Suhtelises vaesuses elas 2013. aastal 22,1% ja absoluutses vaesuses 8% Eesti elanikkonnast, teatab Statistikaamet.
Siirded (riiklikud toetused ja pensionid) aitasid vaesusesse langemist takistada, sest nende mittearvestamisel sissetulekute hulka oleks suhtelises vaesuses elanud 40,7% ja absoluutses vaesuses 32,6% elanikkonnast.
2013. aastal elas suhtelises vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 358 eurot ja absoluutses vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 205 eurot. 2013. aastal erinesid elanikkonna vaeseima ja rikkaima viiendiku sissetulekud 6,6 korda.
Suhtelise vaesuse määr on kõrgeim vanemaealiste seas. 2013. aastal elas 32% 65-aastastest ja vanematest suhtelises vaesuses. Absoluutse vaesuse määr oli kõrgeim laste ja noorte (0–24-aastased) ning pensionieelses eas elanike (50–64-aastased) seas (mõlemas vanuserühmas 10%).
Haridustase mõjutab vaesusse jäämise riski oluliselt. Põhi- või madalama haridusega inimestest iga kolmas kuulus sissetuleku poolest vaeseimasse ja vaid iga kaheteistkümnes rikkaimasse sissetulekuviiendikku. Samal ajal kuulus kolmandik kõrgharidusega inimestest rikkaima viiendiku hulka. Seetõttu on ka kõrgemalt haritud inimeste suhtelise ja absoluutse vaesuse määr (vastavalt 14,6% ja 4,1%) üle kahe korra väiksem kui põhi- või madalama haridusega inimestel (vastavalt 33% ja 10,4%). Kõrgem haridustase on oluline vaesuse vältimise eeldus.
Eestlaste sissetulekud olid suuremad kui mitte-eestlastel ja eestlaste vaesusrisk väiksem. Eestlaste suhtelise vaesuse määr oli 2013. aastal mitte-eestlaste omast üheksa protsendipunkti madalam ja absoluutse vaesuse määr neli protsendipunkti madalam. Eestlastest elas suhtelises vaesuses 19,5% ja absoluutses vaesuses 6,8%, mitte-eestlaste samad näitajad olid 28,6% ja 11%.
Ekvivalentnetosissetulek on leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Suhtelise vaesuse määr on inimeste osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on suhtelise vaesuse piirist madalam. Absoluutse vaesuse määr on inimeste osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on absoluutse vaesuse piirist madalam. Suhtelise vaesuse piir on 60% leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist, absoluutse vaesuse piir on arvestuslik elatusmiinimum.
Hinnangud põhinevad Eesti sotsiaaluuringu andmetel, mida Statistikaamet korraldab 2004. aastast. 2014. aastal osales uuringus üle 5800 leibkonna. Uuringuga kogutakse aastasissetuleku andmeid, seetõttu saadakse 2014. aastal 2013. aasta sissetulek. Aastasissetulek on vajalik vaesuse ja ebavõrdsuse näitajate arvutamiseks. 2013. aasta sissetulekute puhul andmeallikas muutus – lisaks sotsiaaluuringule ja varem kasutusele võetud andmekogudele (Sotsiaalkindlustusamet, Haigekassa, Töötukassa) kasutati ka Maksu- ja Tolliameti andmeid.
Sotsiaaluuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid harmoneeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides nime EU-SILC all.
