Oskus kasutada aega, siduda õpinguid tööga või tööd õpingutega, on enamikule üliõpilastest hädavajalik. Niisamuti nagu tööandjaile paindlikkus arvestada õppesessioonidega.

Praxise korraldatud “Eesti Üliõpilaste eluolu 2016: rahvusvahelise üliõpilaste uuringu EUROSTUDENT VI Eesti analüüs” selgitas, et õpingute kõrvalt töötab 66% üliõpilastest. Seejuures kulub keskmiselt tööle 31 tundi ja õppimisele 33 tundi nädalas. Enam kui pooled ehk 54% üliõpilastest peavad end eelkõige töötajateks, kes õpivad töötamise kõrvalt ning veidi alla poole end üliõpilasteks, kes töötavad õppimise kõrvalt.

Kui 77% üliõpilastest töötab vajadusest katta elamiskulusid, siis 69% peab oluliseks töökogemuse omandamist. Enam kui pool töötavatest üliõpilastest (56%) on töö sidunud õpitava valdkonnaga, samas kolmandik (34%) kas vähesel määral või üldse mitte.

Keskmisest rohkem (valdavalt 34 tundi nädalas) töötavad magistriõppe ja rakenduskõrgharidusõppe üliõpilased, kes tegutsevad eelkõige sotsiaalteaduste, teeninduse ning tehnika valdkonnas. Kõige vähem ― keskmiselt 26 tundi ― on tööga hõivatud integreeritud õppe üliõpilased. Mida vanemaks üliõpilased saavad, seda enam töötunde nädalas nad töötavad, kusjuures peaaegu pooled neist vähemalt täiskoormusega.

Tartu Ülikooli pressiesindaja Sandra Sommer avaldab, et nende korraldatud küsitlusest selgus, et 2018. aastal käis õpingute kõrvalt tööl 47% kõrghariduse esimese astme ja 87% magistriõppe esmakursuslastest. “Töötavate üliõpilaste osakaal kõrghariduse esimesel astmel on võrreldes 2017. aastaga suurenenud 5% ja magistriõppes 7%.” Üliõpilaste tööhõive on aastatega aina kasvanud ja kujunenud õpingute vältimatuks kaasosaks.

Töö süvendab vastutustunnet

Maria (26), kes lõpetas Tartu ülikooli usuteaduskonna, ei töötanud vaid esimesel ülikooliaastal, sest õppekoormus oli väga suur. Pealegi pidas tema ema, kes omal ajal ise tudengina töötama ei pidanud, õigemaks, et tütargi pühendub eelkõige õppetööle. „Pärast esimest kursust läksin siiski tööle ― esialgu klienditeenindajaks, siis olin Tartu Maarja Tugikeskuses kasvataja-tugiisik, Tartu ülikooli kliinikumi psühhiaatriakliinikus tegevusjuhendaja ja lõpuks Oskar Lutsu nimelise Linnaraamatukogu raamatukoguhoidja,” loetleb Maria oma erinevaid töökohti, mis täiendasid igakuiselt tema eelarvet vajaliku summaga.

“Tööandjad suhtusid mu ülikooliõpingutesse erinevalt – raamatukogus oldi väga vastutulelikud, töögraafikut koostades sain lähtuda õppepäevadest. Samamoodi arvestati mu õppeplaaniga ülikooli kliinikumi psühhiaatriakliinikus. Kõige vähem vastutulelikud oldi Tartu Maarja tugikeskuses, kus polnud võimalik saada ka õppepuhkust ja tööl tuli olla kindlatel päevadel ning öödel. Hommikul töölt tulles polnud mul jaksu enam loengutesse minna.”

Maria sõnutsi suhtusid õppejõud tudengite töövajadusse mõistvalt, mis ei tähendanud, et arvestusi vms töid võis mistahes ajal esitada.

Ülikooli kõrvalt töötamist peab Maria “normaalseks”, nentides, et kui vanematel on võimalik õppurit toetada, siis on tore ka ainult õppida. Samas on tema arvates kasulik tööl käia, sest see õpetab aega planeerima ja süvendab veelgi enam vastutustunnet. Lisaks võimaldab õppida ühildama tööd ja õppimist ning annab eelise hiljem tööturul konkureerida. “Kui on töökogemust ka väljaspool teenindussektorit, siis tõstab see tööandjate silmis töötaja atraktiivsust,” leiab Maria, nentides, et koolis käimine ei sega tööd, vaid töö segab koolis käimist. Seetõttu on nii mõnigi tema ülikoolikaaslane õpingud katkestanud, sest mõlema ühildamine on vaimselt ja füüsiliselt olnud liiga väsitav. “Sõltub paljuski õpitavast erialast, sest osad võimaldavad ka rohkem tööl käia,” täheldab Maria, jätkates ise õpinguid Tallinna Ülikoolis ja töötades samal ajal täiskohaga klassiõpetajana. Ta püüab ka edaspidi ühildada tööd ja õpinguid, sest teda huvitavad väga mitmed valdkonnad ja erialad.

Lähtuma peab eelkõige töötajast

Tartus ja Viljandis tegutsev ettevõtja Villem Varik (32) on palganud tudengeid enam kui kaheksa aastat, mil ta kohviku avas. Seejärel on ta kaasanud üliõpilasi oma teistessegi äridesse ― vinoteeki ja metalliettevõttesse.

Kui lihtne või keeruline on olnud üliõpilasi tööle saada?

Oleneb valdkonnast. Näiteks tuli metallikeskuse juhataja tööle ülikooli kõrvalt, tema õpingud olid sama valdkonnaga seotud ja ta tundis end oma ametis suurepäraselt. Teenindusvaldkonnas töötav lauljast või näitlejast tudeng ei pruugi end samavõrd hästi tunda ega piisavalt avatud olla, mida teenindus eeldab. Ka ei sobi näiteks matemaatikust introvert baarmeniks. Kõik sõltub paljuski sellest, kes mida õpib, kuid minu kogemused on valdavalt olnud positiivsed. Inimeste võimaliku sobivuse olen selgitanud välja tööintervjuudel. Siiski olen võtnud tööle ka introverdist noormehe, kes esialgu ei suhelnud kellegagi, aga ta avanes. Minu meelest on hea anda seesugustelegi inimestele võimalus.

Tudengite töödistsipliiniga probleeme pole teil olnud?

Tartus ja Viljandis on tulnud kõik üliõpilased ametisse, kuigi Tallinnas tegutsevatelt tuttavatelt ettevõtjatelt kuulen alatihti, et noortel ei ole enam kohusetunnet ja tööle nad ei ilmu. Mul endal sellist probleemi pole olnud. Küll olen märganud, et kõrgkooli lõpetanud tööotsijad suhtuvad teenindussektoris pakutavasse kui asendustöösse, mida ei peeta primaarseks, aga seda ma ka ei eelda.

Kui paindlik tuleb tööandjana olla?

Õppesessioonide ajal soovivad üliõpilased enamasti tööst vabad olla, lisaks tahavad nad kõik suvel puhata.

Tööturg on viimase viie aasta jooksul väga muutunud. Kui aastate eest oli peamine kasum, siis nüüd on kõige tähtsam töötaja, kelle soovidega on täiesti loomulik arvestada. Lisaks sessidele võib mõnel näitlejast tudengil olla prooviperiood, kus ta peab paar nädalat ära olema. Sellega pean ma ka tööandjana arvestama. Tuleb aru saada, et kool on neile esmatähtis. Kui kedagi asendajaks ei leia, siis peab ise teenindaja olema ja seda olen ma teinudki.

Palkan tudengeid ka põhjusel, et Tartusse või Viljandisse õppima tulles kaasavad nad teenindussektorisse oma uue sõpruskonna. Samas on 40-50aastased kohusetundlikud ja teenindussektori kogemusega naised oma töökoha hoidjana täiesti asendamatud. Seega tuleb kokku panna meeskond, kes töötab hästi, ja töötajatele tuleb maksta palgalisa. Kuna valitseb töötajate puudus, siis olemasolevate motiveerimine on kõige tähtsam. Samuti on teenindussektoris väga oluline personaalne lähenemine. Tuleb korraldada suvepäevi, saata inimesi koolitustele, maksta kinni degusteerimisõhtuid, jagada neile tasuta sööki-jooki jne.

Eurostudent.eu 2018 avaldatud andmetel: