Juuni alguses otsustas riigikohus, et seadus ei keela arvestada intressilt ja viiviselt intressi. Tegemist on pöördelise otsusega, kus vaidlust lahendanud kolme kohtuniku vahel tekkisid põhimõttelist laadi eriarvamused ja asi anti kohtupraktika ühtlustamiseks ja edasiarendamiseks üle tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.
Senine regulatsioon
VÕS § 113 lg 6 kohaselt ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.
Riigikohus on varem asunud seisukohale, et VÕS § 113 lg 6 on kategoorilise sisuga imperatiivne norm, mille rikkumise vältimatuks tagajärjeks on seda keeldu rikkuva kokkuleppe tühisus. VÕS § 113 lg 6 esimene lause keelab nimetatud kokkulepped nii etteulatuvalt kui ka pärast intressi (sh viivise) sissenõutavaks muutumist. Selle reegli kohaldumist ei saa kunstlikult vältida vaid näiteks maksetähtaja pikendamisega ehk sisuliselt olemasoleva lepingu muutmisega.
Seega ei saanud näiteks pank, kelle müüdavaks kaubaks on raha, nõuda viivist selle kauba eest maksmisele kuuluva tasu ehk intressi maksmisega viivitamise eest.
13-aastane kindel praktika muutus ühe kohtuotsusega
Nüüd, kus võlaõigusseadus on kehtinud 13 aastat ja selles küsimuses on kohtud teinud lugematul hulgal lahendeid (seejuures riigikohus ise), otsustas riigikohus juuni alguses muuta oma varasemat seisukohta ja ütles, et seadus siiski ei välista intressi nõudmist kogu seniselt võlgnevuselt, sh sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt.
Kompromissi puhul ka intressilt viivis lubatud
Lisaks leidis riigikohus, et VÕS § 113 lg-st 6 tulenev keeld küsida viivist intressi tasumisega viivitamise korral võib üldse olla välistatud (ehk viivist võib nõuda ka intressilt), kui poolte uus kokkulepe on oma sisult käsitletav kompromissilepinguna ja ei ole lihtsalt maksetähtaja pikendamine või eelmise laenu kustutamiseks uue laenu andmine.
Seda, et uus kokkulepe on kompromiss – ehk kokkulepe, mille käigus mõlemad pooled tegid järeleandmisi ja muutsid vaieldava olukorra vaieldamatuks, peab Riigikohtu hinnangul tõendama huvitatud pool ehk laenuandja.
Seega on laenuandjal võimalik tõendada, et pooled on sõlminud just kompromissilepingu, st pidanud läbirääkimisi, mille tulemusel pooled lõpetasid varasemad võlasuhted ja on teinud vastastikuseid järeleandmisi või muutnud ebaselge võlasuhte vaieldamatuks (nt olukorras, kus kasvava võlakoormuse või mitmete võlasuhete tingimustes ei ole enam kummalgi poolel võlgnevuse koosseisust täpset ülevaadet). Kui ta seda tõendada suudab, on ka selline kokkulepe kehtiv, mis lubab nõuda viivist lisaks ka intressi tasumisega viivitamise eest.
Palju õnne advokaatidele!
Natuke sarkasmi ka – muutumatus kohtupraktikas on kindel vaid see, et mitte miski ei ole kindel. Kui Sul on ees täiesti ühene kohtupraktika, mis ütleb, et nii ei saa, siis proovi ikka, äkki riigikohus ütleb, et nüüd saab. Kindlasti on enamik advokaate läbi aastate oma klientidele selgitanud, et intressi- ja viivisevõlalt nende kapitaliseerimisel intressi ja viivist nõuda ei ole lubatud. Mina sealhulgas.
Isiklikus plaanis olen muidugi nõus, et nagu iga muu tasu, nii peaks ka raha eest maksta tuleva tasu maksmata jätmisel saama viivist nõuda.
