1. jaanuar oli Eesti ühiskonna jaoks märgiline päev, mil käivitus kaua ette valmistatud töövõimereform. See tähendab töövõimetuspensionäridele ja teistele vähenenud töövõimega inimestele uusi teenuseid, uudset töövõime hindamist ja toetust. Tööandjatele aga rohkem potentsiaalseid töötajaid ning teenuseid, toetusi ja nõustamist nende palkamisel, kirjutab Sotsiaalministeeriumi nõunik Alo Raun. 

Maailmavaateliselt tähendab töövõimereform liikumist passiivselt lähenemiselt aktiivsele. Lihtsustatult öeldes – kala asemel õnge andmist, kui korrata üht kulunud väljendit. Kui rääkida töövõimereformist üldisemal tasemel, tähendab see suurt sammu Eesti sotsiaal- ja tööpoliitika kaasajastamisel. Veel eelmise sajandi 90. aastateni nähti töövõimetust kui olukorda, kus riigi ülesanne oli tagada töövõimekaoga inimestele sissetulek. Täna vaatavad juhtivad heaoluriigid töövõimetusele hoopis teise nurga alt: väljakutse on inimese kaasamine ühiskonda ja tööturule. 

Mitmed Euroopa Liidu ja OECD riigid uuendasid möödunud kümnendil tervisekaoga inimestele suunatud hüvitiste korraldust. Seniste asendussissetulekut tagavate skeemide asemele tulid rangemad kvalifitseerumistingimused, paralleelselt lihtsustati ligipääsu tööturuteenustele ja teistele tööalase rehabilitatsiooni meetmetele. 

Proosalisem põhjus on siin see, et tänapäeval ei ole vananeva rahvastikuga riikides luksust jätta keegi aktiivsest elust suurema aruteluta lihtsalt kõrvale. Samuti on töötamine tihtipeale pikemas perspektiivis inimese füüsilisele ja vaimsele tervisele kasulikum kui passiivsus ja eraldatus ühiskonnast. 

Kasutamata võimalus tööandjatele 

Kuid mida toob reform kaasa tööandjale? Kuuleme ikka ja jälle Eesti tööandjad kurtmas töökäte puuduse üle ning ennustusi, et lähiaastatel süveneb struktuurne tööjõupuudus. Üha suurem hulk inimesi läheb pensionile, iive on madal, välismaale läinud tagasi ei kiirusta ning võõrtööjõu suhtes ollakse kohati skeptilised. Nii ongi töövõimereform kõige käegakatsutavam lahendus – tänu sellele sisenevad tööjõuturule tuhanded Eesti oma inimesed.

Suur osa eesootavast väljakutsest on tegeleda tööandjate eelarvamuste ja hirmudega ehk teadlikkuse ja valmisolekuga. Selle mõistmisega, et vähenenud töövõimega inimeste palkamine on osa ettevõtte mainest, osa vastutustundlikust ettevõtlusest. 

Vähenenud töövõimega inimesed on tihtipeale head töötajad, kel on oskused, isikuomadused ning kogemused, mida tööandjad vajavad. Osa neist saab hakkama kõrgete nõudmistega töökohtadel, meenutage kas või enda tuttavaid ning näiteid Eesti poliitikute ja majandustegelaste seas. Tihti on nad pühendunud töötajad, olles nii eeskujuks teistelegi. Lisaks võib vaimne või füüsiline eripära anda osalise töövõimega inimestele ainulaadse konkurentsieelise, mida on välja toodud näiteks kohati autistide puhul. 

Vähenenud töövõimega töötajad on muutunud juba praegu meie igapäevaelu osaks ning üle 40 protsendi neist töötab. Lisaks suurenes töövõimereformi ettevalmistamise perioodil erivajadustega inimeste arv, kes otsivad töötukassa abil tööd. Aasta lõpu seisuga oli töövõimetuspensionäride ja teiste vähenenud töövõimega inimeste osakaal kasvanud töötukassa klientide seas koguni 12,1 protsendini (3610 inimest).

Töötukassa viib kokku töö ja töötaja

Eesti riik suhtub tõsiselt tööjõupuuduse probleemi ning usub osalise töövõimega inimestesse. Selle tõestuseks oleme töötanud välja mitmed tööandjaid motiveerivad toetused ja teenused. Näiteks maksab töötukassa kinni kuni 100 protsenti töökoha kohandamise kuludest. 

Kui eelnev tekitas teil huvi värvata (rohkem) osalise töövõimega inimesi, siis julgustame teid järgmise sammuna küsima selleks Eesti Töötukassast lisainfot ja tuge. Selleks valige töötukassas töötavate tööandja konsultantide seast endale sobilik ning küsige lisa. Konsultantide kontaktid leiab SIIT. 

Töövõimereform käivitub kolmes järgus 

• 1. jaanuar 2016 – töötukassa ja sotsiaalkindlustusamet hakkasid pakkuma abivajajatele uutel alustel teenuseid (sh tööandjatele). 
• 1. juuli 2016 – uutel alustel hindamine ja toetuste maksmine käivitub, esialgu vaid n-ö uutele sisenejatele, kellel pole töövõimetust hinnatud. 
• 1. jaanuar 2017 – uutel alustel hindamine ja toetuste maksmine käivitub ka praegustele töövõimetuspensionäridele. Üleminek kestab viis aastat ehk hindamisele tuleb minna vastavalt isiklikule kordusekspertiisi tähtajale. 

Töövõimereform: FAKTE Töövõimereform on mahukas ja paljusid inimesi puudutav uuendus: töövõimetuspensionäre on Eestis ligi 100 000, neile lisanduvad tööandjad ning need, keda reform puudutab kaudsemalt (sugulased, omastehooldajad jt). Investeerime uuele töövõimesüsteemile üleminekusse enam kui 160 miljonit eurot Euroopa struktuurifondidest, millele lisandub riigi panus. Sealhulgas plaanime osutada 2016. aastal töövõimereformi sihtrühmale Eesti Töötukassa vahendusel tööturuteenuseid 7,8 miljoni euro eest. Kõik töövõimetuspensionärid pole puuetega, neid on antud sihtrühmast ligi pool. Lisaks on töövõimereform esmajoones töövõimeskeemi uuendamine ehk selle kõrvale jäävad alles puudetoetused, mida makstakse lisaks noortele ja eakatele. Töövõimereform puudutab kõiki püsiva töövõimetusega inimesi, sealhulgas neid, kes ei saa töövõimetuspensioni (nt töövõimekadu 10-30 protsenti). Uues süsteemis võetakse püsiva töövõimetusega inimeste asemel mõistena kasutusele vähenenud töövõimega inimene. Töövõimetuspensionäri asemel saab rääkida sel juhul töövõimetoetuse saajast. Enamik püsiva töövõimetusega inimestest ei kasuta ratastooli. Tõsi, neist igal viiendal on põhidiagnoos lihasluukonna ja sidekoehaigused, kuid see ei viita automaatselt ratastoolile. Nende absoluutne enamus saab töötada kohas, mis pole ratastooliga ligipääsetav. Püsiva töövõimetusega inimeste levinumad põhidiagnoosid on psüühika- ja käitumishäired, levinud on ka vereringeelundite haigused.