Koroonaviiruse epideemia on katalüsaator, mis võimendab mitmeid arengusuundumusi. Kuid mitte tingimata puhtal kujul – viirus paneb neile oma pitseri.
Umbes aasta eest juhtisin tähelepanu, et maailmamajandus regionaliseerub: järjest suurem osa rahvusvahelisest kaubandusest toimub tulevikus suuremate majanduspiirkondade sees, mitte nende vahel. Pikad, üle maailma ulatuvad tarneahelad ja teatud tootmisetappide koondumine üksikutesse riikidesse – tuntuim neist muidugi Hiina – aitavad küll tõsta efektiivsust, kuid suurendavad riske.
2011. aasta üleujutus Tais tõi kaasa suured häired arvutitööstuses, kuna seal toodeti 40% kõvaketastest maailmas. Koroonaviiruse kriis on põhjustanud väga ulatuslikke häireid tootmises ja transpordis, sundides ettevõtteid oma tarneahelaid ümber kujundama ja lühendama. Kombinatsioonis teiste regionaliseerumist tagant tõukavate arengutega nagu näiteks kasvavad kaubandustõkked ja interneti reguleerimine, tööstusrobotite hinnalangus ja keskkonnateadlikumad tarbijad, kiirendab see kurssi suurema isevarustavuse (self-sufficiency) ja väiksema rahvusvahelise majandusliku sõltuvuse poole.
Kuna kaubandussidemed on ühenduskanal riikide vahel, toob suurem sõltumatus kaasa ka väiksemad ülekandeefektid. See võib muuta mitmed suurjõud senisest uljamaks omakasupüüdlike (majandus)poliitiliste sammude astumisel, kuna tagasilöökidega ei ole vaja arvestada. See omakorda muudab riikidevahelised konfliktid tõenäolisemaks.
Siiski, kuna koroonaviirus on loomult demokraatlik ja räsib ühtviisi kõiki maailmamajanduse suurjõude, võib see luua lühiajalise “võimaluste akna” USA ja Hiina vaheliste erimeelsuste matmiseks ning ühisrinde loomiseks. Valges Majas on üleval küsimus, et kui mitte nüüd Hiinaga pingeid lõdvendada, siis millal? Siiski on ülearu optimistlik arvata, et selline pingelõdvendus saaks kaua kesta.
Koroonaviiruse kriis kiirendab automatiseerimist ja digilahenduste kasutamist tööstuses ning digikanalitesse kolimist teeninduses, sest selgus, et inimeste olemasolu vajadus tehastes, ladudes või pangakontorites on riskitegur.
Iga kriis on millekski võimalus – üldise börsilanguse taustal liiguvad tõusujoones videokonverentse ja kaugtöö lahendusi pakkuvate ettevõtete aktsiad. Puidukoorma mõõtmise digilahendust pakkuv ettevõte Timbeter on ootamatult avastanud, et nende tarkvara allalaadimine Itaalias on kasvanud seitse korda.
Kaugtöö on seni Eestis olnud pigem juhtide ja spetsialistide privileeg, kellel on olnud piisavalt läbirääkimisjõudu, et see võimalus endale välja rääkida. Praegu asetleidva kaugtöö kiire ja ulatusliku laienemise tulemusel saavad kogemuse võrra rikkamaks paljud ettevõtjad ja töötajad, kes seda seni polnud rakendanud. See kiirendab tõenäoliselt tööturul juba mõnd aega asetleidnud muutusi projektipõhise töö ja iseendale tööandjaks hakkamise suunas. Kui töötaja ja tööandja vaheline suhe kolib kaugkanalitesse, ei erine see enam kuigivõrd lepingu alusel sisseostetavast teenusest, mis aga on ju töölepingulisest töösuhtest maksude mõttes oluliselt soodsam.
Ülemaailmne koroonaviiruse puhang kombinatsioonis naftahinna madalseisuga võib tuua kaasa suure sammu kliimaeesmärkide saavutamise poole (iseasi, et väga valusa hinnaga majanduste ja ühiskondade jaoks). On tõenäoline, et viiruspuhang vähendab sel aastal kasvuhoonegaaside heitkoguseid, peamiselt lennundussektori ja rahvusvahelise kaubanduse mahtude vähendamise tõttu.
Viirusekogemus võib põhjustada pikaajalisi muutusi inimeste käitumises, kuna ka peale viirusepuhangu lõppu pelgavad inimesed lennukiga lendamist või kruiisilaevadega reisimist, samuti juurduvad virtuaalsed kohtumised-konverentsid ja kaugtöö, mis vähendavad tulevast transpordinõudlust. Madal nafta hind paneb energiasektori ettevõtjad tõsisemalt vaatama puhta energia poole ning kiiremini jõutakse pöördepunkti, kuhu eelmisel aastal juba jõudis Eesti Energia, teenides tuuleelektri müügist rohkem tulu kui põlevkivielektrist.
Kuid leidub ka vastutuuli. Rahastamisraskuste ja Hiina tootmis- ja tarneprobleemide tõttu võivad jääda toppama arvukad pooleliolevad päikese- ja tuuleenergia ning energiasalvestuse projektid. Naftahinna langus muudab keerulisemaks niigi suhteliselt kallite elektrisõidukite müügi. Pole ka väheoluline, et inimeste üha suurenev hirm oma tervise ja toimetuleku pärast viib tähelepanu kliimaprobleemilt kõrvale.
Inimeste hoiakud muutuvad paratamatult ka muudes küsimustes, lahtine on vaid, kas üksnes lühi- või ka pikaajaliselt. Koroonaviiruse kogemus sarnaneb terrorismikogemusega, muutes inimesed leplikuks vabaduse vähenemise suhtes. On ju mõistlik ja vajalik aktsepteerida meetmeid nagu (nakkusohtlike isikute) riiklik jälgimine ja liikumispiirangud. Kuid kui ajutine olukord kestab piisavalt kaua, võib ühiskond riigi laiemate volitustega harjuda. Süveneda võib võõrahirm ja –viha, arvestades, kui palju avalikku tähelepanu suunatakse piirikontrollile ja riskiriikidele. Kuigi arusaadavalt on praegu tähelepanu ja tegevuse keskmes inimeste tervis ja olukord majanduses, on siiski mõistlik ka neid riske teada ja meeles pidada.
