike 6 teises lauses nimetatud sisendkäibemaksu korrigeerimise pärast sõiduauto võõrandamist, kaasnevad sellega ka mingid täiendavad maksukohustused tulumaksu ja sotsiaalmaksu osas?
Vastus:
Kui maksukohustuslane ei täida KMS § 30 lõikes 6 nimetatud kahe aasta nõuet ja korrigeerib tagasiulatuvalt käibemaksu või korrigeerib sõiduauto sisendkäibemaksu seoses sõiduauto võõrandamisega, ei too see kaasa automaatselt maksukohustust tulu- ja sotsiaalmaksu osas. Sisendkäibemaksu 50%-line mahaarvamine ja tulu- ning sotsiaalmaksu tasumine ei ole omavahel üheselt seotud.
EML kommentaar:
Vastused kinnitavad meie kahtlust, et maksuarvestus muutub keerulisemaks ja ettevõtjad püütakse seada fakti ette, et ainus turvaline ja kindel variant on mitte üritadagi erandit rakendada, vaid maksta iga sõiduauto eest 256 euro baasilt tulumaksu ja sotsiaalmaksu (68,05 € + 106,94 €) ning arvata maha 50% käibemaksu. See tõestab meie väidet, et tegemist on varjatud kujul automaksu kehtestamisega, sest kuigi seletuskirja kohaselt on eesmärk maksustada erakasutust ehk tarbimist, hakatakse praktikas tegelikult väga suures osas maksustama sõiduauto omamist kui sellist.
[1] Vt Automaks uuesti Riigikogus. – MaksuMaksja, 2014, 4, lk 15-20.
[2] Vt Urmas Jaagant. Euroopa Komisjon võib autode käibemaksu muudatused aasta lõppu lükata. – Eesti Päevaleht, 07.05.2014.
[3] Tulumaksuseaduse muudatused, mis puudutavad isikliku sõiduauto hüvitist (eelnõu 643 SE), ilmselt hakkavad kehtima 1. juulist 2014, sest nende jaoks ei ole mingit erandit vaja taotleda.
