Elas kord seitsme maa ja mere taga tüdruk, kelle nimi oli RMP. Tema emaks oli Ind ja tema isaks Äriplaan. Või oli see vastupidi? Kes seda enam päris täpselt mäletab ja kas see tüdruk isegi.

Kolmeaastase RMP mängumaa oli Eestimaa loodus oma metsade ja rabadega, kus ta sumedatel augustiõhtutel koos teiste lastega paljad varbad vetruvasse samblasse surus. Siiski oli tal üks hirm, mida valju häälega väljagi ei julgenud öelda. Ta kartis karvaseid ämblikke. Ometi teadis ta, et ühel hetkel see õnnetoojaks osutub.

RMP oli oma vanematelt kuulnud, et täiskuuaeg pidada lapsed pööraseks muutma. Ei pääsenud sellest temagi, sest miks muidu tavapäraselt palliga mängimise asemel ta aeg-ajalt jälle aknapesukaabitsa, reha või trelli järele haaras.

Üheteistkümneaastane RMP, kes veetis tunde ilusa kõlaga klaveri taga, oli ambitsioonikas, sest ihkas osata veel imelisemaid meloodiad pillist välja võluda. Tema hing oli õrn ja romantiliselt dramaatilised komöödiad ei jätnud teda kunagi puudutamata.

Teismelisena õppis ta, et targem on keel hammaste taga hoida. Kui siiski miskit sobimatut üle huulte lipsas, siis oli see koht, kust õppida ja kogemuse võrra targemaks saada. Nii lisandus tema tühja kotti, mis mõnikord püsti seista ei tahtnud, väikseid kilde, mis hea enesetunde lõid.

Viieteistkümneaastane RMP hindab kõrgelt seda, et maakera pöörleb ümber päikese ja mitte vastupidi, sest silmapiiritaguses lõpmatuses võib selguda, et tal ei olegi enam kellegagi erinevate maitsete (kaneel või tšilli või mõlemad koos) üle vaielda, sest kaklemiseks liigub aeg liiga kiiresti või kõik teised on juba lahkunud, sest ennelõunane tühi kõht end valjuhäälselt meelde tuletada on jõudnud.

Kevadhommikud tühja kohvitassi taga toovad meelde, et tema tähtsaimad tööriistad on pea ja raal. Kui teised räägivad hallidest varjunditest, siis tema näeb erinevaid punaseid jooni veiklemas, mis loengusaalid kuulajaid täis toovad.

Suviti sõnajalaõit otsides tõdeb ta, et Eesti on ilus koht, kus elada ja ükski kaugus ei ole liiga kauge, mida tehnika abil vähendada ei saaks.

RMP, kes teab, et number on vaid passis ja ei avaldu välimuses, veedab aega oma päikeseküllases oranžide kardinatega kontoris ja peab arvestust raha, meeste ning puhkuse üle või kogeb ühtaegu rõõmu, muret ja palju tööd. Ta on õppinud, et usaldus aitab liikuda edasi ning aeg ja pere on suurimad talle osaks saanud väärtused.

Eneseväärikus, lugupidamine, armastus ja sinimustvalge mõtteviis aitavad üle saada ka sellest, kui peas heliseb “Me kõik jääme vanaks …”.

Selline on läbilõige RMP.ee toimetusest, selle kallal tegutsejatest, kellele hulk märksõnu ette anti, millele nad esimese pähe tuleva sõna või asja lisama pidid, ja mis tervikuks seotud sai.

NB! Väikest pidu peame juba teisipäeval, 23. aprillil kohvik-restoranis Wabadus.