Eelmisel aastal jõustunud uutele riigihangete direktiividele eelnenud Euroopa Komisjoni tellitud analüüs näitas kätte senise regulatsiooni kitsaskohad. Näiteks märgiti, et kuigi hanked annavad 20 miljardit eurot kokkuhoidu 420 miljardi euro kohta aastas, tekitavad asjaomased menetlused ligikaudu 5,6 miljardit eurot lisakulusid. Nii palju siis algsest ühtse hankepoliitika kulutõhususe eesmärgist. Regulatsiooni keerukuse kohta leiti, et arvestades asjaolu, et 98% ELi eeskirjade kohastest lepingutest on sõlmitud oma riigi pakkujatega, ei pruugi olla realiseerunud ressursside optimaalse kasutamise eesmärk.
Kvalifitseerimiseks piisab pakkuja kinnitusest
Et suurendada kuluefektiivusust, vähendada regulatsiooni keerukust ja soodustada riigiüleste pakkumuste esitamist, muudavad uued direktiivid pakkujate kvalifitseerimise senisega võrreldes oluliselt lihtsamaks. Bürokraatia ja halduskoorma vähendamiseks hakatakse ametiasutuste või kolmandate isikute poolt väljastatavate tõendite asemel aktsepteerima nn esialgsete tõenditena pakkujate endi ajakohastatud kinnitusi sisaldavat Euroopa ühtset hankedokumenti. Alles see pakkuja, kes tunnistatakse hankel edukaks, peab vajalikud tõendavad dokumendid esitama. Muidugi jääb hankijale võimalus küsida kahtluse korral kinnituste tõendamiseks dokumente ka varem, kuid see on siiski hankija õigus, mitte enam kohustus.
Maksuvõlg peab nähtuma jõustunud otsusest
Erinevalt praegusest regulatsioonist saab edaspidi kõrvaldada maksuvõla tõttu pakkuja siis, kui maksude tasumise kohustuse rikkumine on sedastatud lõpliku kohtu- või haldusotsusega. Kuigi direktiiv lubab kehtestada riikidel ka reegli, et kõrvaldada võib ka niisuguse pakkuja, kelle suhtes hankija saab mis tahes asjakohaste vahendite abil tõendada, et ettevõtja on rikkunud maksude või sotsiaalkindlustusmaksete tasumise kohustusi, siis tulenevalt huvigruppide vastuseisust, Eesti suure tõenäosusega sellist reeglit ei kehtesta.
Kohustuslikud ja valikulised kõrvaldamise alused
Muidugi sisaldavad direktiivid kohustuslikke kõrvaldamise aluseid, kuid need eeldavad süüdimõistva kohtuotsuse olemasolu kuritegeliku ühenduse, korruptsiooni, terrorismi lapstööjõu kasutamise inimkaubanduse või inimkaubanduse eest. Hoopis rohkem on direktiivis loetletud valikulise kõrvaldamise aluseid, mille kasutamist peab hankija igal üksikul juhul hoolikalt põhjendama. Siia kuuluvad näiteks pakkuja pankrot või likvideerimine, eksimine ametialaste käitumisreeglite vastu, sõlmitud kartellikokkulepe või eelnevate hankelepingute tõsine või pidev rikkumine.
Tõenäoliselt on just varasemate lepingute rikkumine see kõrvaldamise alus, mis praktikas aktuaalseks muutub, kuna juba täna on hanketurul tegutsejatel vajadus sellise aluse järele olemas. Küsimusi tekitab aga kartellikokkuleppe sätestamine valikulise kõrvaldamise alusena, sest hoopis loogilisem oleks, kui riigihangetel kuuluks konkurentsikuriteos süüdimõistetud ettevõtja kõrvaldamisele kohustuslikus korras. Tuleb nentida absurdset, et ilmselt ei ole Euroopa Liidu riigihankeõigus, mis loodi algselt just konkurentsi soodustamiseks, jõudnud oma arengus nii kaugele, et see annaks ka üheselt mõistetava negatiivse hinnangu konkurentsi kahjustavate kuritegude toimepanijatele.
Regulatsiooni tõhusust näitab aeg
Kuigi uute direktiivide üldine eesmärk on suunatud menetluse lihtsustamisele ja kulude vähendamisele, näitab üksnes aeg, kas seda ka tegelikkuses saavutatakse. Liigne paindlikkus regulatsioonis võib tingida vastupidise efekti, sest hankijad kas ei julge või ei oska oma valikuid piisavalt põhjendada. Sellisel juhul on võimalus küsida nõu ja abi valdkonnaspetsialisti käest.
