2016. aastal käivitunud töövõimereform ei püüdnud alguses paljude inimeste tähelepanu, kuid see tõi endaga kaasa suured muudatused. Ligikaudu 100 000 inimest said teada, et nende elu muutub – enam ei räägita sellest, mida nad ei suuda, neid ei sildistata invaliidideks ja ei jäeta koju pensionile. Selle asemel selgitatakse välja nende tugevused ja nõrkused töö tegemisel ning toetatakse vastavalt nende piirangutele – nii saab igaüks oma võimete piires osaleda ühiskonnaelus ja tööturul.
Samas vajavad kõik sellised uuendused harjumist. Reformiga muutus töövõime hindamine ning koos sellega ka puude raskusastme tuvastamine. Arusaadav, et muudatustega kohanemine võib inimeste jaoks olla kohati raske ja ebameeldiv.
Hindamisega tehakse selgeks, milleks inimene võimeline on
Uue töövõime hindamise süsteemi loomisel peeti oluliseks lähtumist mitte diagnoosist, vaid tegutsemisvõimest, mida mõjutab inimese terviseseisund. Varem määrati püsiv töövõimetus diagnoosi järgi ehk iga diagnoos andis teatud protsendiga püsiva töövõimekao. Näiteks ühe sõrme puudumine tähendas 10% töövõime kaotust sõltumata sellest, milliseid tegevuspiiranguid see tekitas. Nii oli hindamise protsess küll lihtne ja odav, aga ka ebatäpne.
Eesti töötervishoiuarstide eestvedamisel valminud töövõime hindamise metoodika järgib tunnustatud rahvusvahelisi standardeid ja arvestab iga inimese individuaalseid eripärasid. Varem hindasid töövõimet sotsiaalkindlustusametis töötavad ekspertarstid. Nüüd hindavad töövõimet arstid, kes igapäevaselt töötavad inimestega haiglates või tervisekeskustes. Nii on hindamisse kaasatud kõige kaasaegsem meditsiiniline teadmine ning see võimaldab vaadata diagnoosist kaugemale: selle mõju inimese individuaalsele võimekusele ja takistustele tööturul.
Töövõime hindamise eest vastutab nüüd töötukassa, kuna just töötukassast saab vähenenud töövõimega inimene abi oma võimetele vastava töö leidmisel ja ka vajalikke teenuseid tööl püsimiseks.
Uus töövõime taotlus arvestab inimese eripäradega
Töövõime hindamise taotlus, mille esitavad tööealised inimesed, on eelmisest oluliselt põhjalikum. Kuna hinnangut andes soovitakse lähtuda konkreetse inimese vajadustest ja eripäradest, on küsimused rohkem lahti seletatud ja kujundlikumad. Näiteks ei küsita enam umbmääraselt, kas inimesel on probleeme esemete tõstmisel, vaid tal palutakse mõelda, kas ta suudab tõsta liitrist veega täidetud anumat või tühja pappkasti. Taotluse vorm on tehtud selgemaks ja kasutatud on suuremat kirjapilti, et ka nägemispuudega inimene saaks iseseisvalt taotlust lugeda ning täita – seetõttu on nn raamat küll paksem, aga saadakse selgemad vastused. Samuti on iga küsimuse juures võimalik soovi korral täpsemalt kirjeldada, mida vastuses mõeldud on. Loomulikult võtab sellise taotluse täitmine – ja ka hilisem läbitöötamine ning analüüsimine – varasemast rohkem aega, kuid tänu sellele saadud täpsem tulemus on seda vaeva väärt.
Loomulikult on terviseseisundeid, mille puhul on selge, et inimesel töövõime puudub. Need on töövõimet välistavad seisundid, milleks on IV astme vähkkasvaja, dialüüsravil viibimine, juhitav hingamine, väljakujunenud dementsus, raske või sügav vaimne alaareng või on inimene püsivalt voodihaige. Sel juhul ei ole kogu taotlust vaja täita, märgitakse ära vaid üks nimetatud seisunditest ning edasistele küsimustele ei vastata. Tihtipeale ei tee seda terviseseisundist tulenevalt inimene ise, vaid mõni tema lähedastest või eestkostja.
Kuna taotlus on põhjalik, tunnevad inimesed mõnikord muret, et ei suuda seda ise piisavalt täpselt täita. Taotluse täitmiseks on võimalik pöörduda töötukassa juhtumikorraldaja poole. Juhtumikorraldajad on taotluste täitmises kogenud ning läbinud koolituse inimeste toetamiseks taotluse täitmisel. Nad oskavad vastamisel aidata ning kannavad hoolt selle eest, et kõik vajalik ikka kirja saaks. Kui inimene taotluse ise ära täidab ning töötukassasse saadab, peab olema valmis selleks, et juhtumikorraldaja võib vajadusel helistada ning mõned vastused üle täpsustada.
Puude raskusastme hindamisega tegeleb endiselt sotsiaalkindlustusamet, kuid tööealisel inimesel on võimalik esitada nii töövõime kui puude raskusastme hindamiseks üks taotlus – nii hoiame kokku inimeste kui ekspertarstide aega. Selle taotluse esitamisel koostab ekspertarst inimese töövõime kohta eksperthinnangu, mille alusel määratakse ka puude raskusaste.
Vanaduspensioniealise inimese ja lapse puude taotlemisel töövõime hindamise taotlust täitma ei pea. Seega saab esitada lühema ja selgema puude raskusastme tuvastamise, sotsiaaltoetuste ja puudega isiku kaardi taotluse, mis on mõeldud lapsele ja vanaduspensioniealisele inimesele. Vajadusel aitavad taotlust täita Sotsiaalkindlustusameti klienditeenindajad.
Taotluse võib inimese eest täita ka tema pereliige, hooldaja, sotsiaaltöötaja või keegi teine. Sel juhul tuleb taotlusele lisaks puude taotleja allkirjale ka teda abistanud inimese allkiri. Kui taotluse allkirjastab üksnes abistaja, tuleb taotlusele lisada volitust tõendav dokument. Volitus võib olla nii lihtkirjalik kui notariaalselt kinnitatud.
Puude raskusastme hindamiseks on vaja teada saada, kuidas saab inimene hakkama oma igapäevaste toimingutega ning kas ja kui palju ta vajab abi, juhendamist või järelevalvet.
Kokkuvõtteks võime öelda, et uue töövõime hindamise süsteemiga hakkavad harjuma nii hindajad kui hinnatavad. Täpsem töövõime hindamine annab rohkem teadmisi inimese piirangute ja võimekuse kohta ja seeläbi ka rohkem võimalusi inimest tööturul aidata. Töövõimereformi tulemused on juba nähtavad – praegu töötab 59% osalise ja 26% puuduva töövõimega inimestest. Töötukassas registreeritud vähenenud töövõimega inimestest asus 2017. aastal tööle ligi 8500. Töötuna registreeritud vähenenud töövõimega inimestest saab tööle esimese kuue kuu jooksul iga kolmas ja aasta jooksul iga teine inimene.
