Paljud äsja kaubamärgi registreerimistaotluse esitanud ettevõtjad on saanud uhkete nimedega firmadelt arveid, mille alusel neilt nõutakse tuhandeid eurosid nende uue kaubamärgi avaldamise või andmebaasi kandmise eest. Samas pole kaubamärgiomanikule neist teenustest mitte mingit kasu.
Euroopa Liidu intellektuaalomandi amet EUIPO (EU Intellectual Property Office) on oma kodulehel avaldanud rohkem kui 300 arvet või makseteatist, mille saatjateks on või paistavad olema sellised organisatsioonid nagu EUIPA (European Intellectual Property Agency), EIPS (European Intellectual Property Services), EPTA (European Patent and Trademark Agency) ja WPTD (World Patent & Trademark Database), aga ka EUIPO ise või maailma intellektuaalomandi organisatsioon WIPO (World Intellectual Property Organization). Summad varieeruvad pisut vähem kui 100 eurost mõne tuhande euro või dollarini. Samasugune hoiatav teave on kättesaadav ka WIPO veebilehelt.
Kuidas liba-arveid ära tunda?
Osa neist teatistest on lihtlabased võltsingud. EUIPO ei saada kunagi kellelegi mingeid arveid ega kirju, milles nõutakse teenuste eest otsemakseid. WIPO aktsepteerib ainult Šveitsi franke ning kasutab oma kaubamärgimenetlustes ainult inglise, prantsuse ja hispaania keelt. Aga paljud värsked kaubamärgiomanikud seda ei tea ning kannavad dokumendis näidatud summa dokumendis näidatud kontole.
Teistlaadi teatised pärinevad firmadelt, mis on päriselt olemas ja kes oma pakutavaid teenuseid ka tegelikult osutavad. Näiteks lubatakse registreerida adressaadi kaubamärk vastava firma peetavas andmebaasis – ja kui ohver raha üle kannab, siis seda ka tehakse. Mitte et kaubamärgiomanikul sellest mingisugust kasu oleks. Samas paistab juriidiliselt kõik korrektne olema – raha maksma kutsuvais teatistes sisalduvad väikse kirjaga lepingutingimused (mida keegi muidugi ei loe), millest selgub, et tegemist on vabatahtliku registreeringuga, mis ei ole kuidagi seotud kaubamärgile õiguskaitset andva ametliku registreerimismenetlusega. Ja kuna need teatised saadetakse vaid juriidilisest isikust kaubamärgiomanikele, ei ole kurikaeltel vaja eriti muretseda ka tüütute tarbijakaitseseaduste pärast.
Kuidas oma raha tagasi saada?
Enamasti ei saagi. Need pätid on oma “hinnad” kujundanud nii, et iga üksiku ohvri kahju oleks väiksem kui raha tagasisaamiseks vajalikud aja- ja õigusabikulud. Kes see ikka viitsib paari tuhande euro pärast kuhugi Kõrgõzstani piiri äärde sõita, et seal oma õigust taga nõuda, eks ju?
Samas, siin on igal juhul tegemist kuriteoga ja kuritegude uurimisega tegelevad selleks ette nähtud organid.
Karistusseadustiku § 209 kohaselt on kelmus — teisele isikule varalise kahju tekitamine tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil — karistatav sõltuvalt asjaoludest rahalise karistusega kuni viieaastase vangistusega ning lisaks võib kohus teatavail juhtudel kohaldada ka kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimist.
Dokumendi võltsimise (KarS § 344) ning võltsitud dokumendi kasutamise (KarS § 345) eest on ette nähtud rahaline karistus või vastavalt kuni ühe- või kolmeaastane vangistus.
Kuritegelikku ühendusse kuulumise (KarS § 255) ja selle organiseerimise (KarS § 256) eest ette nähtud karistuste maksimummääradeks on vastavalt 12 ja 15 aastat vangistust.
Kas politsei saab pätid kätte?
Ilmselgelt mitte alati, muidu ei oleks EUIPO ja WIPO lehtedel sadade kaupa hoiatavaid näiteid. Tegemist on rahvusvahelise kategooria kaabakatega, kes tegutsevad organiseeritult ja piiriüleselt. Ning vabalt võib juhtuda, et Eesti (või mistahes muu riigi) politsei lõpetab menetluse lihtsalt sellepärast, et neil ei ole ressurssi selleks, et ühe korraliku auto mõlkimisest väiksema varalise kahjuga kuriteo toimepanijaid mööda maailma taga otsida.
Aga vahel õnnestub.
Beneluxi kaubamärgi- ja disainiõiguse assotsiatsioon BMM esitas 2011. aastal kahe massiliselt liba-arveid tootnud soomlase vastu tsiviilhagi. 9 aastat hiljem tegi Brüsseli kriminaalkohus otsuse, millega mõistis ühelt kurjategijalt välja ligi pool miljonit eurot ja saatis ta neljaks aastaks rootsi kardinate taha. Teine kurikael oli vahepeal ära surnud.
Nii et politseile tasub kindlasti kaebus esitada. Aga parem on mitte ohvriks langeda.
