26. oktoobril 2012. a toimunud riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni ja väliskomisjoni ühisistungil leidsid põllumajanduseksperdid, et Euroopa ühtses põllumajanduspoliitikas oleks Eesti jaoks oluline toetuste võrdsustamine pigem nende vähendamise läbi ja selle arvel raha suunamine investeeringutoetustesse.
Põllumajandusministeeriumi asekantsler Illar Lemetti selgitas istungil, et ühtne põllumajanduspoliitika kujutab laias laastus kahte sammast. Esimene sammas kujutab otsemakseid ehk iga-aastast toetust põllumeestele ning teisest sambast rahastatakse näiteks maa-elu arengukava, investeeringuid ja ühistegevusi.
Eesti jaoks oleks Lemetti hinnangul kasulik, kui ühtses põllumajanduspoliitikas oleks võrdne olukord ilma otsetoetusteta. "Samas stabiilsusele mõeldes on otsetoetused jälle positiivsed ja esimesel sambal on oma osa, kuidas stabiilsus tagada," märkis asekantsler. Teisest küljest on tema sõnul jälle väga negatiivne otsetoetuste maksmisega kaasnev bürokraatia nii põllumeeste enda jaoks kui ka riigisektorile.
"Kui vaatame kaugemat perspektiivi, siis on ministeeriumi seisukoht, et pigem võiks mõelda otsetoetuste kadumisele," ütles Lemetti ja lisas, et reaalsust vaadates saab selline kadumine olema väga pikaajaline protsess, kui see üldse kunagi teostub.
Lemetti märkis, et esimese samba raames toetuste maksmisel on oluline, et see ei mõjutaks tootjate tootmisotsuseid, seetõttu on ministeerium seisukohal, et rahaline vahekord võiks muutuda teise samba kasuks. "Väga tähtsad on ka investeeringute toetused, nii Eestis kui teistes riikides," märkis ta.
Põllumajandus-kaubanduskoja nõukogu esimees Andres Oopkaup sõnas istungil, et otsesed toetused ei tohiks kuidagi mõjutada tootjate tootmisotsuseid, samas on tema sõnul Eesti maaülikool oma uuringutega tõestanud just vastupidist. "Selgelt on näha, et nendes riikides, kus on kõrged maksed, on toodangumahud kõrgemad."
Toetuspoliitika korrigeerimine võiks tema sõnul tähendada seda, et põllumajanduspoliitika keskendub tulevikus rohkem investeerimistoetustele, kuna suurem otsetoetus kapitaliseerub maa rendihinnas ning põllumajandustootja reeglina seda raha ei näe. Kui need toetused kanaliseerida investeeringutoetusteks, siis muutub olukord rohkem tootjale kasulikumaks, märkis ta.
Oluliseks probleemiks võib tulevikus Oopkaubi sõnul olla see, et kaubanduse turujõud tarneahelas on ülemäära suur ja seal teenitud kasumite osakaal muutub. Euroopa Liidus tehtud uuring näitab tema sõnul, et kui keskmiselt on põllumajandustootjad tarneahelas 1,5 protsenti oma kasumist ära andnud, siis teised ahela lülid on selle võrra kasumit kasvatanud.
Samuti kaasneb turu üha ulatuslikuma avanemisega Oopkaubi sõnul üha suurem põllumajandussaaduste hindade volatiilsus. "Kui mõelda investorina, siis mina küll ei julge teha otsust, et kas põllumajandusse investeerida või mitte."
Eesti maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi direktor, professor Rando Värnik ütles istungil, et võrdsemad otsemaksed on oluline teema, kuid hoopis mõistlikum oleks nende viimine teise samba alla ja seeläbi investeeringutoetuste andmise suurendamine.
Teise samba puhul on tema sõnul oluline panustada konkurentsivõime arendamisse ja maaettevõtluse mitmekesistamisse. Lisaks maaelu arengukavale saab seeläbi kasutada teisi rahastamisallikaid, et näeks meelitada maale rohkem noori.
Samas märkis Värnik, et ühtne põllumajanduspoliitika ei saa olla allikaks kõikide maaeluprobleemide lahendamisel.
"Esimese samba toetustest rääkides peaksid olema sarnased võimalused ressursside omandamise võimes," ütles Värnik. "Täna seda ei ole."
Värnik märkis, et protektsionismi ei saa õigeks lugeda, aga kui teised riigid toetavad oma põllumehi, siis peab seda tegema ka Eesti.
