Toidutarneahelas osalevad toidukaupade tootmise, töötlemise, turustamise, tarnimise ja jaemüügi etappides erinevad ettevõtjad. Tarneahel on ülekaalukalt olulisim kanal, mille kaudu jõuavad toidukaubad tootjalt tarbijani. Ettevõtjate arv ja suurus on toidutarneahela eri etappides erinev, kuid kõik tarneahela ettevõtjad on ühtemoodi olulised, et tarbijateni jõuaks kvaliteetne toit ja mitmekesine valik. Hiljuti võeti Euroopa Liidus vastu direktiiv, mis käsitleb põllumajandustoodete ja toidutarneahelas ettevõtjatevahelistes suhetes esinevaid ebaausaid kaubandustavasid. 

Eestis on viimasel paarikümnel aastal toimunud toidutarneahelas märkimisväärsed muutused. Eriti märgatavad muutused on toimunud jaekaubanduses, mis on aastatega oluliselt kontsentreerunud. See on viinud olukorrani, kus tarneahel ei ole tasakaalus ning pooled on läbirääkimistel ebavõrdses positsioonis. Selline tasakaalustamatus loob olukorra, kus tugevama positsiooniga kaubanduspartner võib nõrgema positsiooniga poole suhtes kasutada tavasid või peale suruda lepingulisi suhteid, mis kalduvad oluliselt kõrvale heast äritavast, on vastuolus hea usu ja ausa kauplemise põhimõttega ning mille on ühepoolselt kehtestanud üks kaubanduspartner teise suhtes. Sellised tavad võivad endast kujutada ka majandusliku riski põhjendamatut ja ebaproportsionaalset üleminekut ühelt kaubanduspartnerilt teisele või ühe kaubanduspartneri õiguste ja kohustuste märkimisväärset tasakaalustamatust.

Eestis on toidutarneahela toimimist ja ebaausate kaubandustavade mõju uurinud Eesti Konjunktuuriinstituut (EKI). Esimese uuringu (PDF) tegi EKI juba 2015. aastal; selles analüüsiti ebaausate kaubandustavadega kokkupuute mõju Eesti toidutööstuse ettevõtetele 2014. aastal. Samalaadse uuringu (PDF) tegi EKI ka 2018. aastal 2017. aasta kohta. Uuringust selgus, et võrreldes varasema perioodiga on kokkupuuted ebaausate kaubandustavadega mõnevõrra vähenenud, mille põhjus võib tuleneda sellest, et Eesti põllumajandustootjad, toidutööstused (tarnijad) ja jaeketid on selle teemaga pidevalt tegelenud. Poolte koostöö tulemusena kirjutati 31. mail 2018. a alla heade kauplemistavade üldpõhimõtted, millega on liitunud juba üle 40 Eesti toidutarneahelas tegutseva ettevõtte.

Sellest hoolimata selgus 2018. a uuringust, et olulisemad vastuolud heades kauplemistavades on püsinud ning lisaks on tekkinud ka uusi valupunkte. Kõige probleemsemad on suurte toidutööstuse ettevõtete ja jaemüüjate suhted. Peamiselt tõid ettevõtted esile leppetrahvide ebaproportsionaalsust võrreldes tekkinud kahjuga. Lisaks toodi välja lepingutingimuste pealesurumist, lepingu sõlmimisega viivitamist ning lepingutingimustest mittekinnipidamist. Ettevõtted on kogenud ka ähvardusi lõpetada ärisuhted või tooted sortimendist välja arvata, kui jaemüüja tingimusi ei täideta, ning karistamist, kui tootja kasutab oma õigusi. Ette tuleb ka kaubaaluste ebakorrektset käitlemist ning arvete maksetähtaegade kehtestamist, mis ei võta arvesse kauba säilivusaega.

Üldise tendentsina, millele on osutanud ka Euroopa Liidu uuringud, selgus uuringust nn hirmufaktor, mille tõttu tootja pelgab ostjaga seotud probleeme avalikult tõstatada või oma õiguse rikkumisi vaidlustada, kuna kardab kaubanduslikku kättemaksu. Toidutarneahelas on toidutööstuste ja jaekaubanduse kõrval nõrgemas läbirääkimispositsioonis põllumajandustootjad, kuna riskid kantakse üle ahelas nõrgema positsiooniga lülile. Tarneahela tasakaalustamatus võimendab turutõrgete tagajärgi ja nendega kaasnevaid riske, mis vähendab põllumajandus- ja toidusektori valmisolekut turutõrgetele ning hindade volatiilsusele reageerida.

Euroopa Liidu poliitiline algatus toidutarneahela tasakaalustamiseks

Euroopa Liidus on toidutarneahela toimimist, sealhulgas ebaausate kaubandustavade esinemist, käsitletud juba alates 2009. aastast. Euroopa Komisjon on välja pakkunud vabatahtlikke lahendusi, mis võiksid toidutarneahelas esinevaid ebaausaid kaubandustavasid käsitlevates riiklikes ja vabatahtlikes juhtimisraamistikes olemas olla. Paljud liikmesriigid, teiste seas ka Eesti, ei ole aga neid võimalusi ära kasutanud. Seetõttu kutsus Euroopa Parlament 2016. aastal komisjoni üles looma ebaausate kaubandustavadega võitlemiseks liiduülene õigusraamistik.

Aastal 2017 tuli Euroopa Komisjon välja poliitilise algatusega, mille eesmärk on tasakaalustada toidutarneahela erinevate lülide läbirääkimispositsioone. Algatus koosneb kolmest osast:

Direktiiv kaitseb tarnijat temast suurema ostja eest

Toidutarneahelas ettevõtjatevahelistes suhetes esinevaid ebaausaid kaubandustavasid käsitleva direktiivi asjus jõudsid Euroopa Komisjon, Euroopa Parlament ja liikmesriigid kokkuleppele 2019. aasta alguses. Direktiiviga kehtestatakse liidu tasandil ebaausate kaubandustavade vastase kaitse miinimumstandard. Minimaalse ühtlustamise põhimõte valiti selleks, et liikmesriikidel jääks võimalus võtta vastu või jätta kehtima riigisisesed normid, mis lähevad vajadusel kaugemale direktiivis loetletud ebaausatest kaubandustavadest.

Direktiivis võetakse arvesse tarnija ja ostja suhtelist suurust ning kaitstakse tarnijat temast suurema ostja eest. Nii on näiteks tarnija, kelle müügitulu on kuni 2 miljonit eurot, kaitstud ostja eest, kelle müügitulu on üle 2 miljoni euro. Kuigi ebaausad kaubandustavad on eriti kahjulikud väike- ja keskmise suurusega ettevõtjatele, on oluline kaitsta ka ettevõtjaid, kelle müügitulu ulatub 350 miljoni euroni. Seda selleks, et ei tekiks olukorda, kus selliste tavadega seotud kulude vältimiseks suunatakse need tarneahelas tagasi põllumajandustootjani.

Nagu eespool öeldud, luuakse direktiiviga kaubandustavade vastase kaitse miinimumstandard ehk kõigis ELi liikmesriikides keelustatakse 15 ebaausat kaubandustava, millest 9 kaubandustava on igal juhul ja alati keelatud ning 6 kaubandustava on keelatud juhul, kui nende suhtes on eelnevalt selgelt ja ühemõtteliselt tarnelepingus või järgnevas tarnija ja ostja vahelises lepingus kokku lepitud.

Keelatud kaubandustavad

Edaspidi ei tohi ostja viivitada tasumisega üle 30 päeva, kui ta ostab tarnijalt riknevaid põllumajandustooteid või toidukaupu ehk selliseid põllumajandustooteid ja toidukaupu, mis oma olemuselt või töötlemisastmelt muutuvad 30 päeva jooksul pärast koristamist, tootmist või töötlemist müügikõlbmatuks. Muude põllumajandustoodete ja toidukaupade maksetähtajad ei tohi ületada 60 päeva. Lisaks ei tohi riknevate põllumajandustoodete ja toidukaupade tellimusi tühistada 30 päeva enne tarnekuupäeva.

Keelatud on muuta tarnelepinguid ühepoolselt ning nõuda makseid, mis ei ole seotud tarnija põllumajandustoodete või toidukaupade müügiga. Ostja ei tohi nõuda kompensatsiooni raiskuläinud põllumajandustoodete ja toidukaupade eest ega kliendikaebuste läbivaatamise eest, kui probleem ei ole tekkinud tarnija hooletuse või süü tõttu.

Ostja ei tohi teha järgmist:

Kaubandustavad, mis on lubatud ainult juhul, kui nende suhtes on eelnevalt selgelt ja ühemõtteliselt kokku lepitud

Kui eespool kirjeldatud kaubandustavad on igal juhul keelatud, siis järgmised kaubandustavad on keelatud ainult juhul, kui nende asjus ei ole eelnevalt selgelt ja ühemõtteliselt tarnija ja ostja vahelises lepingus kokku lepitud. Selliste kaubandustavade alla kuuluvad nn komisjonimüük ja erinevad tasud, nagu näiteks tasu ladustamise, sortimenti lisamise, väljapanemise, turustamise, reklaamimise, müügiala korrastamise või müügiedenduse allahindluse kulude eest. Juhul kui ostja ja tarnija on lepinguliselt nendes kuludes kokku leppinud, siis neid ebaausateks ei loeta. Kui ostja soovib lepinguliselt neid tasusid rakendada, siis kohustub ta tarnijale esitama kirjalikult hinnangulise maksumuse ühiku kohta või kogumaksumuse ning neid ka põhjendama.

Riigile jääb õigus tagada ulatuslikum kaitse

Kuna enamik ELi liikmesriike on juba kehtestanud ebaausaid kaubandustavasid piiravad seadused, peab neile jääma võimalus jätkata nende rakendamist. Kuna direktiiv näeb ette minimaalse loetelu keelatud kaubandustavadest, on liikmesriikidel oma territooriumil õigus kehtestada rangemaid riigisiseseid norme, millega tagatakse ulatuslikum kaitse.

Ebaausate kaubandustavade kasutamist keelava direktiivi rakendamiseks määratakse riiklik asutus, kellele tarnijal on võimalus esitada kaebus, kui ta tunneb, et tema peal on kasutatud mõnda eelnimetatud ebaausat kaubandustava. Nn hirmufaktoriga võitlemiseks on määratud asutusel kohustus hoida konfidentsiaalsena kaebuse esitaja identiteet ning igasugune selline teave, mida kaebuse esitaja hindab oma huve kahjustavaks. See ei tähenda aga, et konfidentsiaalsus kehtib kuni menetluse lõpuni, kuna ka ostja menetlusõigused peavad olema kaitstud.

Määratud asutusel on nõuete täitmise tagamiseks õigus algatada ja teostada uurimisi omal algatusel või kaebuse põhjal, nõuda tarnijatelt ja ostjatelt kogu vajaliku teabe esitamist, teostada ette teatamata kohapealseid kontrolle, algatada menetlust (sh kohaldada ajutisi meetmeid ja nõuda ostjalt keelatud kaubandustava lõpetamist), määrata rikkujale rahatrahv või muu karistus ning avaldada otsused.

Direktiiv tuleb Eesti õigusraamistikku üle võtta hiljemalt 2021. aasta aprilliks ning seadusi hakatakse kohaldama hiljemalt 2021. aasta oktoobris.