1. osa Jätkusuutlik ettevõtlus – mis, kellele, miks?
2. osa Jätkusuutlik ettevõtlus – millest alustada?
3. osa Jätkusuutlik ettevõtlus – pärast eneseanalüüsi
4. osa Jätkusuutlik ettevõtlus – kui hoog on sees
5. osa Jätkusuutlik ettevõtlus – ebaõnnestumistest
6. osa Jätkusuutlik ettevõtlus – ebaõnnestumistest 2
7. osa Jätkusuutlik ettevõtlus – personalijuhtimise perspektiiv
Jätkusuutlik ettevõtlus – mis, kellele, miks? I osa
Bioneer alustab lugude sarja jätkusuutliku ettevõtluse teemadel. Jätkusuutliku ettevõtluse (sustainable business) mõiste tugineb jätkusuutlikule arengule (sustainable development), mis kujutab endast tänaste vajaduste rahuldamist kahjustamata tulevaste põlvede võimalusi oma vajadusi rahuldada. Ettevõtluse puhul on seega tegemist põhimõttega kasutada äristrateegiaid ja -tegevust, mis vastavad ettevõtte ja selle sidusrühmade ootustele täna, kaitstes, säilitades ja parandades inim- ja loodusressursse, mida vajatakse tulevikus.
Jätkusuutlikkuse kõrval leiab sagedasti kasutust ka vastutustundliku ettevõtluse (corporate social responsibility) mõiste. Kuna kahe mõiste piirid pole selgelt eristatavad (mõlemad toetuvad kolmele sambale: majandusareng, sotsiaalne võrdsus ja keskkonnakaitse), siis kasutatakse neid paljudel juhtudel samas kontekstis. Teatud piirkondades (nt. USA) kätkeb jätkusuutlikkuse mõiste endas eelkõige majanduslikku arengut rõhuasetusega loodusressursside säilitamisele. Käesolev artikkel tugineb just viimasele käsitlusele.
Oma ulatuselt hõlmab jätkusuutlikkus sisuliselt kõik, millega ettevõtte tegevus otseselt ja kaudselt seotud on – tarneahel, organisatsiooni kultuur, inimkapital, tootearendus, reklaam, müük, logistika, juhtimine, kogukond jne. Sellest tulenevalt on võtmetähtsusega näha ettevõtte tegevust laiemalt.
Jätkusuutlik ettevõtlus on "oma kohta" otsinud ligi kaks aastakümmet. 90ndatel aastatel jõuliselt algatatud kampaaniad ressursiefektiivsuse tõstmiseks ja keskkonnamõjude vähendamiseks olid milleeniumi alguseks raugenud. Ühe põhjusena nähti ühekülgset suhtumist uuendustesse justkui oleks tegemist ainult win-win strateegiatega. Tegelikkuses aga kogesid ettevõtted tagasilööke, mistõttu tekkis vastupidine efekt – hakati kahtlema keskkondlike algatuste majanduslikus otstarbekuses. Siiski andis selline praktika võimaluse senisele lihtsameelsele nägemusele ratsionaalsemat varju heita.
Tänaseks on selge, et sarnaselt traditsioonilisele ettevõtlusele saavad jätkusuutlikkusele orienteeritud investeeringud kasu tuua üksnes teatud tingimustel. Uuendusmeelsemad ja riskialtimad ettevõtjad mõistavad, et oma mõtlemist ümber kujundades võib seadusandja, keskkonnaorganisatsioonide ja ülejäänud ühiskonna poolt avaldatava surve pöörata märkimisväärseks konkurentsieeliseks teiste ees.
Sõltuvalt ettevõtte eripärast võib jätkusuutlikkuse poole püüdlemine väljenduda erinevates tulemustes: öko-efektiivsuse saavutamine läbi uudsete tehnoloogiate kasutamise või toote disaini, eristumine konkurentidest läbi rohelise turunduse, maine ja kliendilojaalsuse kasv läbi keskkonnahoidliku hoiaku, töötajate rahulolu kasv läbi organisatsioonikultuuri ümberkujundamise.
Seoses inimeste keskkonnateadlikkuse ja tehnoloogia arenguga muutub ettevõtete tegevus üha nähtavamaks, mis omakorda tõstab ka nende haavatavust kõikvõimalike riskide osas. Perspektiiviga ettevõtted on sellest õppinud ning teavad, et tegutsevad tänu ühiskonna poolt antud „tegevusloale“ ega ürita seda kuritarvitada. Muuhulgas on börsiettevõtete jätkusuutlikkusega seotud tegevus oluline näitaja investoritele. Kes tahakski investeerida ettevõttesse, mis ei püüa oma tegevust kuidagi jätkusuutlikumaks muuta!
On selge, et millegi enama kui õigusnormide täitmise kordasaatmine nõuab loomingulisust ja senise oskusteabe ümberhindamist. Tihti püütakse teha valesid asju efektiivsemalt. Selle asemel küsigem endalt, kas teeme oma ettevõttes üldse õigeid asju. Mis puudutab jätkusuutlikku ettevõtlust tervikuna, siis maailma suurimate ettevõtete juhid on veendunud, et see on tänase ettevõtluse loomulik osa.
Järgneb…
_____
Lugude sarja asub kirjutama Bioneeri uus kaasautor Romet Vaino. Romet on Tallinna Ülikoolis õppinud keskkonnakorraldust. Eriala valikuni viis elupõline looduselembus. Kuigi Romet oli pigem looduses seikleja – ornitoloogiahuviline, otsustas ta natuke looduskaugema eriala kasuks. Pärast õppimist töötas Romet aasta Keskkonnainspektsioonis ettevõtete tegevust kontrollides. Näinud pidevalt suhtumist, kus keskkonnahoidu ja ettevõtlust täielikult vastandati, hakkas Rometis juurduma usk, et mingisugune kesktee on siiski olemas. Nii jõudiski ta oma otsingutega jätkusuutliku ettevõtluseni.
