Karistusseadustik § 121 lõige 1 sätestab, et teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Karistusseadustiku kommentaaride (Kirjastus Juura 2021) kohaselt on kehalise väärkohtlemisega rünnatav õigushüve inimese tervis – kehaline ja vaimne heaolu, so organismi terviklikkus ja häireteta toime, aga ka vaimne tervis.
Karistusseadustiku § 121 lõike 1 objektiivne külg sisaldab kahte alternatiivset tegu:
- tervise kahjustamist ning
- valu tekitavat kehalist väärkohtlemist.
Vabariigi Valitsuse määruse nr 266 – “Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord”, § 1 lõike 2 kohaselt on tervisekahjustus organismi elundite ja kudede anatoomilise terviklikkuse või nende füsioloogiliste funktsioonide häire, samuti haigus või muu patoloogiline seisund, mis tekib mehaanilise, füüsikalise, keemilise, bioloogilise, psüühilise või muu teguri toimel.
Kehaline väärkohtlemine eeldab valu tekitamist. Riigikohus on selgitanud, et valu kui koosseisulist asjaolu on määratletud kohtupraktikas. Selle all peetakse silmas organismi kaitsefunktsiooni, mis on käsitatav kudede tegeliku või potentsiaalse kahjustamise või ülekoormatusega kaasneda võiva ebameeldiva aistingu ja tundeelamusena, mille ülesandeks on motiveerida ohtlikku olukorda lõpetama või vältima (RKKKo 3-1-1-29-15, p 11.1).
Karistusseadustiku § 121 puhul ei loeta karistatavaks selliseid tegusid, mis seisnevad teise inimese keha vähese intensiivsusega mõjutamises (nt kinnihoidmises, pigistamises, tõukamises või trügimises), kui sellega ei kaasne tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut. Kui valu või tervisekahjustuse tekkimine pole objektiivse kõrvalseisja seisukohast hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb ka teo tagajärje objektiivset omistamist eitada. Selle lisanõude eesmärk on vältida isiku alusetut süüditunnistamist kuriteos nendel juhtudel, mil nn sõltumatu kolmanda isiku objektiivne hinnang isikutevahelisele füüsilisele kontaktile eitab karistusõiguslikult relevantse tagajärje (näiteks valu) tekkimise võimalikkust (RKKKo 1-16-10326/51, p 27.).
Tort näkku või järjekorras vahele trügimine – need ei kvalifitseeru kehaliseks väärkohtlemiseks.
Võime tunda valu (valulävi) on isikuti väga erinev. Valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on erinevate inimeste puhul erinev (RKKKo 3-1-1-60-10, p 16).
Kehaline väärkohtlemine lähisuhtes ning võimalikud karistused
Lisaks näeb karistusseadustiku § 121 lõike 2 punkt 2 ette ka raskema koosseisu, tervisekahjustus või kehaline väärkohtlemine on toime pandud lähi- või sõltuvussuhtes. Lähisuhtes toimepandud kehalise väärkohtlemise juhtumid moodustavad registreeritud perevägivallakuritegudest suurima osa: 2019. aastal 85%. Teisi kuriteoliike on perevägivallakuritegudena registreeritud oluliselt vähem. Lähisuhtes kehalise väärkohtlemise eest on kõrgem karistusmäär ette nähtud alates 2015. aastast. Karistusseadustiku § 121 lõike 2 punkti 2 juhtumites on lähisuhte all käsitletud nii praeguste kui endiste paarisuhtepartnerite, laste ja vanemate ning ka muude pereliikmete vahelisi kehalise väärkohtlemise juhtumeid.
- 2019. aastal tehti kohtueelses menetluses karistusseadustiku § 121 lõike 2 punkti 2 juhtumites lõplikke menetlusotsuseid 3264 kuriteo ja 2288 isiku kohta;
- 2017. aastal 2382 kuriteo ja 1735 isiku kohta.
Kriminaalmenetluse seadustiku § 202 lõike 1 kohaselt võib menetluse lõpetada teise astme kuritegude puhul, kui selles kahtlustatava või süüdistatava isiku süü ei ole suur ning ta on heastanud või asunud heastama kuriteoga tekitatud kahju ja tasunud kriminaalmenetluse kulud või võtnud endale kohustuse tasuda kulud ning kui kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi (oportuniteet).
Kriminaalmenetluse seadustiku § 202 alusel kriminaalmenetluse lõpetamise korral võib kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul panna talle kohustuse määratud tähtajaks:
- tasuda kriminaalmenetluse kulud ja hüvitada kuriteoga tekitatud kahju;
- maksta kindel summa riigituludesse või sihtotstarbeliseks kasutamiseks üldsuse huvides;
- teha 10–240 tundi üldkasulikku tööd (ÜKT-d);
- alluda ettenähtud ravile;
- mitte tarvitada narkootilisi või psühhotroopseid aineid või alkoholi;
- osaleda sotsiaalprogrammis;
- alluda alkoholi tarvitamise keelu täitmist kontrolliva elektroonilise seadme valvele;
- täita muu asjakohane kohustus (lisandus juulis 2019).
2019. aastal saadeti lähisuhtes kehalise väärkohtlemise kuritegudes kohtusse 684 inimest (kordumatuid 655) 1136 kuriteoga.
Kõige sagedamini saab lähisuhtes kehalises väärkohtlemises süüdimõistetu karistuseks tingimisi vangistuse koos allutamisega käitumiskontrollile (kriminaalhooldus).
Kasutatud andmed
“Kehaline väärkohtlemine lähisuhtes: menetlus- ja karistuspraktika, statistika ülevaade”, Justiitsministeerium.
