Käesoleva aasta 18. mail algatas Eesti Vabariigi Valitsus pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse. Kuigi plaanitavaid muudatusi seaduseelnõu kohaselt on mitmeid, siis kindlasti ühena neist väärib tähelepanu muudatus, millega laiendatakse senist pankrotiavalduse esitamise eest vastutatavate isikute ringi. Kõnealuse muudatusega plaanitakse pankrotiavalduse esitamise kohustust laiendada ka nendele isikutele, kelle kohustus on tagada äriühingu juhatuse olemasolu.

Täna vastutab pankrotiavalduse õigeaegse esitamise eest ennekõike juhatuse liige

Pankrotiseaduse kohaselt võib seaduses sätestada võlgniku kohustuse esitada pankrotiavaldus. Nii on näiteks äriseadustikus ning tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud sõnaselge kohustus äriühingu juhatusel teatud eelduste olemasolul esitada kohtule pankrotiavaldus. Äriseadustik kirjeldab sealjuures kõnealuse kohustuse sisu märksa täpsemalt ja detailsemalt, kui seda teeb tsiviilseadustiku üldosa seadus. Nimelt sätestab äriseadustik, et kui äriühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule äriühingu pankrotiavalduse.

Siiski tahab siinkohal kohest klaarimist eelnimetatud sätete mõnevõrra ebatäpne ja eksitav sõnastus, mille kohaselt lasub pankrotiavalduse esitamise kohustus juhatusel, mitte aga selle igal liikmel eraldi. Selgituseks, äriühingu püsiva maksejõuetuse ilmnemisel tekib pankrotiavalduse esitamise kohustus äriühingu igal juhatuse liikmel eraldi ehk teisisõnu on tegemist individuaalse kohustusega, mida iga juhatuse liige sõltumata teistest liikmetest iseseisvalt järgima peab. Lisaks juhatuse liikmele lasub pankrotiavalduse õigeaegse esitamise kohustus ka veel äriühingu likvideerijal, millega ühtlasi pankrotiavalduse õigeaegse esitamise eest vastutavate isikute ring kehtiva õiguse kohaselt täna ka piirdub.

Juhatuse liikme puudumisel laieneks kohustus nõukogule ja osanikele

Vältimaks edaspidiselt olukorda, kus juhatuse liikme puudumisel pole kellelgi pankrotiavalduse esitamise kohustust ega vastutust, on sellise situatsiooni lahendamiseks tehtud ettepanek laiendada vastavat kohustust juhatuse liikme puudumisel korral organile, kelle kohustus on juhatuse liikme valimine. Seega laieneks sellise muudatuse jõustumise korral pankrotiavalduse esitamise kohustus äriühingu nõukogule ja osanikele, kui juhatus on jäänud näiteks valimata või juhatuse volitusi ei ole pikendatud ning sisuliselt puudub äriühingul juhatus.

Nii täiendatakse seaduseelnõu seletuskirja kohaselt äriseadustiku vastavaid sätteid lausega, mille kohaselt nõukoguta osaühingu juhatuse puudumise korral laieneb püsivast maksejõuetusest tulenev pankrotiavalduse esitamise kohustus osanikele ning nõukoguga osaühingu puhul ühingu nõukogule.

Aktsiaseltsi puhul täiendatakse aga vastavat sätet lausega, mille kohaselt laiendatakse nõukogu liikmele pankrotiavalduse esitamise kohustus püsiva maksejõuetuse korral, kui aktsiaseltsil puuduvad juhatuse liikmed. Kusjuures sarnane regulatsioon kehtib täna ka Saksmaal.

Lisaks tasub märkida, et kõnealune muudatus puudutab üksnes piiratud vastutusega ühinguid ja ühistuid ehk sihtasutusi, osaühinguid, aktsiaseltse ja tulundusühistuid.

Tõendamiskoormus vastutuse tekkimiseks jaguneks erinevalt

Seaduseelnõu seletuskirja kohaselt kaasneks muudatustega eeldus, et nõukogu liige oli või pidi olema maksejõuetusest teadlik ehk teisisõnu peaks nõukogu liige vastutusest vabanemiseks tõendama, et ta ei teadnud ega pidanudki teadma äriühingu püsivast maksejõuetusest.

Osaniku vastutuse tekkimiseks lasub ümberpööratult tõendamiskoormis võlausaldajal. Kusjuures osanikel on vastutuse välistamiseks kaks viisi:

Sellist tõendamiskoormise erinevust on põhjendatud asjaoluga, et nõukogu liikme ja osaniku erinev seotuse tase ühingu juhtimisega on erinev. Eelkõige seisneb erinevus selles, et nõukogu liikmed on üldjuhul äriühingu tegevuse ja majandusliku olukorraga paremini kursis kui seda on osanikud. Seda kinnitab ka äriseadustikus sätestatu, mille kohaselt esitab juhatus nõukogule vähemalt kord nelja kuu jooksul ülevaate äriühingu majandustegevusest ja majanduslikust olukorrast. Äriühingu osanikud kinnitavad sealjuures aga kord aastas majandusaasta aruande ning samuti ei tulene seadusest nõukogu liikmele kohustust osanikke teavitada majanduslikust olukorrast, välja arvatud kui äriühingu netovara on vähem kui pool osakapitalist või vähem kui seaduses sätestatud miinimum kapitalinõuetest.

Eesmärk on vähendada pankrotimenetluste raugemisi

Muudatuse kõige esmase eesmärgina on seaduseelnõu seletuskirjas toodud välja võlausaldajate huvide kaitse ning olukorra vältimine, kus äriühingul puudub pankrotiavalduse esitamise kohustus või võimalus pelgalt seetõttu, et juhatus on jäänud nimetamata või volitused pikendamata. Õigeaegse pankrotiavalduse esitamine on oluline eelkõige seetõttu, et oleks vahendeid, mille eest pankrotimenetlust läbi viia ja võlausaldaja nõudeid rahuldada.

Pankrotiavalduse õigeaegse esitamise kohustuse rikkumine on tihtipeale üks olulisemaid põhjuseid, miks väga palju pankrotimenetlusi lõpeb raugemisega pankrotti välja kuulutamata. See tähendab üldjuhul seda, et hetkeks, mil pankrotiavaldus jõuab kohtusse ning haldur hakkab äriühingu raamatupidamisdokumentatsiooni alusel hindama selle varalist seisu, on äriühing juba varatu ning pankrotimenetluse läbiviimise praktiliselt võimatu või võlausaldaja jaoks äärmiselt kallis ja majanduslikult ebamõistlik.

Pankrotiavalduse õigeaegse esitamise kohustuse ja vastutuse laienemine ka osanikele ning nõukogu liikmetele võiks aga seaduseelnõu seletuskirja kohaselt pankrotimenetluse raugemisi potentsiaalselt vähendada.

Samuti võiks muudatus aidata distsiplineerida selliseid äriühinguid ning nende osanikke või nõukogu liikmeid, mis tegutsevad juhatuseta ehk mille tegevusel puuduvad täna sisuliselt vastutajad.

Pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu on tänaseks jõudnud Riigikogus teise lugemiseni ning eelnõu plaanitakse jõustada 2021. aasta 1. jaanuaril.