Eesti krediiditurul on laenumahtude kasvades vähenenud halbade laenude ehk viivislaenude osakaal, kuid samas on tõusnud väikelaenudega makseraskustes olijate arv, mis viitab sellele, et laenude väljastamine ei pruugi olla piisavalt vastutustundlik, selgub rahandusministeeriumi tellitud krediidituru uuringust.
“Käesolev uuring tõendas, et 2015. aastal vastu võetud tarbijatele krediidi andmise regulatsioon on üldiselt oma eesmärki täitnud, korrastanud teatud määral krediiditurgu ja muutnud laenamist vastutustundlikumaks. Siiski on veel arenguruumi, et veelgi parandada vastutustundlikku laenamist ja selle kohta on soovitused uuringus ka antud, millest mitmed on üsna laia mõjuga,” ütles finantsteenuste poliitika osakonna juhataja asetäitja Thomas Auväärt.
Kättesaadavate andmete ja turuosalistega läbiviidud intervjuude põhjal selgus, et hoolimata COVID-19 pandeemiast on nõudlus krediiditoodete vastu endiselt suur. Innovaatilised digitaalsed lahendused võimaldavad kiiremini hinnata laenusaajate krediidivõimelisust ja laene väljastada. Näiteks tarbimislaenude arv on 2016. aastast saadik kahekordistunud – 2021. aasta juuni lõpu seisuga oli sõlmitud ligi 300 000 lepingut.
Eluasemelaenude väljastamine on 2016. aastast kasvanud stabiilselt, mis on ka ootuspärane, kuna laenulepingute periood on üldiselt pikk: 20–30 aastat. Lisaks viitab eluasemelaenude kasv, et eluasemelaenude võtmine on inimestele kättesaadavamaks muutunud.
Samas on Eestis laenude intressimäärad võrreldes EL-i keskmisega üksjagu kõrgemad, seda eelkõige tarbimislaenude puhul. Teisalt on meie üldine võlakoormuse ja sissetuleku suhte näitaja eelkõige Põhjamaadega võrreldes pigem madal.
Kuigi võlgnike arv on viimastel aastatel kasvanud, siis tähtaegselt tasumata laenusummad on kahanenud, sellele aitas kaasa tähtaegselt tasumata eluasemelaenude mahu vähenemine. Perioodil 2015-2021 oli enamiku tähtaegselt tasumata laenutoodete puhul tasumisega seotud viivitus lühiajaline ehk kuni 30 päeva. Enam kui 90-päevases viivituses olevate laenude osakaal on viimastel aastatel oluliselt vähenenud.
Tähtaegselt tasumata laenude osakaal on tugevalt vähenenud küll eluasemelaenude segmendis, kuid näitaja ei ole muutunud tarbimislaenude puhul – olles stabiilselt 5-7%. Raskustesse satuvad inimesed ennekõike mitmete väiksema mahuga ja suhteliselt kõrge intressiga laenude tagasimaksmisel. Samuti võib välja tuua, et peamiselt leiavad makseraskused aset krediidiasutuste väliste krediidiandjate puhul. Näiteks võrreldes juuni 2018 kuni juuni 2020 perioodi keskmisi viivises või maha kantud laenujääkide osakaale kogujäägist on näha, et krediidiasutustega seotud krediidiandjatel on viivises 0,25% kogujäägist samal ajal kui krediidiasutuste väliste krediidiandjate puhul on vastav näitaja 8,57%.
Võlglastest enam kui kolmandikul on üks võlg, kuid sama suur on ka nende võlgnike osakaal, kellel on viis või rohkem võlga. Keskmiselt on ühel võlgnikul 5,2 võlga, sealjuures naistel keskmiselt 3,6 ja meestel keskmiselt 5,8 võlga. Keskmine võlasumma on 10 229 eurot, kolmandiku võlgnike puhul jääb võla suurus vahemikku 1000- 5000 eurot.
Täitemenetluse võlgnike analüüsist selgub, et täitemenetluse võlgnikke on Eestis 72 297 ja täitemenetlus on alustatud 412 782 võla suhtes. 73% võlgnikest on mehed ning 27% naised, võlgniku keskmine vanus on 42,7 aastat.
Tarbija laenukäitumist mõjutavad mitmed faktorid. Kuigi enamik tarbijatest tähtsustab küsitluse tulemuste põhjal laenu võtmisel enim selle hinda, siis nii intervjuud tarbijatega kui ka küsitlustulemuste analüüs näitasid, et tegelikkuses ei pruugi hind olla kõige olulisem ehk peamiselt pöördutakse enda „kodupanka“ ning ei otsita turu parimat pakkumist. Otsus laen võtta on mõnel juhul impulsiivne ja tähtis on laenu kättesaamise kiirus ning taotlemise mugavus. Murettekitav on see, et tarbijad ei taju järelmaksu kohustusena, mistõttu võidakse seda võtta kergekäelisemalt. Jätkuvalt on probleemiks laenusaajate vähesed finantsalased teadmised. Näiteks mõistis küsitlusele vastanutest vähem kui pool, mida tähendab tarbijakrediidikulukuse määr.
Uuringus toodi ligi 30 ettepanekut, kuidas vähendada võlglaste osakaalu ühiskonnas, parandada vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimist ning tarbijate õiguste ja huvide kaitset tarbijakrediidi kontekstis. Näiteks rõhutati uuringu raames tehtud eksperimendile toetudes vajadust esitada tarbijale enne otsuse tegemist krediiditoote tarbimise kogukulu. Samuti tõsteti esile positiivse krediidiregistri loomise vajalikkust, mis võimaldaks tarbijate krediidivõimelisust praegusest tõhusamalt hinnata.
Muud ettepanekud puudutasid muuhulgas tarbijakrediidi puhul viivisemäärade alandamist, sissenõudmiskulude piiramist, täiendavaid reklaamipiiranguid, pärast laenu tagatise realiseerimist alles jääva nn jääkvõlaga seonduvat olukorras, kus krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud, piisavate sanktsioneerimisnormide ettenägemist järelevalvet teostavatele asutustele, nn inkassofirmade viimist järelevalve alla, “intressivabade” laenude suuremat reguleerimist ja palju muudki.
Uuringu viis rahandusministeeriumi tellimusel läbi Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE ja seda rahastati Euroopa Regionaalarengu Fondist. Uuring hõlmab krediidituru analüüsi perioodil 31.12.2015 – 30.6.2021.
Rohkem infot: Kreedituru uuring lõpparuanne (detsember 2021)
