2017. aasta jääb audiitoritele kauaks meelde – sarnaselt 2010. aastale, mil toimus viimane suurem muudatus audiitortegevuses. Millest käib jutt?

Andmaks ülevaadet 2017. aastal audiitortegevuses toimunud olulistest muudatustest ja sellest, kuidas need audiitorite kliente mõjutavad, tuleb kõigepealt teha põgus tagasivaade aastasse 2010. Nimelt jõustusid just tol aastal mitmed põhimõttelised Eesti audiitorturgu reguleerivad olulised muudatused seoses toona vastu võetud uue audiitortegevuse seaduse.

90‑ndate algul Eestis alguse saanud audiitortegevus oli seni põhinenud peamiselt kutseomavalitsuslikul alusel: koolitati vandeaudiitoreid, pakuti neile juhendmaterjale ja seisti nende huvide eest. 2000‑ndate alguses ärimaailma raputanud globaalsed arvestusskandaalid (näiteks Enron) viisid audiitorite tegevuse täpsema reguleerimiseni ja selle üle teostatava järelevalve süstematiseerimiseni. Seda kõike nägigi ette 2010. aastal jõustunud audiitortegevuse seadus, kehtestades ka kohustusliku rahvusvaheliste auditeerimisstandardite rakendamise Eestis.

Rahvusvaheliste standardite rakendamine ja sellega kaasnenud vandeaudiitorite reatesteerimine toimus võrdlemisi sujuvalt: korraldati palju koolitusi, mõni vandeaudiitor otsustas kutsest loobuda, kuid kokkuvõttes hakkasid kliendid saama palju ühtlasemat ja nõudlikumat teenust. Köögipoolele jäi audiitorite töö üle teostatav järelevalve, mida tegi audiitorite valitud audiitorkogu juhatus. Viimase tööd kontrollis omakorda aga sõltumatu avaliku järelevalve nõukogu.

Raamatupidajatel ja ettevõtjatel võib olla seda kummaline lugeda – kas tõesti toimub lisaks sõltumatule audiitorkontrollile veel kontroll ka audiitorite tehtud töö üle? Vastus on "jah" ning selle juuri tuleb otsida eespool viidatud arvestusskandaalidest. Nimelt on arvestusmaailma raskuskese siiani teisel pool Atlandi ookeani ning sealsed otsused karmima kontrolli kehtestamiseks panevad ülejäänud maailma, sealhulgas ka väikese Eesti, sundseisu. Kui tahame osaleda globaalses majanduses, mille juhtriik on (mööndustega) tänini Ameerika Ühendriigid, peame leppima ka selliste reeglitega, mida ise oma väiksusest tulenevalt sisse ei seaks.

/…/

Tulles tagasi audiitortegevuse köögipoole juurde, jõustus 2017. aastal muudatus, mille järgi asus kogu audiitorite töö järele valvama avaliku järelevalve nõukogu, kuhu värske praktilise kogemusega vandeaudiitorid enam ei tohi kuuluda. Sellega kaasnes avaliku järelevalve nõukogu funktsioonide oluline laiendamine, mis omakorda vajas täiendavat finantseerimist. Seetõttu otsustati lisaks senisele riigieelarvest saadud rahastusele seada sisse (müügitulu)maks audiitorettevõtjatele (perioodil juuli 2017 kuni juuni 2018 1,2% audiitorettevõtete müügitulust). Loomulikult tähendab see audiitorteenuste hinnatõusu klientidele, mida omakorda võivad veel võimendada võimalikud suunamuutused järelevalve korralduses. Samas on ka seadusandja ette näinud, et kui 2017. aasta otsused end positiivselt ei tõesta, võib tegemist olla ajutise lahendusega ja hiljemalt 2019. aastal vaadatakse seadus uuesti üle ning tehakse vajalikud korrektiivid.

Kaheaastane leping

Jõustunud audiitortegevuse seadus tõi kaasa ka kohustuse sõlmida uue kliendisuhte puhul kaheaastane leping (kehtib kohustusliku raamatupidamise aastaaruannete auditi puhul). Miks? Tegu on huvitava nõudega, mille põhjustas eeskätt seaduse teksti ette valmistanud rahandusministeeriumi ja audiitorite dialoog.

Nimelt otsiti ühiselt lahendust probleemile, kuidas suurendada audiitori sõltumatust, samal ajal mitte tõstes ettevõtja halduskoormust. Pole harvad juhtumid, mil audiitor tajub ettevõtja survet väljastada talle sobiv audiitori aruanne, andes mõista, et ettevõtja võib järgmiseks perioodiks muidu teise audiitori valida. Samas on just esimese aasta töövõtt audiitorile kõige raskem ning seeläbi ka ettevõtjale kulukam, kuna audiitor peab end uue kliendi spetsiifikaga kurssi viima ning sellele kulub ka ettevõtja vahendeid.

Kaheaastane leping võiks pakkuda sellele probleemile win-win-lahenduse. Ühest küljest kaitseb audiitorit ettevõtja surve eest seadus, samas võib ettevõtja eeldada mõningat ressursisäästu teise aasta auditi puhul. Kuigi teoreetiline baas on tugev, on tegu seaduse mõttes katsetusega, enamik Euroopa riike pole sellisele lahendusele üle läinud. Sarnaselt ülalnimetatud muudatusega järelevalve süsteemis vaadatakse, kas see hakkab tööle või mitte. Viimasel juhul on usutavasti kõik osalised nõus nõudeid muutma.

/…/

Ühe-kahe aktsionäriga aktsiaseltsid

N-ö 25. tunnil, audiitortegevuse seaduse esimese ja teise lugemise vahel riigikogus, otsustas parlamendi majanduskomisjon lisada vastuvõetavasse seadusse ka sätte, mille järgi muutus senine aktsiaseltsidele kohustuslik audit piirmäärapõhiseks (sarnaselt ülevaatuse kohustusega). Seda täpsustati veelgi – erand peaks kehtima ainult ühe või kahe aktsionäriga aktsiaseltsile, ülejäänutele säilib varasem üldine auditeerimiskohustus.

Kõnealust, huvigruppidega läbi rääkimata muudatust vedas majanduskomisjoni tollane juht Aivar Kokk. Puuduliku ettevalmistuse tõttu tekitas ka pärast seaduse jõustumist segadust seaduse rakendamine, nimelt olid jäänud kirja panemata selle muudatuse rakendussätted. Täpsemalt tekitas ettevõtjates ja audiitorites ebaselgust see, mis perioodi aruannetele muudatus kehtima hakkab ning mis ajahetkel loetakse aktsionäride arvu.

Praeguseks on majanduskomisjon oma täiendavad selgitused andnud ning selgust on rohkem. Nimelt hakkas muudatus kehtima majandusaastatele, mille lõpukuupäev on 01.09.2017 või hilisem ja erandit (vabastust kohustuslikust auditeerimisest) võivad kasutada aktsiaseltsid, millel aruandeperioodi jooksul pole olnud üle kahe aktsionäri. Lisaks tuleks veel mainida, et sellistele ühe-kahe aktsionäriga aktsiaseltsidele kehtestatud piirmäärapõhisus tähendab, et kui nende aastaaruannetes avaldatavad aruandeaasta näitajad on siiski piisavalt suured, peaksid nad tellima auditi ja kui veidi väiksemad, siis ülevaatuse. See, kes tahab tutvuda täpsemate arvuliste näitajatega, leiab need audiitortegevuse seaduse paragrahvidest 91–92 (tegu pole ainult mõne näitajaga, vaid kombinatsioone on rohkem, mistõttu siin neid täpsemalt ei esitata).

Uus aasta

Eelnevalt sai käsitletud paljusid 2017. aastal aset leidnud muudatusi, mis hakkavad kliente mõjutama enamasti 2018. aastal. Pikemad ja sisukamad audiitori aruanded börsifirmadele on pannud seadusandja mõtlema, kas sellise aruande nõuet rakendada ka kohalikele omavalitsustele. Kindlat otsust veel pole, ent sellise nõude tulekut võib pidada tõenäoliseks.

Kaheaastaste lepingute sõlmimisega on ehk paljud juba 2017. a sügisel kokku puutunud, kuid hea on teada, et sama audiitor külastab ettevõtet vähemalt ka 2018. a sügisel ja 2019. a kevadel. Erandiks on mitmed kohalikud omavalitsused, kellel on küll auditikohustus, kuid haldusreformi ja ühinemise tulemusena nende tegevus lõppeb ja järelikult kaheaastast lepingut sõlmida ei saa. Lisaks on mõned väiksemad aktsiaseltsid 2018. aastal valiku ees kas loobuda senisest omanike huvi kaitsvast audiitorkontrollist või mitte. Siin oleks hea arvestada nii hetke- kui ka tulevaste võimalike vajadustega.

2018. aasta toob meile koos muutuva maksukeskkonnaga ka mitu maksutõusu ja seeläbi hinnatõusu, seda ka audiitortegevuses. Saab näha, kas sellest kujuneb protsess, kus saba liputab koera. Head saabuvat koera-aastat kõigile!

Loe lisaks: Audiitortegevuse seadus

Tegu on lühendatud versiooniga loost, mis ilmus ajakirja Raamatupidamisuudised detsembrinumbris.