Esmapilgul võib autoriõiguse mõiste sisu tunduda üpris lihtne – autoriõigus on õigus, mis tekib kirjandus-, kunsti- ja teadusteosele (autorõiguse seadus § 4 lg 1). Sellisest sõnastusest jääb justkui mulje, et autoriõigus tekib näiteks raamatutele, maalitud piltidele või ülikoolis kirjutatud lõputöödele.

Oluline on aga tähele panna, et teoseid, mida autoriõiguse seaduse mõttes loetakse teosteks, on hulga rohkem. Näiteks on autoriõigustega kaitstud teosed ka kõned, loengud ja ettekanded (AutÕS § 4 lg 3 p 4).

Autoriõiguse sisu

Nagu öeldud, on autoriõigus selline õigus, mis tekib teatud liiki teostele – kirjandus-, kunsti- ja teadusteostele. Küll aga loetakse autoriõiguse seaduse mõttes teosteks ka näiteks kõned, loengud ja ettekanded, mis koosnevad sõnadest ja on väljendatud suuliselt (AutÕS § 4 lg 3 p 4), samuti stsenaariumeid (AutÕS § 4 lg 3 p 5), arvamusi, retsensioone, ja ka eksperdihinnanguid (AutÕS § 4 lg 3 p 20). Need on vaid mõned näited, millele autoriõigus tekib. Autoriõiguse tekkimise üldpõhimõte on, et “teoseks loetakse mis tahes originaalne tulemus kirjanduse, kunsti või teaduse valdkonnas, mis on väljendatud mingisuguses objektiivses vormis ja on selle vormi kaudu tajutav ning reprodutseeritav kas vahetult või mingi tehnilise vahendi abil” (AutÕS § 4 lg 2). Teos on vaid sellisel juhul originaalne, kui see on autori enda intellektuaalse loomingu tulemus (AutÕS § 4 lg 2).

Oluline on, et autoriõigus tekib teose loomisega (AutÕS § 7 lg 1) ning autoriõiguse tekkimiseks ei ole vajalik teose registreerimine, deponeerimine või mingisuguse muu formaalsuse täitmine (AutÕS § 7 lg 3). See tähendab seda, et autoriõigus tekib automaatselt ja ei sõltu sellest, kas näiteks kirjandusteos kuskil avaldatakse või mitte. Ka nn sahtlisse kirjutatud luuletused on autoriõigustega kaitstud. Autoriõigus kehtib aga terve autori eluaja ning 70 aastat pärast tema surma (AutÕS § 38 lg 1).

Autoriõiguse sisu moodustavad isiklikud ja varalised õigused (AutÕS § 11 lg 1). Isiklikud õigused on autori enda isikust lahutamatud ja neid ei ole võimalik kellelegi üle anda (AutÕS § 11 lg 2), kuid varalisi õigusi on võimalik kas kogumina või üksikuna teistele isikutele üle anda, sealjuures ei ole oluline, kas varalised õigused antakse üle tasu eest või tasuta (AutÕS § 11 lg 3). Isiklike õiguste alla kuuluvad näiteks õigus esineda üldsuse ees teose loojana (AutÕS § 12), nõuda oma teose kasutamise lõpetamist jms. Seevastu varalised õigused lähtuvad põhimõttest, et autorile kuulub ainuõigus igal moel ise oma teost kasutada, reprodutseerida ja levitada, samuti lubada ja keelata teose samaviisilist kasutamist, lisaks saada sellisest kasutamisest tulu (AutÕS § 13 lg 1). Tähelepanu tasub juhtida ka sellele, et riigikohus on jõudnud seisukohale, et varalised õigused lähevad automaatselt üle tööandjale, kui autor täidab püsivalt tööülesandeid, kusjuures selleks ei pea olema sõlmitud tööleping. Selleks võib olla ka autori suhe äriühinguga – näiteks kui autor on selle ühingu juhatuse liige (Riigikohtu otsus 3-2-1-39-03).

Autoriõiguste üleminek tööandjale ja autoritasu

Töölepingu alusel (või avalikus teenistuses oma otseste tööülesannete täitmise korras) loodud teose autoril tekib sellele teosele autoriõigus (AutÕS § 11 lg 3). Küll aga tuleb arvestada, et autori varalised õigused teose kasutamiseks tööülesannetega ettenähtud eesmärgil ja piirides lähevad üle tööandjale, kui pooled ei ole töölepingus teisiti sätestanud (AutÕS § 11 lg 3). Seega, kui töölepingus ei ole teisiti kokku lepitud, lähevad teose varalised õigused tööandjale automaatselt üle.

Siit aga tekib küsimus, kas autor tohib tööülesannete korras loodud teost ka ise kasutada? Jah, kuid siin tuleb eristada kahte erinevat olukorda:

Esmapilgul on keeruline neil kahel olukorral vahet teha. Oluline sõnapaar on iseseisvalt kasutamine. Esimene olukord, mil autoril on õigus saada ka autoritasu, tekib siis, kui töötajale antakse ülesanne ette valmistada kõne üheks konverentsiks (st töötaja täidab oma tööandja otseseid korraldusi ehk otseseid tööülesandeid). Sellisel juhul tohib töötaja seda kõnet kasutada vaid tööülesannetega ettenähtud eesmärgil ja tööandja eelneval nõusolekul (ehk siis töötaja võib selle kõne esitada sellel konverentsil ja hiljem näiteks avaldada kõne teksti tööandja veebilehel). Lisaks peab töötaja konverentsil esinedes ära näitama ka tööandja nime/nimetuse, tehes seda näiteks slaidiesitlusel. Kui töötaja tahab selle kõne või slaidiesitluse avaldada ka näiteks enda isiklikul veebilehel, mis pole tööandjaga ega tööülesannetega seotud, peab selleks olema tööandja nõusolek. Sellisel juhul tekib töötajal õigus saada tööandjalt autoritasu teose kasutamise eest. Autoritasu makstakse lisaks töötasule (palgale), lisaks võib selle maksmise korra ette näha ka tööandja ja autori vahelise kokkuleppega (AutÕS § 32 lg 4).

Teine olukord, kus seadus ei sätesta autoritasu maksmise kohustust, on selline, kus töötaja küll kirjutab kõne valmis, kuid esineb sellega ka mujal (kuigi tööandja sellist korraldust andnud ei ole). Sellisel juhul ei ole tegu otseselt tööülesannetega ette nähtud tegevusega. Küll aga tuleb ka sellisel juhul ära näidata tööandja nimi/nimetus.

Mida saab nõuda autoriõiguste rikkumise korral?

Tööandja jaoks on väga oluline töölepingus või ametijuhendis täpselt fikseerida töötaja tööülesanded, sest töötaja loodud ja autoriõigusega kaitstava töö või teose varalised õigused on käsitletavad tööülesannete raames loodud teosena. Juhul, kui töötaja tööülesanded on töölepingus sõnastatud kitsalt ja loodud teos ei ole käsitletav tööülesannete raames loodud teosena, ei lähe ka teose varalised õigused automaatselt tööandjale üle. Võimalike vaidluste vältimiseks on tööandjal mõistlik läbi mõelda töötaja tööülesanded, sh üksikjuhtumid, millistel juhtudel on kindlasti vajalik, et tööandjale olulise teose varalised õigused läheksid tööandjale üle.

Sealjuures on oluline läbi mõelda, mida teha autori isiklike õigustega? Kas omandada ainulitsents autori isiklike õiguste kasutamiseks? Ilmselt on see tööandja seisukohast kõige mõistlikum lahendus, küll aga tuleb siinkohal arvestada, et ainulitsentsi andmisel võib autor nõuda selle eest tasu.

Autoriõiguste rikkumisi – näiteks kui autoriõigusega kaitstud teost kasutatakse ilma omaja nõusolekuta või tekib hoopis vaidlus, millised töötaja loodud teose autoriõigused tööandjale üle läksid – saab lahendada kas poolte kokkuleppel või kokkuleppe puudumisel Harju Maakohtus.

Vastavalt võlaõigusseadusele saab autor või autoriõigusega kaasnevate õiguste omaja teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamise korral muu hulgas nõuda:

Kui teos või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekt on autoriõigusi käsitlevaid akte rikkudes avalikustatud, reprodutseeritud, levitatud, muudetud jne, võib õigustatud isik nõuda ühte kolmest alltoodust:

Kokkuvõte

Autoriõigus on kõige lihtsamas mõttes õigus intellektuaalsele loomingule. Autoriõigus tekib automaatselt ega vaja eraldi registreerimist vms dokumendi täitmist ja registrisse kandmist. Oluline on eristada isiklikke õiguseid, mis on seotud autori isikuga, ning varalisi õiguseid, mis teatud juhtudel lähevad automaatselt tööandjale üle.

Kõige otstarbekam on alati vastavad kokkulepped sõlmida kirjalikult ning juba töölepingus fikseerida töötaja tööülesanded võimalikult laiapõhjaliselt. Sellisel juhul ei teki olukorda, kus töölepingus ettenähtud tööülesanded ei hõlma kõiki päriselus töötaja tehtavaid ülesandeid. Osadel ettevõtjatel, eriti infotehnoloogia valdkonnas, tasub kindlasti sõlmida töötajatega eraldi intellektuaalomandit puudutavad kokkulepped, kui tegemist on suuremate projektidega, et vältida mis tahes vaidlusi. Kui tööülesanded on formuleeritud liialt kitsalt, ei lähe teoste varalised õigused tööandjale üle ning sellisel juhul võib töötaja nõuda tööandjalt autoritasu.