Olgu selleks kontor, laohoone või muu koht, inimesed veedavad suure osa oma ajast töökeskkonnas. Paljud tööandjad on erinevatel põhjustel võtnud kasutusele turvakaamerad, mille vaatevälja jäävad ka töötajad. Olenemata sellest, et töötaja viibib töökeskkonnas, on tal ka seal õigus teatud ulatuses privaatsusele. Muuhulgas on töötajal õigus sellele, et ta oleks teadlik oma kujutise ja heli salvestamisest ja et ta oskaks oma käitumist vastavalt sellele kohandada.

Töötaja privaatsusõigusele vastandub tööandja soov kaitsta oma vara (sealhulgas konfidentsiaalset informatsiooni), tagada töökohas turvalisus, jälgida töö tegemist töötajate poolt ja täita muid seadustest tulenevaid nõudeid.

Kaamerate abil jälgimine saab üldjuhul toimuda õiguspäraselt ainult juhul, kui seda võimaldab seadus otsesõnu või kui selleks on antud nõusolek. Kuna nõusoleku kehtivuse aluseks on eelkõige isiku vaba tahe ning Euroopa andmekaitseasutuste omaksvõetud põhimõtete järgi ei ole töötaja antav nõusolek alluvussuhte tõttu tööandjaga vaba, ei ole võimalik kasutada töökeskkonnas kaameraid õiguspäraselt töötajatelt korjatavate nõusolekute alusel.

Seega on tööandjal võimalik turvakaamerate abil jälgida töökeskkonnas toimuvat õiguspäraselt vaid seadusest tulenevatel alustel, eelkõige oma vara ning isikute turvalisuse kaitseks.

Lisaks seadusest tulenevale õigusele turvakaameraid kasutada peab jälgimisseadmete õiguspäraseks kasutamiseks olema töötajaid sellest eelnevalt teavitatud, riive privaatsusõigusele ei tohi olla ülemäärane ning saadud andmeid tohib kasutada nende kogumise eesmärgist lähtuvalt ehk eesmärkidel, milleks tuleneb seadusest õiguslik alus (vara kaitse ja turvalisus).

Vähendamaks töötajate privaatsusõiguse riivet, tuleks turvakaamerad üldjuhul paigutada selliselt, et nende jälgimisalas oleksid eelkõige kolmandad isikud (kliendid jt tööandja ruume külastavad isikud). Töötajate sattumine sellise kaamera vaatevälja peaks pigem olema seotud kliendi või muu kolmanda isiku teenindamisega või olema paratamatu või ka puhtalt juhuslik. Üldjuhul ei ole lubatud kaameraid paigutada selliselt, et jälgimise all on üksnes töötajate igapäevane pidev tööprotsess. Erandid sellest võivad tuleneda töö iseloomust (nt sularaha vahetu haldusega seotud tööülesannete täitmine).

Samuti tuleb arvestada, et turvakaamerad ei oleks paigutatud näiteks riietusruumidesse ja tualettidesse, kuna sellisel juhul oleks töötaja privaatsusõigust tõsiselt riivatud. Sellistes ruumides ei ole üldjuhul ka olulist tööandja kaitsmist väärivat vara. Töötajate isiklike asjade kaitseks on võimalik paigaldada turvakaamerate asemel riietusruumidesse lukustatavaid kappe või seife.

Kaamerate kasutamiseks vajalikku töötajate teavitamiskohustust on võimalik täita näiteks tööandja sellekohaste sise-eeskirjade koostamisega ja nende teatavakstegemisega. Töötajaid tuleb teavitada, millistel eesmärkidel kaameraid kasutatakse, kus kaamerad asuvad, kas need salvestavad ka heli, kas kaamerad töötavad ööpäev läbi või vaid mingi aja jooksul, kas need on pööratavad või mitte, samuti nende pildi detailsuse aste ning salvestise hoidmise aeg ning kas need on vaadeldavad reaalajas või järele vaadatavad. Lisaks on oluline, et töötajale teavitatakse, kes turvakaamerate abil kogutud infot töötlevad ehk kellel on andmetele ligipääs ning kelle poole peaks töötaja pöörduma enda kohta kogutud andmetega, sh turvakaamera salvestistega, tutvumiseks.

Tööandjal tasuks mõelda ka sellele, kas ei eksisteeri muid meetmeid töökohas turvalisuse tagamiseks ning tööandja vara kaitsmiseks. Sellisteks meetmeteks võivad olla näiteks turvamehe palkamine, signalisatsiooni või turvaukse paigaldamine, samuti töökorraldusreeglite kehtestamine, mille nõuete rikkumine võib töötajatele tuua kaasa varalise vastutuse. Kui sellised võimalused on olemas ja need on realistlikult kasutusele võetavad, soovitab Andmekaitse Inspektsioon kaamerate kasutamisest hoiduda.

Isikuandmete kaitse üldmäärusest (2016/679/EÜ) tulenevalt on töötajatel õigus enda kohta kogutud andmeid välja nõuda, millisel juhul peab tööandja tagama, et teiste töötajate õiguseid ei rikutaks. Salvestiste väljaandmisel tuleb muuta teised töötajad tuvastamatuks, kusjuures ei piisa vaid nägude hägustamisest, sest isiku maneeride ja kehahoiakute järgi on siiski teatud inimesi võimalik tuvastada. Tööandjal on soovituslik koostada juhendid selle kohta, kuidas käituda, kui keegi soovib kasutada oma andmete väljaandmise õigust, sh määrama kindlaks, kellele, millistel alustel ja mis mahus on õigus andmeid välja anda.

Kui tegemist on aladega, kuhu saavad ka kliendid ligi ning kelle liikumine tööandja territooriumil või siseruumides on samuti turvakaamerate jälgimisalas, tuleb tööandjal arvestada, et kliente tuleb turvakaamerate jälgimisalas viibimisest samuti teavitada. Tööandjal on mõistlik jälgimisest teavitavad sildid/tähised paigaldada niimoodi, et klientidel oleks võimalik enne tööandja territooriumile sisenemist turvakaamerate kasutamisest teada saada, et teha teadlik otsus selle kohta, kas nad üldse soovivad jälgitavale territooriumile siseneda.

Lisaks tuleks siltidele/tähistele lisada viited selle kohta, kust kliendid saavad täiendavat infot kaamerate kasutamise kohta, näiteks ettevõtte privaatsuspoliitikale.

Tööandja meelespea