Sooduspensionid on kaasaegses ühiskonnas sama aegunud meede kui hea töö eest sanatooriumi tuusikute jagamine või naisterahvastele sobimatute tööde loetelu seadusesse kirjapanek.

Sooduspensionide all peetakse silmas varasemat pensionile jäämise võimalust inimestele, kes on töötanud 10 kuni 12,5 aastat tervistkahjustavates või rasketes töötingimustes (väga pikk nimekiri) või 20-25 aastat kutsealadel, millega kaasneb erialase töövõime kaotus või vähenemine (sh lendurid, meremehed, balletitantsijad ja tsirkuseartistid). Kui see regulatsioon enam kui 30 aastat tagasi kehtestati, oli see igati mõistetav. Siis omandati “amet kogu eluks” ja töökohti ei osatud veel piisavalt ohutuks muuta. Täna on igal inimesel tänu ümberõppeprogrammidele võimalik soovi korral oma eriala vahetada ning järjest rohkem pööratakse tähelepanu töö ohutusele, mis on paljud senised tööga seotud terviseriskid pea täies mahus maandanud. Kui olukord on nii palju muutunud, siis miks peaks riik eritingimustel pensionite kaasabil soodustama inimese töötamist 20 aastat erialal, mis rikub nende tervise?

Tehnoloogia on edasi arenenud, inimeste hoiakud muutunud ja töökohad muutunud ohutumaks. Riik ja tööandjad on palju vaeva näinud ja investeerinud, et töö tegemine oleks ohutu. Tööandjad kulutavad seadusega ette nähtud tööohutust tagavate meetmete peale igal aastal miljoneid eurosid. Paljud tööandjad panustavad rohkemgi, kui seadus ette näeb. Võimaldatakse tervisepäevi ja sportimiskulusid, parandatakse töötingimusi, korraldatakse ulatuslikumat arstlikku kontrolli ning terviseuuringuid. 20aastase inimese tervena elada jäänud aeg on ainuüksi 2004. aastaga võrreldes kasvanud 5 aasta võrra. Oodatav eluiga sünnimomendil on 90ndatega võrreldes pea 10 aastat pikem.

Tehnoloogia areng loob suuremaks mobiilsuseks võimaluse, aga ka ootuse. Lisaks sellele, et info ja inimesed on liikuma saanud, ähvardavad plehku panna ka mitmed ametid. 1990 töötas 16% töötajatest põllumajanduses, 2018 oli nende osakaal vaid 2%. See on näide, kuidas tehnoloogia areng võib tööturgu muuta.

Baleriinidel ja meremeestel ei takista miski 40-50aastaselt uut ametit õppida või ettevõtlusega alustada. Töö ise muutub ja sunnib inimesi pidevalt juurde või isegi ümber õppima. Töötava inimese ümberõpet toetab ka Töötukassa töötust ennetava ümberõppe programm. Täna me näeme, et kõigil tuleb õppida digioskuseid ja prioritiseerimist, kuid mida peame 10-20 aasta pärast kõik juurde õppima, me ei tea. Kõige tähtsam on, et õppimisest saaks harjumus. Seda praegused soodus- ja eripensionid ei ole soosinud.

Arvestades, et tööturu olukord ja tehnoloogia areng võimaldavad tervise kadumist üsna hästi ennetada ning maksumaksjaid iga pensionäri kohta jääb praeguse regulatsiooniga aasta-aastalt vähemaks, on soodus- ja eripensionide kaotamine möödapääsmatu samm.

Töötajatest on aina süvenev puudus. Eesmärk peaks olema tervena elatud eluea pikendamine, elukestev õpe ja aktiivse vananemise võimaldamine. See on kõigile kasulikum. Kui täna sooduspensionid kaotada, jääks üle piisavalt raha, et näiteks igakuist vanaduspensioni 50 euro võrra tõsta.

Tegelikult on töö- ja maksuõiguses samasugust ajale jalgu jäänud regulatsiooni veel, mille paindlikumaks muutmine lihtsustaks vanemaealiste tööturul püsimist.

Loe lisaks: Kuhu kulub 40 miljonit vanaduspensioni rahast?