Juulis 2020. aastal peatas riik 14 kuuks omapoolsed 4% II samba maksed lubadusega need koos tootlusega alates 2023. aastast kompenseerida. Oma majandusliku sisu poolest tähendas see, et riik võttis pensionikogujatelt suures mahus muutuva intressiga laenu. Laenult makstava intressi suurus selgub alles 2023. aasta alguseks.
Kuna intress on seotud Eesti pensionifondide keskmise tootlusega alates 1. juulist 2020 ehk EPI indeksiga, siis saavad intressi kujunemist igapäevaselt jälgida kõik asjast huvitatud. Tänaseks on vähem kui üheksakuise perioodi eest laenu hinnaks olnud +10%. Tegemist on hea näitega riigi rahaliste kohustuste puudulikust planeerimisest, kus halvasti läbimõeldud poliitilised otsused omavad negatiivset mõju riigi rahakotile ja seeläbi kõigile maksumaksjatele. Maksete peatamise odavam alternatiiv oleks riigil olnud II samba 4% maksetega jätkata ning suurendada riigi laenukoormust läbi võlakirjade emiteerimise. 2020. aasta märtsis ja mais tehtud võlaemissioonid olid negatiivse intressiga. Negatiivse fikseeritud intressiga laenu asemel valis tollane valitsus potentsiaalselt väga suure positiivse muutuva intressiga laenu pensionikogujatelt.
Tänase seisuga võib öelda, et võetud risk ennast ei õigustanud ja risk on realiseerunud. Ja see on juba läinud Eesti riigile ja maksumaksjatele kalliks maksma. Eeldusel, et 70% inimesi jätkab II sambas kogumist, tuleb riigil neile inimestele 14 kuu eest hüvitada ca 300 miljonit peatatud maksete eest – ning selle summa pealt veel 10% intressi lisaks ehk täiendavad 30 miljonit eurot, mis teeb 100 eurot iga Eesti vanaduspensionäri kohta. Mida rohkem kogujaid II sambas jätkab ja mida suurem on pensionifondide tootlus, seda suurem intressiarve maksumaksjale esitatakse. Kui suureks see arve lõpuks kujuneb, saame teada muutuva intressiga laenuperioodi lõppedes ehk 2023. aasta alguses. Või siis, kui uus valitsus otsustab selle kõrge intressiga laenu varem tagasi maksta, et vältida intressivõla paisumist. Sellele rahale oleks riigieelarves kindlasti leidnud parema kasutuse. Meil on Eestis raha niigi vähe, et kalleid vigu teha.
Pensioni II samba maksete peatamisega kaasnevate ohtude eest hoiatati tollast valitsust korduvalt, et vältida 2009. aastal tehtud vea kordamist. 2020. aasta märtsis ilmus lugu “Osta tipust ja müü põhjast – või siis vastupidi?”, mis puudutas ettepanekut mitte korrata II sambaga 2009. aastal tehtud viga. Soovitan seda lugu nüüd uuesti lugeda.
Kuidas edasi?
Eesti pensionisüsteemile ja pensionäride tuleviku turvatundele on juba tehtud suur kahju. Tekitatud haava on vaja hakata ravima, ainult plaastrist ei piisa. Riigi peatatud 4% maksetega tuleks esimesel võimalusel jätkata, pensionikogujatelt võetud kõrge intressiga laen tagasi maksta, töötajatele ja tööandjatele tuleks luua võimalus ise pensionikogumisse suuremalt panustada ning võimaldada pensionivara tagatisel odavat laenu saada, et inimestel oleks võimalus kogumist lõpetamata kõrge intressiga laenud tagasi maksta või kodu soetamisel vähendada nõutava omaosaluse sissemakse suurust. II samba tasude ja piiratud väljamakse lahendustega on juba pikalt tegeletud, nüüd on aeg tähelepanu suunata kogumismahtude kasvatamise võimaluste suunas.
Arvamuslugu ilmus FinanceEstonia veebilehel
