Uberi, Wolti, Airbnb ja teiste jagamismajanduse platvormide edu on viimasel paaril aastal suunanud üldsuse tähelepanu võimalusele veebiplatvormide vahendusel tööd teha, kuid alles nüüd on jõutud platvormitöö, selle tegijate ja platvormitöö mõjude põhjalikuma uurimiseni.

Platvormitöö tähistab igasugust veebiplatvormi vahendusel tehtavat tööd, mille võib jagada neljaks:

1) avalikus keskkonnas tehtav füüsiline töö (nt Uberi juhid, Wolti kullerid);
2) kellegi kodus tehtav füüsiline töö (nt TaskRabbiti vahendusel tehtav koristus- või lapsehoiutöö);
3) virtuaalselt tehtav, kuid väheseid oskuseid eeldav töö (nt Mechanical Turki platvorm) ja
4) virtuaalselt tehtav, kuid spetsiifilisi oskuseid eeldav töö (nt Upwork).

Hiljuti avaldatud uuringuga “Work in the European Gig Economy” mõõdeti platvormitöö levikut seitsmes Euroopa riigis (Suurbritannia, Rootsi, Saksamaa, Austria, Holland, Šveits, Itaalia) ja leiti, et 9-22% nende riikide elanikest on saanud tulu platvormitööd tehes. Regulaarselt teeb platvormitööd enam kui pool platvormitöötajatest. Mõneti üllatavalt selgub, et kuigi kõigis riikides tegid platvormitööd enim 25–34aastased inimesed, on see küllaltki laialt levinud ka näiteks 55+ vanuses inimeste seas (11-17%).

Platvormitöö laialdast levikut kinnitab ka Euroopa Parlamendi uuring “The Social Protection of Workers on the Platform Economy” (PDF), millest selgub, et 62% platvormitöötajatest saab peamise sissetuleku teistest allikatest kui veebiplatvormid. Paljud inimesed võivad aga jääda sõltuvaks lihtsamat tüüpi platvormitöö madalast ja hootisest sissetulekust. Veerand vastanutest on sõltuvuses või väga sõltuvuses platvormitööst saadavast sissetulekust ja u 70% on sellised, kellel ei ole tervisekindlustusele täiendavalt muud sotsiaalkindlustust.

Tõsine probleem on, et enamikele platvormitöötajatele ei kohaldu ka tavatöötajale mõeldud töö- ja puhkeaja regulatsioonid ega tavapärased töökeskkonda puudutavad nõuded. Inimesed saavad platvormi vahendusel ka vähem tööd, kui nad tahaksid, ja tunnitöötasu jääb üldiselt alla rahvusliku mediaani. Üle poole platvormitöötajatest olid viimase viie aasta jooksul olnud töötud ja vaid kolmandik teeb hetkel kogumispensioni makseid. Olukorras, kus platvormitöö tegijate hulk eeldatavasti jätkuvalt kasvab, võib platvormitöötajate sotsiaalkaitse puudumine ja madal sissetulek olla oluline risk.

Hoolimata platvormitöö suurest potentsiaalist kõrgepalgalistele paindlikku tööd ja põnevaid projekte võimaldada, on praegusel kujul platvormitöö peamiselt levinud just madalapalgaliste töötajate seas ning soodustab juhutöödest sõltuva inimrühma ehk prekariaadi teket.

Platvormitöö keskseks küsimuseks on saanud teenuseosutajate õiguslik staatus ja sellest tulenevad tagatised, õigused ning kohustused

Üks lahendus on asetada senisest suurem vastutusekoorem platvormide õlule. Tööülesandeid vahendavad platvormid käsitavad teenuseosutajaid üldjuhul ettevõtjatena, kellele ei laiene töötaja staatusega seotud hüved. On hakatud argumenteerima, et platvormitöö meenutab tavalist töösuhet, eriti juhul kui platvorm on töötegijale peamine tööandja.

Markantseim hiljutine näide on Uberi sõidujagajate kollektiivne kohtuvaidlus Suurbritannias, mille tulemusel leiti, et sõidujagajad ei erine kuigivõrd tavalistest töötajatest ning neil peaks samuti olema õigus haigushüvitisele, garanteeritud miinimumpalgale ja puhkusele.

Alternatiivse võimalusena on riigid hakanud mõtlema sellele, kuidas jätta inimestele tegutsemisvabadus, kuid laiendada töötajale mõeldud kaitset ebakindlat tööd tegevatele inimestele. Mõnes riigis on kasutusele võetud ettevõtja ja töötaja õiguslik vahevorm ehk majanduslikult sõltuva lepingupartneri staatus, mis hõlmaks nii töötaja kui ettevõtjana tegutsemise elemente. See võib aga kaasa tuua kasvanud maksukoormuse töötegijale ja on kaheldav, kas platvormitöötajad võtaksid selle omaks.

Kolmas võimalus on tunnistada platvormitöö vaid üheks nähtuseks töö laiemalt muutuvas kontekstis ning luua juba etteruttavalt uusi riiklikke lahendusi mitmekesise ja varieeruva intensiivsusega tööeluks. Tärkav mõte on soodustada hüvede kombineerimist ja kaasaskantavust (portability of benefits). See tähendaks isiklike sotsiaalkindlustuskontode loomist ja sotsiaalsete tagatiste loomist projektipõhises ja ajutises töös erinevate tööandjate või platvormide juures. Näiteks Prantsusmaal on võetud kasutusele inimese (töö)aktiivsuskonto (Compte Personnel d’Activité), millele saab koguda punkte töötatud aja eest. Punktide omanik saab riigilt võimaluse minna täiendkoolitusele, saada ettevõtlustoetust või minna üle osaajaga tööle. Konto on aga alles rakendumas ja selle edukust ei saa veel hinnata.

Need on vaid mõned näited rahvusvahelisest elavast diskussioonist platvormitöö väljakutsetele lahenduse leidmisel. Arutelu on muidugi palju laiem ja mitmetahulisem, hõlmates ka maksuküsimusi, konkurentsiteemasid, töötajate kollektiivse esindamise küsimusi jne. Seega on hetkel veel vara öelda, kas lahendusvariandid võiksid toimida ning milline neist võiks olla asjakohane Eestis, kuid probleemi tuleb märgata ja teadvustada ka riiklikul tasandil. On alles tekkiva regulatsioonipraktika küsimus, kas platvormitöö jääb seostuma ebakindla ja kaitseta tööga või saab sellest tavapärane töövorm erinevate ametikohtade ja inimeste hulgas.

Artikkel ilmus ka Äripäevas (12.01.2018)