Tehisintellekt on juba mõnda aega üsna laialt kasutusel kui põnev tööriist, millega “mängida”. Järjest aktiivsemalt võetakse tehisintellektil põhinevaid abimehi, näiteks jutu- ja tõlkeroboteid, kasutusele ka töö efektiivsemaks muutmiseks. Kui siiani on seda tehtud valdavalt heas usus, siis viimasel ajal on teadlikkus tõusnud ja ettevõtted riskide maandamiseks hakanud kehtestama tehisintellekti kasutamisega seotud siseregulatsioone.

Iseenesest on tervitatav töötajate soov teatud ülesandeid tehisintellekti abil kiiremini ära teha. Kui see toimub aga pelgalt töötaja enda äranägemise järgi, ilma et ettevõtte juhtimistasandil oleksid läbi mõeldud tehisaru kasutamisega seonduvad riskid ja välja töötatud asjakohased kasutusreeglid, kätkeb selline praktika mitmeid teadvustamist ja ennetamist vajavaid riske.

Alates ChatGPT ilmumisest ei ole õigusekspertide avaldatud arvamuste paljususe tõttu enam üllatus, et eelkõige peetakse tehisintellekti kasutamist problemaatiliseks intellektuaalomandi õiguste aspektist. Kes on tehisintellekti loodud sisu autor, kellele kuuluvad teose suhtes varalised ja isiklikud õigused ja kuidas veenduda, et tehisintellekt kellegi teise intellektuaalomandi õiguseid ei riku – need on osa küsimustest, mille üle õigusteoreetikud endiselt vaidlevad ja mille osas puudub konsensus.