Nii nagu aitab isiklikus elus eesmärkideni paremini jõuda konkreetne tegevusplaan, kehtib see ka investeerimisel. Paraku ei saa me kindlad olla, kas valitud väärtpaberite tootlus kujuneb ikkagi selliseks, nagu me eeldasime, mis võib pikaajalise investeerimisperioodi korral mõjutada märkimisväärselt lõppsummat. Abiks võib olla dünaamiline lähenemine.
Fakt on see, et aastad pole vennad. Investeerimise alguspunkt võib sattuda ajaperioodi, mis soosib pikaajalist tootlust, kuid võib minna ka vastupidi. Võtkem siin näiteks üleilmset aktsiaturgu peegeldav MSCI World Index, mis on viimase 30 aasta jooksul (1989. a juuli – 2019. a juuli) tõusnud ligikaudu 340% ehk keskmiselt 5% aastas. Kui aga 30-aastane periood oleks alanud hoopis 1977. aasta juulis, siis oleks keskmine aastane tootlus olnud hoopis 9,4%.
Igal aastal ühesuguse summa investeerimise puuduseks on see, et peame tuginema oodatavale tootlusele, mis ei pruugi aga realiseeruda ning nõnda võib lõppeesmärk jääda täitmata. Paremal juhul võib minna muidugi ka vastupidi ning pensionile suundutakse suurema summaga, kui algselt planeeriti. Samuti ei arvestata staatilise plaani puhul inimese kasvava sissetulekuga ning võimalusega panustada aja jooksul suuremaid summasid.
Alternatiivina on investeerimisplaani võimalik muuta paindlikumaks. Näiteks, kui on näha, et ühel aastal jääb portfelli tootlus alla ootuse ning sellega tekib kõrvalekalle pikaajalisest plaanist, siis saab puudujääki korrigeerida kas sissemakset suurendades või võimalusel varade jaotuses riskantsemate väärtpaberite osakaalu suurendades. Kuid kas need sammud aitaksid lõpptulemuseni suurema tõenäosusega jõuda kui staatiliselt investeerides?
Sellise küsimuse tõstatas 2019. a aprillis avaldatud uuringus Hispaania ärikooli IESE professor Javier Estrada. Ta püstitas eesmärgi investeerida regulaarselt nõnda, et 40 aastaga oleks inflatsiooniga korrigeeritud portfelli väärtuseks sada tuhat dollarit. Reaalse tootluse ootuseks määras ta 5%, mis on olnud 60% ulatuses USA aktsiatest ning 40% ulatuses USA võlakirjadest koosneva portfelli keskmine tootlus perioodil 1900-2017.
Esimene strateegia (S1) nägi ette inflatsiooniga korrigeeritud fikseeritud summade investeerimist. Estrada arvutuste kohaselt peaks 40 aastaga saja tuhande dollari suuruse summani jõudmiseks 5% reaaltootluse juures lisama portfelli igal aastal 834,7 dollarit, mida suurendati aja jooksul vaid inflatsiooni võrra. Siin eeldatakse plaani pimesi täitmist lootuses, et finantsturgudel suudetakse saavutada oodatavat keskmist tootlust.
Teise strateegia (S2) puhul pani Estrada paika kriteeriumi, et kui portfelli kasvus tekkis kõrvalekaldeid võrreldes ootusega, siis suurendati või vähendati vastavalt iga-aastast panust. Aga selleks, et täiendava raha juurde kandmise vajadus ebarealistlikuks ei muutuks, piiras ta summat. Ta määras antud strateegia all viis täiendavat stsenaariumit, milles iga-aastane raha lisamise vajadus ei ole kas 5% (stsenaarium S2-5%), 10% (S2-10%), 15% (S2-15%), 20% (S2-20%) või 50% (S2-50%) suurem või väiksem esimesel aastal investeeritud summast (834,7 dollarit). Näiteks kui teisel aastal peaks plaani järgi portfelli suurus olema 1711 dollarit aga tegelikult on 1520 tuhat dollarit, siis S2-5 stsenaariumi kohaselt peab järgmisel aastal panus olema 5% suurem ehk 834,7*(1+5%)=876,4 dollarit.
Allolevast tabelist on näha, et kui lähtuda USA aktsia- ja võlakirja ajaloolistest tootlustest alates 1900. aastast, siis oleks kõikide 40-aastaste investeerimisperioodide põhjal mediaanportfelli reaalväärtus olnud S1 strateegia korral 110 742 dollarit. Siiski poleks suudetud alati eesmärgini jõuda. Täpsemalt oleks 25 korral pidanud leppima olukorraga, kus kogutud säästud jäid sajast tuhandest väiksemaks vähemalt 5% ja 20 korral vähemalt 10%.
Teise strateegia puhul, kus panust ettenähtud protsendi ulatuses reguleeriti, andsid kõik parema mediaantulemuse ja samuti vähenes eesmärgile allajäämine, mida suurem on paindlikkus iga-aastast panust reguleerida.
Viimase stsenaariumi puhul (S2-50%) võib tekkida küsimus, kas on realistlik eeldada, et inimene saab investeerimisplaanis tekkinud puujäägi korral suurendada oma sissemakset 50% võrra, kuid siin tasub mõelda sissetuleku tõenäolisele kasvule selle väga pika perioodi jooksul. Teisisõnu on pigem just see realistlikum eeldus, et iga-aastane investeeritav summa ei suurene 40 aasta jooksul vaid inflatsiooni võrra, vaid karjääriredelil kõrgemale ronides ollakse võimelised aja jooksul ka suuremaid summasid säästma.
Kolmandas strateegias ei muudeta mitte iga-aastast panust, vaid algselt 60% aktsiatest ning 40% võlakirjadest koosnevat portfell korrigeeritakse iga viie aasta tagant varade osakaaludega agressiivsemaks või konservatiivsemaks sõltuvalt sellest, kas investeerimisplaanile jäädakse alla või seda ületatakse. Antud strateegia raames püstitas Estrada kolm stsenaariumit: aktsiate osakaalu tõsteti või vähendati kas 10, 20 või 30 protsendipunkti võrreldes viie aasta taguse varade jaotusega. Kõikidel nendel juhtudel jäid aga tulemused kesisemaks võrreldes S2 strateegiaga ning olid seda halvemad, mida agressiivsemalt allokatsiooni muudeti.
Näiteks viimase stsenaariumi puhul, kus varade osakaalusid võis korrigeerida 30 protsendipunkti, kujunes mediaanportfelli suuruseks 40 aasta pärast 101377 dollarit. 39 korral jäi tulemus sajast tuhandest vähemalt 5% madalamaks ning 31 korral vähemalt 10% viletsamaks. Ja kui varade osakaalude korrigeerimine oleks toimunud iga aasta, oleksid tulemused olnud veelgi hullemad.
Investeerimisplaani koostamine on hädavajalik selleks, et püstitada eesmärk, tuvastada regulaarsete panuste suurus ja panna paika varade jaotus, kuidas aktsepteeritavate riskide juures sihini kõige suurema tõenäosusega jõuda. Professor Javier Estrada tõestas oma uurimusega, et investor saab eesmärgiks võetud summani jõudmisele kaasa aidata ka sellega, kui hindab iga-aastaselt portfelli käekäiku võrreldes plaaniga ning teeb vajadusel muutusi rahalistes vahendites, mida perioodiliselt juurde kantakse.
