Aeg lendab kiiresti ning 2013. aasta lõpuni on jäänud vaid kaks ning 2013. a majandusaasta aruannete esitamiseks veel maksimaalselt kaheksa kuud. See tähendab aga, et ettevõtete juhtidel ja/või omanikel on tagumine aeg järele mõelda, kas 2013. aastast kehtima hakanud muudatused Eesti heas raamatupidamistavas omavad ettevõtte kasumile ja/või omakapitalile soovitud mõju või mitte. Kui mõju ei ole sobiv, siis on otsustamise koht: kas kohaneda uue reaalsusega või hoopis reaalsust muuta ning minna üle rahvusvaheliste finantsaruandluse standardite (IFRS) peale.
Järgnevalt toongi kolm peamist põhjust, miks võiks kaaluda IFRS-ile üleminekut.
Firmaväärtuse amortiseerimine
Kuna pahatihti mõeldakse firmaväärtuse numbrile vaid finantsaasta lõpupoole, siis võib mõnelegi ettevõttele tulla üllatusena, et alates 2013. aastast tuleb firmaväärtust amortiseerida ning seda maksimaalselt 10 aasta jooksul. Aastane amortisatsioonikulu sõltub firmaväärtuse saldo olulisusest, kuid see võib olla piisavalt tähtis, et kaaluda IFRS-ile üleminekut. IFRS-i kohaselt tuleb teha iga aasta firmaväärtuse osas vara väärtuse test ning juhul, kui allahindluse vajadust ei tuvastata, siis pole vaja kasumiaruandes ka allahindlust kajastada.
Kõiki kinnisvarainvesteeringuid tuleb kajastada õiglases väärtuses
Alates 2013. aastast tuleb kõiki kinnisvarainvesteeringuid kajastada õiglase väärtuse meetodil, mis tähendab kinnisvarainvesteeringu objekti õiglase väärtuse hindamist igal bilansipäeval. Juhul, kui õiglane väärtus ei ole ilma liigse kulu või pingutuseta määratav, kajastatakse kinnisvarainvesteeringut soetusmaksumuse meetodil kuni hetkeni, mil õiglane väärtus on taas leitav.
Sellest muudatusest võib olla küll rakendamise hetkel omakapitalile ning hiljem kasumiaruandele positiivne mõju, kuid see tähendab teatud lisaprotseduure, mis võtavad aega ja tähendavad ettevõttele lisakulutusi. IFRS-i kohaselt võib valida kinnisvarainvesteeringute kajastamiseks jätkuvalt soetusmaksumuse või õiglase väärtuse meetodi.
Topeltaruandlus välismaa emaettevõttele ja kohaliku aastaaruande jaoks
Lisaks ülalmainitud kahele teemale on alates 2013. aastast tekkinud erinevusi Eesti hea tava ja IFRS-i vahel veelgi. Näiteks on paar suuremat teemat sihtfinantseerimise kajastamine ja laenukasutuse kulutuste kapitaliseerimine, kuid erinevusi on veelgi.
Kõigile Eestis tegutsevatele ettevõtetele, mis kuuluvad rahvusvahelistesse kontsernidesse ning raporteerivad emaettevõtetele lähtuvalt IFRS-ist, võib see tähendada topelt raamatupidamise tekkimist. Selle vältimiseks võib olla mõistlik viia niisuguse ettevõtte raamatupidamine IFRS-iga vastavusse. Kuna IFRS-i aruandlus on aga mahukam, siis võib teatud juhtudel olla siiski ka mõttekas elada nende erinevustega ning teha teatud mahus tõesti topelt raamatupidamist.
Kokkuvõtteks üleskutse juhtidele ja omanikele: mõelge korra, kas muutunud RTJ-ide mõju teie ettevõtte aruannetele (ja kasumile) on aktsepteeritav ning kui ei, siis kas see on piisav ajend minemaks üle IFRS-ile. Kes ei ole jõudnud veel uute juhenditega tutvuda, siis tehke seda palun Raamatupidamise Toimkonna kodulehel.
