Riigikogu võttis veebruaris vastu jäätmeseaduse, pakendiseaduse ja tubakaseaduse muutmise seaduse, mis toob kaasa mitmeid olulisi muudatusi ka ettevõtetele. Muudatused puudutavad näiteks ühekordselt kasutatavate plasttoodete turule laskmise piiranguid, märgistamist, tarbimise vähendamist, laiendatud tootjavastutuse kohustusi, tarbija teadlikkuse suurendamist, toote disaininõudeid ja liigiti kogumist.

Muudatused mõjutavad peamiselt pakendiettevõtjaid ehk isikuid, kes majandus- või kutsetegevuse raames pakendavad kaupa, veavad sisse või müüvad pakendatud kaupa. Muudatused puudutavad ka joogipakendite ja jookide tootjaid, toitlustusettevõtjaid, teatud kaubandusettevõtjaid ning festivalide korraldajaid.

Muudatuste peamine eesmärk on võtta Eesti õigusesse üle ühekordse plasti direktiiv, mille eesmärk on vältida ja vähendada teatud plasttoodete mõju keskkonnale, eelkõige veekeskkonnale ja inimeste tervisele ning edendada üleminekut ringmajandusele.

Ülevaade ettevõtete jaoks kõige olulisematest pakendiseaduse ja jäätmeseaduse muudatustest, mis jõustuvad 1. mail

Rakendada tuleb meetmeid ühekordselt kasutatavate plastist toidupakendite ja joogitopside vähendamiseks

Pakendiseaduses jõustub 1. mail muudatus (§ 5 lõiked 5-7), mille kohaselt peab pakendiettevõtja võtma kasutusele vajalikud meetmeid, et vähendada ühekordselt kasutatavate plastist toidupakendite ja joogitopside tarbimist aastaks 2026 võrreldes 2023. aastaga. Meetmete kirjeldamiseks tuleb pakendiettevõtjal koostada tegevuskava, mis tuleb avaldada ka ettevõtte veebilehel, kui ettevõttel on veebileht. Kui eelnõu varasema versiooni kohaselt oleks tegevuskava pidanud valmima seaduse jõustumise ajaks ehk 2023. aasta 1. maiks, siis koja ettepanekul anti ettevõtjatele pikem tähtaeg ning tegevuskava peab valmima hiljemalt 2023. aasta 1. septembriks (§ 39⁸).

Ühekordselt kasutatavaks plastist toidupakendiks ei loeta pakendiseaduse muudatuse kohaselt kõiki toidupakendeid, vaid üksnes sellist ühekordselt kasutatavat plastist toidupakendit, mis on kaanega või kaaneta anum, millest pakutakse kohapeal või kaasavõtmiseks valmistoitu, mida tavaliselt tarbitakse samast anumast ilma täiendava küpsetamise, keetmise või soojendamiseta (§ 3 lg 7 p 4). Näiteks kuuluvad toidupakendite alla kiirtoidupakendid, võileiva-, vrapi- või salatikarbid või pakendid, mis sisaldavad värsket või töödeldud toitu, mis ei vaja edasist valmistamist, näiteks puuviljad, köögiviljad või magustoidud. Toidupakenditeks ei loeta kuivtoidu või külmalt müüdava edasist valmistamist eeldava toidu pakendeid. Joogitopsi all peetakse silmas korgi või kaanega ühekordselt kasutatavat plastist joogianumat, mis on mõeldud kas täitmiseks müügikohas või mida müüakse eraldi isiklikuks tarbeks (§ 3 lg 7 p 3).

Seadusest ei tulene, milliseid meetmeid ja millise ajakava kohaselt peab pakendiettevõtja rakendama. Seega saab iga ettevõtja ise valida, kuidas täita 2026. aastaks seatud eesmärki vähendada ühekordselt kasutatavate plastist toidupakendite ja joogitopside tarbimist. Näiteks võivad ettevõtjad pakkuda tarbijatele võimalust osta lahtiselt müüdavat valmistoitu ja pakendamata jooki tarbija enda pakendisse või topsi. Sellisel juhul võib pakkuda ka hinnasoodustusi, et soodustada sellega ühekordselt kasutatavate plastist toidupakendite ja joogitopside tarbimise vähendamist. Ühe meetmena on pakendiettevõtjatel võimalik kehtestada ka hind ühekordselt kasutatavale pakendile ning pakkuda kõrvale võimalust kasutada korduskasutatavat alternatiivi. Lisaks on võimalus kasutusele võtta juba mõni hetkel turul pakutavatest korduskasutuslahendustest.

Eelnõu varasemas versioonis sisaldusid kohustuslikud meetmed, mida iga pakendiettevõtja oleks pidanud tegema toidupakendite ja joogitopside vähendamiseks. Näiteks oleksid pidanud pakendiettevõtjad kehtestama osadele toidupakenditele ja joogitopsidele vähemalt 0,5-eurose müügihinna ning aastaks 2026 oleksid pidanud teatud toidud ja joogid olema pakendatud üksnes korduskasutuspakenditesse. Koja ettepanekul jäid need kohustuslikud meetmed seadusest välja ning selle asemel saab iga pakendiettevõtja ise otsustada, kuidas vähendada ühekordselt kasutatavate plastist toidupakendite ja joogitopside hulka.

Pakendiregistrile tuleb esitada täiendavaid andmeid

Pakendiettevõtjatele tuleb peagi nõue (pakendiseaduse § 24 lg 4¹) esitada pakendiregistrisse andmed ka ühekordselt kasutatavate plasttoodete koguste kohta. Esialgu tuleb andmed esitada ühekordselt kasutatavate plastist toidupakendite ja joogitopside kohta. Uus kohutus on vajalik selleks, et hinnata, kas pakendiettevõtja on täitnud oma 2026. aasta eesmärki vähendada ühekordselt kasutatavate plasttoodete tarbimist.

Pakendiettevõtjad peavad uued andmed esitama pakendiregistrile 2023. aasta kohta, kuid võimaluse korral tuleb esitada ka 2022. aasta andmed (§ 39⁷). Eelnõu varasema versiooni kohaselt oleksid pidanud pakendiettevõtjad esitama kohustuslikus korras vastavad andmed ka 2022. aasta kohta, kuid koja ettepanekul lükati andmete esitamise kohustus ühe aasta võrra hilisemaks.

Hetkel ei ole veel teada, kas andmed toidupakendite ja joogitopside kohta tuleb registrile esitada tükkides või kaalupõhiselt. Pakendiregistri põhimääruse muutmise eelnõu esmase versiooni kohaselt tuleb pakendite ja topside kogus märkida tükkides.

Kaob väiksemate pakendiettevõtjate erisus

Kehtiv pakendiseadus (PakS § 20 lg 7) pakub mitmeid soodustusi pakendiettevõtjatele, kes lasevad turule kuni 100 kg plastpakendeid ja 200 kg muid pakendimaterjali liike aastas. Näiteks ei pea sellised väiksed pakendiettevõtjad esitama pakendiregistrisse pakendiaruannet ning tagama pakendijäätmete taaskasutamise sihtarve. Samuti ei ole väikestel pakendiettevõtjatel täna kohustust võtta tarbijalt tasuta tagasi müüdud kauba müügipakendeid ja -pakendijäätmeid.

Alates 1. maist kaovad väikestele pakendiettevõtjatele mõeldud erisused. See tähendab, et väikesed pakendiettevõtjad peavad hakkama täitma mitmeid uusi pakendiseadusest tulenevaid kohustusi. Väikesed pakendiettevõtjad võivad edaspidi anda oma uued kohutused üle ka taaskasutusorganisatsioonile, makstes selle eest taaskasutusorganisatsioonile teenustasu.

Tarbijatele tuleb anda infot korduskasutatavate toidupakendite ja joogitopside olemasolust

Pakendiseadusesse lisandub 1. maist uus põhimõte (§ 5 lg 2), mille kohaselt peab pakendiettevõtja andma müügikohas tarbijatele infot selle kohta, kas tarbijatel on võimalik valmistoidu või joogi ostmiseks kasutada korduskasutatavat pakendit ning kas müügikohas on võimalik osta valmistoitu või jooki tarbija enda kaasa võetud toidukarpi või joogitopsi ning milliste nõuetega peab tarbija sellisel juhul arvestama.

Pakendiettevõtjatele tulevad täiendavad kulud

Alates 2024. aasta 1. jaanuarist peavad pakendiettevõtjad kandma täiendavaid kulusid seoses ühekordselt kasutatavate plasttoodetega (pakendiseaduse § 12¹ lg 4¹-4³). Nendeks toodeteks on ühekordselt kasutatavad plastist toidupakendid, kuni 3 liitrit mahutavad joogipakendid, joogitopsid, painduvast materjalist pakid ja pakkematerjalid ning õhukesed ja eriti õhukesed plastkandekotid.

Pakendiettevõtjad peavad edaspidi kandma avalikesse kogumissüsteemidesse äravisatud eelnevalt nimetatud toodetest tekkinud jäätmete kogumise, sh taristu ja selle käitamise ning nende jäätmete edasise veo ja käitlemise kulud ning nendest toodetest tekkinud prügi koristamise ning selle edasise veo ja käitlemise kulud.

Avalike kogumissüsteemidena mõeldakse avaliku sektori asutuste hallatavaid prügikaste, mis asuvad avalikus ruumis. Pakendiettevõtjate müügikohtades asuvaid ja nende hallatavaid prügikaste avalike kogumissüsteemide alla ei loeta. Näiteks peab pakendiettevõtja, kes müüb müügikohas tarbijale kuuma jooki plastist (sh plasti sisaldavas) joogitopsis, kandma kulud, mis tekivad siis, kui tarbija viskab sellise joogitopsi pärast tarbimist näiteks avalikus ruumis olevasse prügikasti või loodusesse, mille tühjendamise või koristamise kulu on seni olnud kohalike omavalitsuste kanda.

Eelnevalt nimetatud kulude arvutamise metoodika ja kulude määramise korra kehtestab keskkonnaminister määrusega, kuid selle sisu ei ole hetkel veel teada. Pakendiseadus üksnes täpsustab, et kirjeldatud kulud ei tohi ületada teenuste kulutõhusa osutamise kulusid ning kulud määratakse kindlaks läbipaistval viisil asjaomaste osalejate vahel.

Täpsustub postimüügiga tegelevate pakendiettevõtjate teavituskohustus

Pakendiseaduse muudatus täpsustab kehtivat nõuet, mille kohaselt peab postimüügiga tegelev pakendiettevõtja teavitama lõppkasutajat ja tarbijat tema õigusest tagastada pakend ja pakendijäätmed kauba üleandjale. Edaspidi on pakendiettevõtja, kes müüb pakendatud kaupa ning kasutab selle kättetoimetamiseks postiteenust või muud majandus- või kutsetegevuses tegutsevat kauba üleandjat, kohustatud lõppkasutajat ja tarbijat informeerima tasuta pakendite ja pakendijäätmete tagastamise kohast (§ 20 lg 3). Eelnimetatud teenused võivad olla näiteks pakiautomaadid, postimüügiga tegelevad kullerid, aga ka näiteks poe- või toidukullerid. Seega on pakendiettevõtjal võimalus kohe pakend vastu võtta, aga ka võimalus määrata pakendite üleandmiseks sobiv koht, sellest lõppkasutajat ja tarbijat ette teatades. Oluline on, et tarbijal on võimalik pakendid tasuta tagastada. Nõude täitmiseks piisab, kui pakendiettevõtja viitab www.kuhuviia.ee lehele, kuhu on koondatud info pakendijäätmete avalike kogumiskohtade kohta ning tarbija saab vajaduse korral ise valida, millist punkti kasutada soovib.

1. mail jõustub ka pakendiseaduse muudatus (§ 20 lg 3¹), mis annab pakendiettevõtjale võimaluse korraldada kliendi poolt tagastatavate pakendite kokku kogumist kauba üleandja kaudu. Sellisest võimalusest tuleb lõppkasutajale ja tarbijale ette teatada. Samuti peab lõppkasutajal ja tarbijal olema kauba tellimisel võimalus teavitada soovist pakendid tagastada kauba üleandmisel. Pakendite tagastamine peab olema lõppkasutajale ja tarbijale tasuta.

Väikestele müügikohtadele tuleb uus erisus seoses pakendijäätmete tagasi võtmisega

Peagi jõustuva pakendiseaduse muudatuse (§ 20 lg 4¹) kohaselt ei pea pakendit ja pakendijäätmeid tagasi võtma pakendatud kaupa müüv isik, kui müügikoha suurus on alla 20 ruutmeetri ja see paikneb tiheasutusalal. Praegu kehtib see erisus üksnes pakendi osas, millele on kehtestatud tagatisraha.

Tagatisraha võib edaspidi kasutada ka toidupakendite ja joogitopside osas

1. mail jõustub pakendiseaduse muudatus (§ 21 lg 3²), mille kohaselt võib tagatisraha rakendada ka ühekordselt kasutatavatele ja korduskasutatavatele toidupakenditele ja joogitopsidele.

Teatud tooteid on edaspidi keelatud turule lasta

1. mail jõustub jäätmeseaduse muudatus (jäätmeseaduse § 22³ ja § 22⁴), mille kohaselt on keelatud esmakordselt turule lasta järgmisi ühekordselt kasutatavaid plasttooteid: vatitikuvarred, söögiriistad (noad, kahvlid, lusikad, söögipulgad), taldrikud, kõrred, joogisegamispulgad, tavatarbijale kasutamiseks mõeldud õhupallide varred ning tooted, mis on valmistatud oksüdantide toimel lagunevast plastist, näiteks plastkandekotid ja põllumajanduses kasutatav kile.

Samal ajal jõustub ka pakendiseaduse § 5 lg 3 muudatus, mille kohaselt on keelatud lasta turule pakendeid, mis on valmistatud oksüdantide toimel lagunevast plastist, ning järgmisi vahtpolüstüreenist valmistatud ühekordselt kasutatavaid plasttooteid: toidupakendid, joogipakendid, joogitopsid.

Turule laskmine on majandus- või kutsetegevuse käigus toote esmakordne Eesti turul kättesaadavaks tegemine. Seega puudutab turule laskmise keeld eelkõige eelnevalt nimetatud toodete tootjaid ja maaletoojaid.

Kõikides müügikohtades tuleb edaspidi pidada arvestust kilekottide üle

Kui kehtiva pakendiseaduse (PakS § 24²) kohaselt on pakendiettevõtja kohustatud üle 100-ruutmeetrise pindalaga müügikohas pidama arvestust tarbijatele müüdavate ja tasuta antavate õhukeste ja eriti õhukeste plastkandekottide kohta ning esitama andmed pakendiregistrisse, siis alates 1. maist on pakendiettevõtjal arvestuse pidamise kohustus igas müügikohtades, sõltumata müügikoha pindalast.

Avalikel üritustel ei või kasutada ühekordselt kasutatavaid nõusid

Alates 2024. aasta 1. jaanuarist on avalikel üritustel lubatud kasutada toidu ja joogi serveerimiseks üksnes korduskasutatavaid anumaid ja söögiriistu (pakendiseaduse § 5 lg 8 ja § 39⁵). Selle nõude täitmist peab tagama avaliku ürituse korraldaja. Kui seda nõuet rikutakse, siis võidakse karistada rahatrahviga kuni 1200 eurot. Kui nõuet on rikkunud juriidiline isik, siis võib rahatrahvi suurus olla kuni 200 000 eurot. Avalikuks ürituseks on üritus, mis toimub avalikus kohas ja on avalikkusele avatud lõbustusüritus, võistlus, etendus, kaubandusüritus või muu sellesarnane inimeste koos olemine, mis ei ole koosolek.

Kehtima hakkavad uued nõuded ühekordselt kasutatavale plastist joogipakendile

Alates 2024. aasta 3. juulist on lubatud ühekordselt kasutatavat plastist joogipakendit, millel on plastist kork või kaas ning mis mahutab kuni 3 liitrit vedelikku, turule lasta üksnes siis, kui kork või kaas jääb toote ettenähtud kasutusetapis pakendi külge (pakendiseaduse § 36² lg 1).

Alates 2025. aasta 1. jaanuarist peab selliste joogipudelite koostises, mille valmistamisel on peamiseks komponendiks polüetüleentereftalaat (nn PET-pudelid) ning mis mahutab kuni 3 liitrit vedelikku, olema vähemalt 25 protsenti ringlusse võetud plasti, arvutatuna kõikide Eesti territooriumil turule lastud PET-pudelite keskmisena (pakendiseaduse § 36² lg 3). Sellega seoses lisandub pakendiettevõtjatele ka kohustus esitada pakendiregistrisse andmed turule lastud plastist joogipudelite koostises oleva ringlusse võetud plasti sisalduse kohta, arvutatuna turule lastud plastist pudelite keskmisena (pakendiseaduse § 24 lg 4).

Alates 2030. aasta 1. jaanuarist peab kuni 3 liitrise mahutavusega plastist joogipudelite koostises olema vähemalt 30 protsenti ringlusse võetud plasti, arvutatuna kõikide Eesti territooriumil turule lastud joogipudelite keskmisena (pakendiseaduse § 36² lg 4).

Eelnevalt nimetatud nõudeid ei tule rakendada klaasist või metallist joogipakendile ja -pudelile, mille kork või kaas on valmistatud plastist, ning meditsiinilisel näidustusel kasutamiseks ette nähtud toidu vedelal kujul kasutamiseks mõeldud ja sel viisil kasutatavatele joogipudelitele (pakendiseaduse § 36² lg 5). Samuti ei laiene nõue plastist joogipudelitele, mis mahutavad rohkem kui 3 liitrit vedelikku.

Uued nõuded tulevad ka plastist joogipudelite kokku kogumiseks

Hiljemalt 2025. aastaks peavad pakendiettevõtjad, kes lasevad turule ühekordselt kasutatavaid plastist joogipudeleid, aastas kokku koguma vähemalt 77 protsenti samal kalendriaastal turule lastud joogipudelite kogusest. 2029. aastaks on sihtmääraks 90 protsenti turule lastud kogustest (pakendiseaduse § 36 lg 5). Ühekordselt kasutatav plastist joogipudel on pakendiseaduse kohaselt korgi või kaanega kitsama kaelaosa või suuga kuni kolm liitrit vedelikku mahutav joogipakend (pakendiseaduse § 3 lg 7 p 2).

Täpsustuvad nõuded teatud ühekordselt kasutatavate plasttoodete märgistamisele

Plasti sisaldavad tooted, mis lastakse esmakordselt Eesti turule, peavad kandma märgistust, millega teavitatakse tarbijat plasti olemasolust tootes ja selle ebasobivast kõrvaldamisviisist ning mõjust keskkonnale. See nõue puudutab hügieenisidemeid, tampoone ja tampoonide aplikaatoreid (märgistus peab olema kantud toote pakendile) (jäätmeseaduse § 22⁵), niisutatud pühkepaberit, st eelniisutatud pühkepaberit, mis on mõeldud isikliku hügieeni tarbeks või kodumajapidamises kasutamiseks (märgistus peab olema kantud toote pakendile) (jäätmeseaduse § 22⁵), filtriga tubakatooteid ja tubakatoodetega kasutamiseks turustatavaid filtreid (märgistus peab olema kantud toote pakendile) (tubakaseaduse § 12¹) ning joogitopse (märgistus peab olema kantud tootele) (pakendiseadus § 23¹).

Märgistusnõuded on otsekohalduvad Euroopa Komisjoni rakendusmäärusest 2020/2151. Rakendusmääruse kohaselt ei ole alates 3. juulist 2021 lubatud esmakordselt Eesti turule lasta eelnimetatud märgistamata tooteid (rakendusmääruse art 4).

Teatud toodete osas tuleb luua laiendatud tootjavastutuse süsteemid

Jäätmeseaduse muudatuste kohaselt tuleb laiendatud tootjavastutuse süsteemid luua plasti sisaldavate isiklikuks tarbeks mõeldud niisutatud pühkepaberite, õhupallide ning filtriga tubakatoodete ja tubakatoodete kasutamiseks mõeldud filtrite jaoks ning plasti sisaldavatele kalapüügivahenditele.

Isiklikuks tarbeks mõeldud plasti sisaldavate niisutatud pühkepaberite ja õhupallide tootjad peavad edaspidi kandma järgmised kulud: teadlikkuse suurendamise meetmetega seotud kulud, asjaomastest toodetest tekkinud prügi koristamise ning selle edasise veo ja käitlemise kulud ning andmete kogumise ja aruandluse kulud (jäätmeseaduse § 25²).

Plasti sisaldava filtriga tubakatoodete ja tubakatoodetega kasutamiseks turustatavate filtrite tootjad peavad kandma järgmised kulud: teadlikkuse suurendamise meetmetega seotud kulud, asjaomastest toodetest tekkinud prügi koristamise ning selle edasise veo ja käitlemise kulud, andmete kogumise ja aruandluse kulud ning avalikesse kogumissüsteemidesse äravisatud toodete kogumise, sh taristu ja selle käitamise ning nende jäätmete edasise veo ja käitlemise kulud (jäätmeseaduse § 25²).

Plasti sisaldavate kalapüügivahendite tootjad peavad kandma järgmised kulud: kulud, mis on seotud plasti sisaldavate kasutuselt kõrvaldatud kalapüügivahendite liigiti kogumise ning nende edasise veo ja käitlemisega ning kulud, mis tulenevad plasti sisaldavate kalapüügivahendite suhtes teadlikkuse suurendamise meetmetest (jäätmeseaduse § 26²¹).

Uued tootjavastutussüsteemid tuleb luua hiljemalt 31. detsembriks 2024, kuid enne 4. juulit 2018 kehtestatud laiendatud tootjavastutuse süsteemide ja plasti sisaldavate filtriga tubakatoodete ning tubakatoodete kasutamiseks mõeldud filtrite korral alates 1. jaanuarist 2024 (jäätmeseaduse § 136¹⁵).