Soome pensionisüsteem hoiab maailma parimate seas kolmandat kohta. Milline tähtsus on sealses ühiskonnas kohustuslikul pensionivara kogumisel, näitas 2011. aasta euroala kriis, kui fondidesse kogutud raha võrreldi pidevalt Salpalinja kaitseliiniga. See oli Soome viimane kaitseliin teise maailmasõja ajal. Pensionivara jällegi on miski, mille vastutus soomlaste jaoks on hoida väikese avatud riigi majanduslikku iseseisvust.
Kuidas soomlased säilitasid oma ettevõtete üle kontrolli?
Kriitikud ütleksid eeltoodu kohta, et see on tühi ilukõne või suisa nõme propaganda. Kõigest paar aastat varem Soome telekomiettevõtte Elisa ümber toimunu oli näidanud aga siiski hoopis midagi muud. 2005. aastal olid ettevõtte suurimaks aktsionäriks saanud tollal kõrge lennuga islandlased, kes peagi nõudsid ettevõttes juba suuremat riskide võtmist.
Soomlastes tekkis hirm, et Elisa võib sattuda Vene omanike kätte. Päris nii siin asjad siiski ei käi, ütlesid soomlased. Kaks Soome suurimat pensionifondi – Ilmarinen ja Varma – panid seljad kokku, ostsid börsilt aktsiaid juurde ja korraldasid koos teiste aktsionäridega ettepanekute mahahääletamise. Kui saabus üleilmne majanduskriis, ostis Varma täielikult välja islandlaste aktsiapaki, mis oli müüki pandud, ja ettevõte oligi taas kodumaises omanduses.
Samamoodi osalevad pensionifondid Soome ettevõtete kasvu rahastamises. Tornatori nimi on tuttav paljudele, sest see on Eesti suuruselt teine metsaomanik. Ettevõtte hallata on siinmail ligikaudu poole Hiiumaa suurune tükk metsamaad. Vähem on aga teada, et enamus ettevõtte aktsiatest kuulub Soome pensionifondidele. Tornatori kasum ja kõrge palgaga töökohad jäävad Soome, metsatööstuse tarne on tagatud ning sealsed pensionifondid on saanud turvalise ja tulutoova investeeringu. Kõik see toimub maailma ühe hinnatuima pensionisüsteemi raames.
Need ei ole juhuslikud näited. See on strateegia tulemus. Pensionifondid on olnud tähtsal kohal mitme Soome tööstusharu esiletõusul. Nii Sotsiaal- kui ka Rahandusministeeriumi viimatistes strateegiadokumentides tuuakse mustvalgel esile pensionifondide jätkuv osa Soome majanduse arendamises. Fondid otsivad üha uusi valdkondi ja nii pannakse praegu varasemast suuremat rõhku üürikorterite ehitusele.
Eesti pensionifondide (tegelikust) rollist
Ka Eestis on kriitikutel õigus nõuda fondidelt enamat. Loomulikult on kõige olulisem tootlus, kuid tähtis on ka meie majanduse rahastamine.
Pangad võtavad vastu hoiuseid ja annavad selle raha laenuks inimestele kodu ostmiseks ja ettevõtetele vara soetamiseks. Samamoodi saavad pensionifondid investeerida kogutud sääste ettevõtete kasvu. Mõlemal juhul kehtib põhimõte, et ühiselt tegutsedes on tulemus parem kui siis, kui igaüks eraldi toimetab.
Nimetatud Elisa on Soome üks suurimaid ettevõtteid, mis on ühtlasi suhteliselt hõlpsalt analüüsitav ja väga kasumlik – viimase kümne aastaga on Elisa maksnud üle 2 miljardi euro dividende. Tänu sellele on ettevõttel peaaegu 200 000 soomlasest väikeaktsionäri.
Ja ometi oleks ilma kohalike pensionifondide pingutuseta kaotatud Elisa välismaalastele. Kas siis 200 000 soomlast on saamatud või rumalad? Ei, nad kõik oleksid käitunud enda jaoks ratsionaalselt ja taandunud endast selgelt tugevama vastase ees. Pensionifondide kaudu oli aga sama hulga raha jõud hoomamatult suurem. Nii jäi ettevõte kodumaise kontrolli alla ja selle dividendidest makstakse Soomes pensione.
Mida siis veel üldse rääkida börsivälistest, pikaajalistest ja palju põhjalikumat analüüsi vajavatest investeeringutest? Lootus, et sellised projektid saavad samal määral rahastatud ka ilma kohalike professionaalsete investoriteta, on lihtsalt muinasjutt. Reaalsuskontrolliks piisab, kui vaadata üle lahe Soome, kus meist tunduvalt rikkamas ühiskonnas räägitakse siiani, et majanduses on puudu omakapitali.
Pensionifondide kohustuslikkus kavatsetakse Soomes rangemaks muuta. Põhjus on lihtne – ainult siis, kui fondidesse on makstud raha sisse pikaks ajaks, saavad nad investeerida pikaajaliselt. Ilma selleta on väiksem nii tootlus kui ka fondide võime toetada majandusarengut.
Kohustuslikkus ei ole sugugi ainult pensionifondide eripära. Kõik me koos garanteerime näiteks pankade hoiuseid. Et riik teeb seda meie nimel, ei muuda tõsiasja, et kõige negatiivsema stsenaariumi korral on viimane rahaallikas selleks maksutulu. Kui pensionifondide kohustuslikust osast on vaja meid kõiki “vabastada”, siis miks ei “vabastata” meid sellest garantiist?
“Risk on risk, olenemata sellest, kas annad garantii või laenu,” ütleks üks nüüdne pensionifondide äge kriitik Kreeka kriisi ajal antud Eesti riigi garantii kohta. On loogiline järeldus, et pensionifondide lõhkumise järel liigub raha sinna, kus säilib süsteemi tugevamaks muutev kohustuslik osa – pangahoiustesse.
Teiste sõnadega me sulgeksime siis pensionifondid, kust oleme saanud väikese tasu eest kogu majandusest tuleva kasumi säästjatena endale. Selle asemel hakkaksime suunama raha pankadesse, et anda neile väga väikese hoiuseintressi eest kogu majandusest tulev kasum.
Selline pensionifondide lõhkumise plaan vähendab küüniliselt peaaegu kõigi inimeste sissetulekut ja vägagi tõenäoliselt suurendab pankade kasumeid.
Absurdsete teooriate asemel tuleb vaadata reaalset elu
Pensionifondi juhi tööd saab hinnata ainult tootluse näitaja abil. Üks Tornatori investeeritud euro on kümne aastaga kahekordistunud ja Elisasse investeeritud euro viiekordistunud. Süsteemi kui terviku hinnang peab arvestama ka mõju majandusele, st palgakasvule. Pangajuhi edukust mõõdetakse ju kasumi järgi, pangandussüsteemi edu aga majanduse rahastamise järgi.
Kriitiline risk ei teki seega Eestis mitte Eestisse investeerides, vaid selles, kuidas leida tulevikus pensionideks raha. Siinsed palgad saavad tõusta Euroopa tasemele ainult siis, kui suudame hoida oma ettevõtted kohalikus omanduses ja laieneda nendega välismaale. Ühtegi teist rahaallikat nende kahe eesmärgi täitmiseks peale kohalike pensionifondide ei ole ega tule.
Peaaegu samal ajal Elisa võitlusega kaotasime ühiskonnana ühe oma suurettevõtte, Eesti Telekomi lõplikult välismaalastele. Nii juhtus see paljuski seetõttu, et meil polnud tollal veel suuri kohalikke investoreid. On meie valik, kas soovime jõuda Soome tasemele või jätkata vanaviisi.
Just seepärast löökski teise samba lõhkumine meid veel valusamalt tulevikus esimese samba (maksuraha) vähenemise kaudu. Ükski riik pole saanud rikkaks eurotoetuste ja tarbimise abil, ikka ainult tänu säästmisele ja investeerimisele.
Need vaidlused on Soomes juba läbi vaieldud – seal on seljataga nii ajajärgud, kus kiire inflatsioon sõi fondide tootlust, kui ka nähtud poliitikuid, kes soovisid kogutud säästud laiali jagada. Seejuures on märkimisväärne, et kohustuslike pensionifondide ühed tuliseimad vastased olid kohalikud kommunistid, kes kartsid eraomandi kasvu.
Eesti fondide kriitikute õlul on kohustus täpselt tõestada, miks nende absurdsed ja teoreetilised mudelid on paremad kui aastakümnete jooksul Soomes reaalselt nähtu. Kas keegi Soomes siis tõesti ei tunne piisavalt Excelit, et hõlpsalt oma viga välja arvutada? Pensionifondidelt peab nõudma nii tootlust kui ka majandusarengusse panustamist ja sellega ongi kriitikutele vastatud.
Eesti fondidel on nüüd lõpuks lubatud rohkem investeerida ja nad on võimelised täitma seda rolli samamoodi kui teistes riikides. Kui mõni fond pole suutnud oma eesmärke täita või ei suuda teha seda tulevikus, tuleb tegeleda selle konkreetse fondiga, mitte aga lõhkuda süsteemi, millest sõltub suurel määral Eesti majandusareng ja palgakasv. Just nii toimimine on toonud Soomele sealsed kõrged pensionid.
Arvamuslugu ilmus 13. mail Postimehes.
