Majanduse nigelam seis tähendab ettevõtete jaoks paratamatult teatavat kohandumist. Siinjuures on üheks oluliseks teguriks, millistel tingimustel ja millisel määral erinevad Euroopa riigid raskustes ettevõtteid toetavad. Kasu oleks eelkõige ühtlustatud toetusreeglitest, mis ei moonutaks konkurentsi ega tekitaks nõiaringi täiendava eelarvestiimuli poolt tekitatud hinnatõusu näol.
Suuremas osas prognoosidest, sh ka Eesti Panga omas, arvatakse, et majandus kasvab 2023. aastal Euroopas üsna kiduralt või on isegi languses. See mõjutab suuresti ka Eesti tööstuse käekäiku, kuna me ekspordime Euroopa turgudele. Ei ole enam uudis, et üheks kehva kasvu põhjuseks on kõrged energiahinnad, mis vähendavad tarbijate ostujõudu. Lisaks karmistavad keskpangad hinnakasvu kontrolli alla saamiseks rahapoliitikat ja seegi hakkab nõudlust piirama. Ebakindlus geopoliitilises keskkonnas ja suhteliste hindade kiirest muutusest tekkinud määramatus muudavad äriliste riskide võtmise kulukamaks. See kõik piirab majanduskasvu.
Kiire hinnatõus ei haava majanduskasvu pelgalt tarbijate ostujõu languse kaudu. Hindade kiire muutumise ajal on raske prognoosida, milliseks need edaspidi kujunevad. See teeb ettevõtete jaoks lepingute sõlmimise riskantsemaks ja vähendab seeläbi majandusaktiivsust. Kui riskid jäävad lepingus vaid ühe poole kanda, on viimane sunnitud hinda tõstma, et lepingule lõpuks ise mitte peale maksta. Kui aga hind on kõrgem, siis on nõudlus väiksem.
Et majandus saaks hakata kriisist taastuma, on harilikult tarvis teatavat kohandumist. See tähendab paratamatult, et osa ettevõtete äri muutumist ja osa töökohtade kadumist, et need saaksid uuesti tekkida uutes ettevõtetes. Majandusprognooside põhistsenaariumites ei oodata siiski tööpuuduse suurt kasvu. Senine statistika näitab, et töötus küll kasvab, kuid on siiski endiselt madal. Riigi roll on sellises olukorras soodustada inimeste ümberõpet ja aidata ettevõtteid uutele turgudele sisenemisel.
Toormete ja energia kiire kallinemine on pannud aga valitsusi mõtlema oma riigi ettevõtete toetamisele. Võimalused ja meetmed seda teha on riigiti erinevad. Ebaühtlased abistamismeetmed moonutavad riikidevahelist konkurentsi, halvendades sel viisil Euroopa ühisturu toimimist. Erinevate Euroopa riikide suur vabadus oma ettevõtteid kriisi eest kaitsta on Eesti ettevõtetele enamasti kahjulik, sest meie majandus on väga ekspordimahukas ja võimalused oma ettevõtteid toetada on piiratud. Pikaajaliselt on kõigile kasulikum, kui edukad on need ettevõtted, kellel on turul loomulik konkurentsieelis, mitte ärid, kes elavad toetustest.
Niisuguses olukorras võib ettevõtete helde toetamine riigieelarvest viia nõiaringini. Kui üks riik oma ettevõtteid toetab, on ka teistel riikidel surve seda teha, et vältida oma ettevõtete konkurentsivõime langust. See tähendab aga suuremat eelarvestiimulit, mis viib omakorda hoogsama inflatsioonini ja sealt edasi vajaduseni taas uute toetuste järele.
Mõneti on praegune olukord sarnane 1930. aastatega, kui Euroopa riigid devalveerisid kordamööda valuutat, et tugevdada oma ettevõtete konkurentsivõimet. Kursi langetamisega püüti ühest küljest muuta oma tooteid soodsamaks, et neid oleks lihtsam eksportida. Teisest küljest taheti sedasi pöörata importi kallimaks, et tarbijad eelistaksid kodumaist. Taoline konkurentsivõime kunstlik moonutamine polnud jätkusuutlik. See tekitas riikide vahel pingeid ja halvendas inimeste majanduslikku olukorda. 1930. aastate vahetuskurssidega mängimise poliitikast saadi jagu alles Bretton Woodsi süsteemi loomisega.
Eesti võiks Euroopa Liidus nõuda tungivamalt sarnaste riigiabi reeglite järgimist, et lõpetada konkurentsi moonutavad tegutsemisviisid. Euroopa Liit võiks kaaluda sellist abistamist, mis ühtlustaks turgu valdkondades, kus osa riikide toetused seda moonutavad. Eestis tasub toetusskeeme luua eeskätt sektorites, kus teiste riikide toetused asetavad meie ettevõtted kehvemasse positsiooni.
Kuigi prognoosides oodatakse lähikvartaliteks majanduse olukorra halvenemist, on lähtekoht, kust mured algasid, väga tugev. Erinevad küsitlused, milles on antud hinnang äritsüklile, näitavad, et suurema osa 2022. aastast on Eesti majandust iseloomustanud väga tugev seis: ettevõtted tajuvad teravat tööjõupuuduse probleemi ja tööstuses on pea kogu tootmisvõimsus rakendatud. 2022. aasta neljanda kvartali alguses osutasid küsitlused majandustsükli keskmisele tulemusele. See näitab, et teatav majanduse kohandumine võib olla vajalik ka edasiste haavatavuste vältimiseks.
Olukorras, kui majandus püsib pikemat aega üle oma pikaajalise võimekuse, suureneb tööjõupuudus ja kasvab palgasurve. See tähendab aga omakorda eksportiva sektori konkurentsivõime langust ja võib kärpida majanduse kasvuvõimalusi. Seetõttu võib teatav auru väljalaskmine majandusest olla eksportivale sektorile pikemas vaates isegi kasulik.
Järgmiste aastate üheks oluliseks küsimuseks saab see, kuidas suudetakse kaasata Ukrainast pärit tööjõudu, mis moodustab järjest suurema osa Eesti tööealistest. Oktoobri lõpuks oli Eesti elanikkonnale lisandunud Ukraina sõjapõgenike näol ligikaudu 3%.
Peale selle, kui sõda Ukrainas ühel päeval lõppeb, pakub see Eesti ettevõtetele võimalusi Ukrainasse laienemiseks ja sealses ülesehitustöös osalemiseks. Ukraina ülesehitamist ei peaks vaatama pelgalt kui abi, vaid kui mõlemale poolele kasulikku võimalust.
Prognoosides oodatakse, et 2023. aasta jooksul hakkab majandus jälle kosuma. Mida ühtlasemana suudame ärikeskkonna hoida Euroopa ettevõtete jaoks, seda tõenäolisem on, et kasvust lõikavad kasu eeskätt kohanemisvõimelisemad ettevõtted. Minevik on näidanud, et Eesti ettevõtted on head kohanejad.
Artikkel on avaldatud 2022. aasta detsembris Eesti Kaubandus-Tööstuskoja ajakirjas Teataja.
