1. Sissejuhatus

1.1. Üldine

Tulumaksuseadus (edaspidi TuMS) reguleerib kingituste ja annetuste maksustamist mitme paragrahviga, mistõttu on oluline, kes on kingituse ja annetuse tegija, kas füüsiline või juriidiline isik. Käesolev juhend kajastab olukorda, kus kingituse ja annetuse tegijaks on residendist juriidiline isik ning TuMS § 12 lõike 2 kohaselt ei kuulu füüsilise isiku tulu hulka TuMS § 49 alusel maksustamisele kuuluvad kingitused ja annetused.

Juhend on kasutatav abimaterjalina TuMS § 54 lõikest 2 tuleneva deklaratsiooni täitmiseks. TuMS § 49 sätestab kingituste, annetuste ja vastuvõtukulude maksustamise ning rahandusminister on vastavalt oma 8. jaanuari 2009. aasta määrusega nr 1 kehtestanud maksudeklaratsiooni vormi TSD ja selle lisade täitmise tingimused ja korra, millest lisa 5 "Kingitused ja annetused ning vastuvõtukulud" (edaspidi lisa 5) on eespool nimetatud kulutuste deklareerimiseks.

Maksumaksjate hulgas tekitab segadust, et kui kingitusi või kulutusi toitlustamisele ja kultuurilisele teenindamisele on tehtud füüsilisele isikule, siis millist TuMS sätet tuleb kasutada, kas § 48 või § 49.

SISUKORD
1. Sissejuhatus
1.1. Üldine
1.2. Isikud, kelle suhtes TuMS § 49 ei rakendata
2. Maksumaksjad
2.1. Residendist juriidiline isik vastavalt TuMS § 49 lõikele 1
2.2. Mitteresidendist juriidilise isiku Eestis asuv püsiv tegevuskoht vastavalt TuMS § 53 lõikele 3
2.3. Isikud, kes ei ole TuMS § 49 alusel maksumaksjad
3. Maksustamisperiood ja maksumäär
4. Kingituste ja annetuste maksustamine
4.1. Annetuste maksustamisest
4.2. Kingituste maksustamisest
4.3. Kingitus või sponsorlus
4.4. Maksustamisele mittekuuluvad kingitused ja annetused
5. Vastuvõtukulude maksustamine
6. Deklareerimine
6.1. Üldine
6.2. Lisa 5 esimese osa täitmine
6.2.1. Osa 1 rea 1 täitmine
6.2.2. Osa 1.1 rea 3 täitmine
6.2.3. Esimese Osa 1.2 rea 13 täitmine
6.3. Osa 1.1 rea 3 ja osa 1.2 rea 13 ümberarvestus
6.4. Lisa 5 teise osa täitmine
7. Parandusdeklaratsiooni tegemine
–page1–

1.2. Isikud, kelle suhtes TuMS § 49 ei rakendata

Maksumaksja poolt füüsilisele isikule tehtud kingituste või kulutuste puhul kultuurilisele teenindamisele, toitlustamisele jms on oluline eelkõige määratleda isik, kelle kasuks kulutus on tehtud. Nimetatud kulutusi saab maksustada TuMS § 48 või § 49 alusel, tulenevalt saaja seotusest maksumaksjaga.

Kui tegemist on tööandja poolt töötajale tehtud kingituse või kuludega toitlustamisele, kultuurilisele teenindamisele vms, siis toimub maksustamine TuMS § 48 alusel ja see deklareeritakse vormi TSD lisas 4. Sellisel juhul on tegemist erisoodustusega, kus mõiste "töötaja" on laiemas tähenduses ja piiritletud TuMS § 48 lõigetes 3 ja 6 nimetatud isikutega, kelle loetelu on lõplik. Nendeks isikuteks on: 

• töölepingu alusel töötav isik;
• teenistuja;
• juhtimis- või kontrollorgani liige;
• füüsiline isik, kes müüb tööandjale kaupu pikema aja jooksul kui kuus kuud;
• töövõtu-, käsundus- või muu võlaõigusliku lepingu alusel töötav või teenust osutav füüsiline isik;
• eelpoolloetletud isikute abikaasa, vanemad või lapsed.

Nimetatud isikutele tehtud kulutusi kingitusteks, toitlustamiseks, kultuuriliseks teenindamiseks vms TuMS § 49 alusel ei maksustata ning lisas 5 ei deklareerita. TuMS § 49 alusel maksustatakse ja lisas 5 deklareeritakse aga kõigile eelpool nimetamata füüsilistele isikutele tehtavad kingitused, annetused ja vastuvõtukulud.

Tagasi sisukorda
–page2–

2. Maksumaksjad

Maksumaksjateks on:

• residendist juriidiline isik;
• mitteresidendist juriidilise isiku Eestis asuv püsiv tegevuskoht.

Tagasi sisukorda
–page3–

2.1. Residendist juriidiline isik vastavalt TuMS § 49 lõikele 1

Juriidilisi isikuid käsitlevad tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 24–47, millest tulenevalt juriidiline isik on seaduse alusel loodud õigusobjekt, mis vastab eraõiguslikule või avalik-õiguslikule juriidilisele isikule kehtestatud nõuetele:

• eraõiguslik juriidiline isik on erahuvides loodud täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts, tulundusühistu, sihtasutus ja mittetulundusühing;
• avalik-õiguslik juriidiline isik on loodud juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel ja avalikes huvides.

Alates 1. jaanuarist 2010 kohaldatakse riigitulundusasutusele (Riigimetsa Majandamise Keskusele) residendist äriühingu kohta sätestatut, vastavalt TuMS § 2 lõikele 3.

Tagasi sisukorda
–page4–

2.2. Mitteresidendist juriidilise isiku Eestis asuv püsiv tegevuskoht vastavalt TuMS § 53 lõikele 3

TuMS § 7 lõikest 1 tulenevalt on püsiv tegevuskoht igasugune koht, mille kaudu toimub täielikult või osaliselt mitteresidendi püsiv majandustegevus Eestis, sealhulgas: 

1. filiaal;
2. juhtimiskeskus, kontor, tehas või töökoda;
3. ehitusplats, ehitus-, seadistamis- või montaažitööde koht;
4. koht, kus toimub loodusvara uurimine või kasutusele võtmine, samuti nendega seotud järelevalvealane tegevus;
5. koht, kus toimub teenuste (sealhulgas juhtimis- ja konsultatsiooniteenuste) osutamine.

Maksumaksjad peavad täitma lisa 5, kui nad teevad maksustamisperioodil TuMS § 49 sätestatud kingitusi, annetusi ja kulutusi vastuvõtuks, olenemata sellest, kas neil maksustamisperioodil maksukohustus on või ei ole.

Kõiki maksumaksjaid maksustatakse võrdselt, v.a. TuMS § 11 lõike 1 nimekirja kantud isikuid ja TuMS § 11 lõikes 10 nimetatud usuliste ühenduste registrisse kantud isikuid ning sellest tulenevalt on lisa 5 jaotatud kaheks (esimeseks osaks ja teiseks osaks), olenevalt maksumaksjatest.

Esimese osa maksumaksjateks on kõik käesoleva juhendi punktides 2.1. ja 2.2. nimetatud isikud, v.a TuMS § 11 lõike 1 nimekirja kantud isikud ja TuMS § 11 lõikes 10 nimetatud usuliste ühenduste registrisse kantud isikud, kes on teise osa maksumaksjad.

Tagasi sisukorda
–page5–

2.3. Isikud, kes ei ole TuMS § 49 alusel maksumaksjad

TuMS § 2 lõige 2 toob eraldi maksumaksjatena välja residendist juriidilise isiku ja Eesti riigi- või kohaliku omavalitsusüksuse asutuse, kuid TuMS § 2 lõige 3 käsitleb maksumaksjana ainult residendist juriidilist isikut. Seega ei käsitleta riigi- või kohaliku omavalitsusüksuse asutust TuMS §-des 49–52 maksumaksjana.

Tagasi sisukorda
–page6–

3. Maksustamisperiood ja maksumäär

Maksustamisperioodiks on kalendrikuu (tulenevalt TuMS § 3 lõikest 2) ja lisa 5 täidetakse kassapõhiselt, st et kulutused kingitusteks, annetusteks ja vastuvõttudeks maksustatakse üldjuhul nende kulude tegemise kuul. Mõnikord võib maksustamine toimuda sellel kuul, millal kingitus või annetus üle antakse, näiteks varana kasutusel olnud eseme annetamise puhul.

Maksustamisperioodil makstud tulumaksu osas on võimalik kalendriaasta jooksul teha ümberarvestus juhul, kui lisa 5 esimese osa maksumaksja teeb kulutusi vastuvõtuks ja kingitusi ning annetusi vastavalt TuMS § 49 lõikes 2 nimetatud: 

• TuMS § 11 lõikes 1 nimekirja kantud isikule;
• TuMS § 11 lõikes 10 nimetatud usuliste ühenduste registrisse kantud isikule;
• haiglat pidavale isikule;
• riigi või kohaliku omavalitsuse teadus-, kultuuri-, haridus-, spordi-, korrakaitse- või sotsiaalhoolekandeasutusele;
• kaitseala valitsejale.

Seega on maksustamisperioodiks üldjuhul kalendrikuu, kuid ümberarvestust ülalnimetatud isikutele tehtud kingituste ja annetuste osas ning kulutustelt vastuvõtuks on võimalik seaduses sätestatud juhul teha kalendriaasta jooksul vastavalt TuMS § 49 lõigetele 3 ja 5.

TuMS § 4 lõige 11 sätestab, et TuMS § 1 lõigetes 2–4 nimetatud maksuobjekti puhul jagatakse maksustatav summa enne maksumääraga (21%) korrutamist 0,79-ga, mis teeb lõppkokkuvõttes maksumääraks 21/79.

Tagasi sisukorda
–page7–

4. Kingituste ja annetuste maksustamine

TuMS § 49 kasutatakse mõisteid, mis on defineeritud Eesti Vabariigi seadustes üldmõistetena või mõisteid, mille kohta Eesti Vabariigi seadused definitsiooni ei anna. Viimaseid kasutatakse üldkasutatavas tähenduses, mida annavad "Eesti entsüklopeedia", "Eesti keele seletav sõnaraamat", "Eesti õigekeelsussõnaraamat" jms.

TuMS teeb vahet maksumaksjate maksustamisel, st lisa 5 esimese ja teise osa maksumaksjate vahel. Teise osa maksumaksja poolt TuMS § 49 lõike 6 punktides 1–5 nimetatud isikutele sätestatud tingimustel tehtud kingitused ja annetused maksustamisele ning deklareerimisele ei kuulu, kuid sellest lähemalt punktis 4.4 "Maksustamisele mittekuuluvad kingitused ja annetused".

Tagasi sisukorda
–page8–

4.1. Annetuste maksustamisest

Annetus tehakse põhiliselt heategeval eesmärgil.

Annetama – heategevaks otstarbeks või armuannina andma, kinkima. Annetus – and, kink.

Kingituste ja annetuste maksustamisel ei maksustata tegija kulu, vaid saaja tulu, st et maksustatakse hüve, mida saaja saab. Siinkohal on maksustamise põhimõte sarnane erisoodustusega.

Kingitus ja annetus on oma olemuselt sarnased, sellepärast käsitleme neid maksustamisel võrdselt. Kingituse ja annetuse maksustamine ei olene nende tegemise eesmärgist (kas heategevuslik või ärilistest huvidest lähtuv, kas on seotud maksumaksja ettevõtluse või põhikirjalise tegevusega või mitte), üldjuhul kuulub kõik maksustamisele. Samuti ei ole oluline, kus kingitus tehakse.

Näide Eesti äriühingu töötaja on välislähetuses ja teeb kingituse äripartnerile. Maksumaksjaks on kingituse tegija, st Eesti äriühing, kes deklareerib selle lisas 5.

Tagasi sisukorda
–page9–

4.2. Kingituste maksustamisest

Võlaõigusseaduse (RT I 2001, 81, 487) § 259 sätestab kinkelepingu mõiste: "Kinkelepinguga kohustab üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingi saajale) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingi saajale või tasuta varalisest õigusest kingi saaja kasuks loobuma või muul viisil kingi saajat rikastama."

Samas võib kinkelepingus kingi saajale ette näha koormisi või kohustusi, seega on tegemist tasuta võõrandamise lepinguga.

Kui kink on reaalselt üle antud, siis loetakse leping kehtivaks ka kirjaliku vormi nõudest mittekinnipidamise korral. Sellisel juhul maksustatakse seda tehingut, mida pooled tegelikult silmas pidasid.

Kingituse ja annetuse puhul puudub määratlus, millises vormis neid antakse. Seetõttu võib kingitus olla mitterahaline või rahaline, seisneda ka tasuta töö või teenuse osutamises.

Rahaliste kingituste ja annetuste tegemisel füüsilisele isikule lähtutakse väljamakse iseloomust ning pooltevahelisest õigussuhtest. Reeglina väljamakset kingituseks ei loeta. Maksumaksjal tuleb tõendada, et rahalise väljamakse puhul oli tegemist kingituse, mitte muu füüsilise isiku maksustatava tuluga.

Kingituseks või annetuseks ei loeta kulutusi, mida ei saa käsitleda hüvena saaja jaoks (nt õhupall, vimpel, plakat, voldikud, tootenäidised jms), st asju, millel puudub tarbimisväärtus.

Lootusetu nõude ega varastatud kauba mahakandmisel ei ole mingil juhul tegemist kingiga.

Alati ei ole võimalik koheselt öelda, kas tegemist on kingitusega TuMS § 49 tähenduses või hoopis ettevõtlusega mitteseotud kuluga TuMS § 51–52 tähenduses.

Sarnased, kuid oma olemuselt erinevad on kingitus ja nn "hinnapoliitika". Sellepärast on eriti kingituste puhul oluline informatsioon tehingu eesmärkide ja sisu kohta.

Üheks probleemiks maksustamisel on äriühingute vahelised raha ülekanded, kus midagi vastu ei saada, st tegemist on olukorraga, kus kingi andja vara väheneb ja saaja oma suureneb. Ei ole oluline, kuidas sellist raha ülekannet nimetatakse, oluline on, mida selle eest vastu saadakse ja kui andja ei saa vastu muud vara, teenust ega varaliselt hinnatavat hüve, siis võib olla tegemist kingitusega. Juhul, kui osanikud või aktsionärid on aga teinud sissemakseid äriühingu omakapitali, ei ole tegemist kingitusega. 

Reklaami eesmärgil üleantud kaup või teenus (reklaamkingitus)

Reklaami põhinõue tuleneb reklaamiseadusest, mille kohaselt reklaami sisu, kujundus ja esitlusviis peavad olema sellised, mis üldsuse tavalise tähelepanu juures tagavad arusaamise, et tegemist on reklaamiga.

Maksustamisele ei kuulu reklaamkingitus, mille väärtus ilma käibemaksuta on kuni 150 krooni. Vastavalt TuMS § 49 lõikele 1 ei laiene selline soodustus TuMS § 11 lõike 1 nimekirja kantud isiku ja TuMS § 11 lõikes 10 nimetatud usuliste ühenduste registrisse kantud isiku suhtes, st isikutele, kes on lisa 5 teise osa maksumaksjad.

Näide Firma ostab reklaamkingituseks oma klientidele kruusid, kuhu laseb peale kanda oma firma logo. Kruusi hind on 148 krooni ja reklaamikulu 10 krooni. Vaatamata sellele, et firma kulutus kruusile kokku on 158 krooni, ei kuulu reklaamkingitus maksustamisele. Kruusi väärtus oli alla 150 krooni ja 10 krooni oli reklaamikulu, neid kulutusi ei summeerita.

Kes on tegelikult kingituse ja annetuse andja olukorras, kui see toimub kolmanda isiku kaudu?

Sellisel juhul on vaja vaadata kõiki kingituse, annetuse andmisega kaasnevaid asjaolusid, selgitamaks, kes on tegelikult kingituse andja ja kellele langeb maksukohustus. Vähem oluline ei ole ka kingituse, annetuse saaja, sest sellest sõltub andja maksustamine. Siinkohal ei ole võimalik ühest vastust anda ja igat juhtumit tuleb esitatud informatsiooni põhjal hinnata eraldi.

Näide Soome firmal on Eestis püsiv tegevuskoht, mis loosib igas kvartalis Eesti klientide vahel välja auhinna. Auhinda ei anna välja Eesti püsiv tegevuskoht, vaid see tuleb Soomest. Seega ei ole maksumaksjaks Eestis asuv püsiv tegevuskoht ja juhul, kui auhinna saajaks on Eesti füüsiline isik, siis peab ta välisriigist saadud kingituse ise deklareerima, sest seda kingitust ei ole maksustatud § 49 alusel. Kui saajaks on Eesti juriidiline isik, siis temal maksukohustust ei teki. Küll aga tekib maksukohustus siis, kui ta saadud kingituse edasi annab. Siinkohal sõltub maksustamine sellest, kes on saaja. Kui saajaks on töötaja, siis on tegemist erisoodustusega, kui saajaks on isik, keda § 48 nimetatud ei ole, siis toimub maksustamine § 49 alusel. Seega võib maksukohustus tekkida ilma, et selleks kulutusi oleks tehtud ja maksustatakse saaja hüve, mitte tegija kulu.

Alates 1. juulist 2009. aastal käsitletakse TuMS § 49 lõikest 1 tulenevalt kingitusena kuni 10 000 euro suuruse võidufondiga kaubandusliku loterii võitu, mille puhul 150-kroonine reklaamkingituse maksuvabastus ei kehti. Seega kõik kuni 10 000 euro suuruse võidufondiga kaubandusliku loterii võidud kuuluvad maksustamisele ja nimetatud säte kehtib ainult lisa 5 esimese osa maksumaksjale.

Kingituste puhul tuleb vahet teha, kas tegemist on müügikampaaniatega või tarbijaloteriidega.

Müügikampaaniate puhul on peamiselt tegemist ettevõtte hinnapoliitikaga ning see ei too hüve andjale kaasa täiendavat tulumaksukohustust. Hinnapoliitikana on sellised müügikampaaniad üldiselt mõistetavad ka saaja poole pealt, st ostja ei tunneta, et ta oleks saanud kingituse, vaid leiab, et ta sai sama raha eest rohkem kaupa.

Kingitustena ei käsitleta ka kaupade või teenuste allahindlusi ja soodusmüüke.

Näide Kauplus korraldab müügikampaania, kus kliendid saavad müügimahu pealt boonuspunkte ja on olemas informatsioon, millise kingituse kliendid kogutud boonuspunktidelt saavad. Sellise kampaania käigus antud kingitused maksustamisele ei kuulu, sest tegemist on andjapoolse hinnasoodustusega.

Tarbijaloteriide puhul selgub hüve saaja alles loosimise käigus ja antavad auhinnad on käsitletavad maksustatavate kingitustena TuMS § 49 tähenduses.

Näide Kaubanduskeskus loosib ostjate vahel välja kinkekaardid summas 500 krooni. See on ka summa, millelt kaubanduskeskusel tuleb maksta tulumaks. Ostja saab soetada 500 krooni ulatuses kaupa, mille eest tasub kinkekaardiga ja see summa sisaldab ostetava kauba käibemaksu.

 

Näide Firma kliendiüritusel loositakse välja auhind (auto, puhkus vms), millelt firma peab tasuma tulumaksu.

Kingituse tegemine võib olla ka seadusega reguleeritud

Näiteks ravimiseaduse § 86 sätestab ravimi väljakirjutamise ja müügi mõjutamise kingitustega, kusjuures kingitustena käsitletakse nimetatud sätte lõike 3 alusel arstiteaduslikel või farmaatsiaalastel üritustel osalemist, osavõtumaksu ning majutus- ja transpordikulude hüvitamist mõistlikus ulatuses.

Näide Ravimitootja esindaja Eestis maksab arstile kinni reisi, majutuse ja registreerimiskulud meditsiinialasele kongressile. Tegemist on kingitusega, mis kuulub maksustamisele TuMS § 49 kohaselt.

Näide Ravimi müügiloa hoidja korraldab teaduslikke üritusi ravimeid väljakirjutavatele isikutele, kandes üritusega seotud osalejate kulud transpordile, majutusele, toitlustamisele, kultuurilisele teenindamisele ja teeb igale osalejale ka kingituse. Osalejale tehtud kingitused deklareeritakse lisa 5 real 1, kuid kulud transpordile, majutusele, toitlustamisele ja kultuurilisele teenindamisele maksustatakse vastuvõtukuluna.

Olukordi, kus võib tegemist olla kingitusega on palju, järgnevalt mõned näited.

Näide Kingituseks võib olla juriidilise isiku poolt makstav jootraha, kui selle maksmist tõendab kuludokument. Kuludokumendi puudumise korral toimub maksustamine TuMS § 51 alusel.

Näide Kingitusena käsitletakse juriidilise isiku poolt vara tasuta üleandmist, mille maksustamine sõltub selle vara saajast.

Kingituste puhul ei ole alati koheselt võimalik kindlaks teha, kas tegemist on kingituse või annetusega tulumaksuseaduse tähenduses või mitte. Sageli ilmneb alles asjaolude täiendaval väljaselgitamisel, millise tehinguga tegemist on ja vastavalt sellele toimub ka maksustamine.

Tagasi sisukorda
–page10–

4.3. Kingitus või sponsorlus

Eesti meediakanaleid puudutavates seadusandlikes aktides kasutatakse mõistet "sponsor", kuid TuMS § 49 sellist mõistet ei kasutata.

Sponsorlust defineeritakse mitmeti, sponsor tähendab majanduslikku toetajat, kindlaks otstarbeks raha andjat. "Eesti entsüklopeedias" viidatakse sponsori juures soosijale, toetajale, rahaandjale ja/või finantseerijale.

Sponsorlus ei seisne alati raha andmises, see võib olla ka soodushindadega teenuse või kauba andmine, ruumide rent vms soodustus. Sponsoreeriv ettevõte näeb oma tegevust kui ärilist suhet, mille eelduseks on saada kasu.

Sisuliselt on sponsorluse puhul tegemist tehinguga, mille eesmärgiks on millegi vastu saamine. Sponsorlust seostatakse kõige enam sõnadega kommerts ja reklaam. Kuid reklaam ei pea olema alati kommertslik, see sõltub reklaami tegijast (näiteks mittetulundusühing, kus reklaamitakse ideid, suhtumist vms).

Kuna tihti samastatakse sponsorlust annetustega, siis tuleb sponsorluse korral vaadata tehingu majanduslikku sisu ja hinnata, millega ikkagi tegemist on ja vastavalt sellele toimub maksustamine.

TuMS lähtuvalt tuleb sponsorluseks hinnata järgnev: 

• annetus või kingitus, mis maksustatakse vastavalt TuMS § 49;
• ettevõtlusega seotud kulu, mis maksustamisele ei kuulu (nt reklaam);
• ettevõtlusega mitteseotud kulu, mis maksustatakse vastavalt TuMS § 51.

Sponsorluse eest vastu saadud teenuse ja kauba puhul, mida tegelikult kasutab töötaja, on tegemist erisoodustusega ja see maksustatakse vastavalt TuMS § 48.

Sponsorluse puhul peab olema dokumentaalselt tõendatud, mida ja millal sponsoreerimise eest saadi. Enamlevinud on kunsti, kultuuri, spordi ja teaduse sponsoreerimine.

Tagasi sisukorda
–page11–

4.4. Maksustamisele mittekuuluvad kingitused ja annetused

Lisa 5 teise osa maksumaksjad, kelleks on tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimekirja kantud isikud (TuMS § 11 lõige 1) või usuliste ühenduste registrisse kantud isikud (TuMS § 11 lõige 10) saavad teha põhikirjalistel eesmärkidel kingitusi ja annetusi vastavalt TuMS § 49 lõikele 6, mis maksustamisele (sh ka deklareerimisele) ei kuulu, järgnevatele isikutele: 

• TuMS § 11 lõikes 1 nimetatud isikule (nimekirja kantud mittetulundusühingule ja sihtasutusele);
• TuMS § 11 lõikes 10 nimetatud isikule (usuliste ühenduste registrisse kantud isikule);
• haiglat pidavale isikule;
• riigi või kohaliku omavalitsuse teadus-, kultuuri-, haridus-, spordi-, korrakaitse- või sotsiaalhoolekandeasutusele;
• kaitseala valitsejale;
• füüsilisele isikule, kui kingitus või annetus on toimetulekuks osutatud materiaalne abi, sealhulgas rahaline abi Statistikaameti viimaste andmete kohase leibkonnaliikme kuukeskmise väljamineku ulatuses kalendrikuu kohta;
• noortelaagris või projektlaagris osalejale, kui kingitud meenete hind ei ületa 500 krooni laagris osaleja kohta;
• spordivõistlusel osalejale, kui võistlusel kingitud meenete hind ei ületa 500 krooni võistlusel osaleja kohta.

Eespool nimetamata juhtudel maksab teise osa maksumaksja vastavalt TuMS § 49 lõikele 6 tulumaksu kõikidelt kingitustelt ja annetustelt (v.a juhul, kui tulumaks on § 41 alusel kinni peetud või § 48 alusel maksustatud), olenemata nende saajatest ja tegemise eesmärgist. Sellistele kingitustele ja annetustele ei laiene enne maksustamist soodustusi, samuti ei saa teha juba tasutud tulumaksu ümberarvestust.

Põhikirjaline eesmärk – üldjuhul põhikirja esimeses punktis mittetulundusühingu või sihtasutuse loomise aluseks olev eesmärk, mille saavutamisele suunatud tegevus on toodud põhikirja teistes punktides.

Haiglat pidava isiku sätestab tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (RT I 2001, 50, 284) § 22 lõige 2, milleks on sellekohase tegevusloaga aktsiaselts või sihtasutus. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt ei või haiglat pidaval aktsiaseltsil või sihtasutusel olla teist tegevusala peale eriarstiabi, kiirabi, iseseisvalt osutatavate õendusabi teenuste ja sotsiaalteenuste osutamise ning tervishoiualase õppe- ning teadustöö.

Sama sätte lõige 4 loetleb haiglaliigid, milleks on:

• piirkondlik haigla;
• keskhaigla;
• üldhaigla;
• kohalik haigla;
• erihaigla;
• taastusravi haigla;
• hooldushaigla.

Nõuded haiglaliikidele kehtestab sotsiaalminister.

Kaitseala valitseja tuleneb looduskaitseseaduse (RT 2004, 38, 258) § 21 lõikest 1, mille kohaselt kaitseala, hoiuala, püsielupaiga ja kaitstava looduse üksikobjekti valitseja on Keskkonnaamet.

Toimetulek on sotsiaalhoolekande seaduse (RT I 2001, 98, 617) § 2 punkti 2 kohaselt isiku või perekonna füüsiline või psühhosotsiaalne võime igapäevases elus toime tulla.

Toimetulekuks osutatud materiaalne abi võib seisneda rahalise toetuse maksmises, tasuta või soodushinnaga kauba üleandmises või teenuse osutamises (nt toitlustamine teatud perioodi jooksul; toidupakid; humanitaarabi korras riiete, jalanõude, majapidamistarvete vms soetamine või väljastamine; eriarstide suunamiskirja alusel eriarstide juurde uuringutele sõidu maksmine; prillide, kuuldeaparaatide ja ravimite eest tasumine; eluliselt vajalike majapidamistarvete soetamise või remondiga seotud kulude katmine jne).

Abi ei pea väljenduma ühe konkreetse tegevusena, see võib olla ka kombineeritud (nt toit ja riietusesemed). Abi peab olema suunatud toimetulekuks sotsiaalhoolekande seaduse tähenduses. Toimetulekuks osutatakse abi olukorras, kus abisaaja võimalused endaga toime tulla ei ole piisavad, nt isikule on ettenähtud toimetulekutoetuse maksmine.

Toimetulekuks osutatud materiaalne abi hõlmab kogu ainelist abi ning selle andmine ei ole piiratud, st osutatud materiaalne abi maksustamisele ei kuulu. Abi võib seisneda ka rahalise abi andmises, kuid siinkohal on sätestatud maksuvaba piirmäär. Rahalise abi piirmäär on sätestatud leibkonnaliikme kuu keskmise väljaminekuga.

Leibkonna liikme kuu keskmise väljamineku avaldab Statistikaamet eelmise kalendriaasta kohta. Aasta alguse ja näitaja avaldamise kuupäeva vahelisel perioodil tehtavate väljamaksete puhul võetakse maksuvabastuse rakendamiseks arvesse üle-eelmise kalendriaasta kohta arvutatud näitaja ning pärast nimetatud kuupäeva eelmise kalendriaasta vastav näitaja. Selle näitaja leiab Statistikaameti kodulehelt, liikudes rubriigist alarubriikidesse järgnevalt: "Valdkonnad", "Sotsiaalelu", "Leibkonnad", "Statistika andmebaas", "Leibkonna eelarve", "Kuu kulutused", "LE09 Leibkonnaliikme kulutused kuus".

Seega on leibkonnaliikme kuu keskmine väljaminek maksuvabaks piirmääraks toimetulekuks makstavale rahalisele abile. Alates selle sätte rakendamisest on maksuvabad piirmäärad järgnevad:

2006 mai – 2007 märts	3189.30 krooni
2007 aprill – 2008 märts	3711.80 krooni
2008 aprill –	4358. 10 krooni

Seni, kuni Statistikaamet ei ole avaldanud uusi andmeid leibkonnaliikme kuu keskmise väljamineku kohta, kasutatakse viimaseid Statistikaameti poolt avaldatud andmeid (hetkel 4358.10 krooni). Kui väljamakse ületab nimetatud piirmäära, kuulub see maksustamisele, olenemata sellest, et see on tehtud põhikirjalistel eesmärkidel.

Noorsootöö seaduse (RT 1999, 27, 392) § 81 kohaselt pakuvad noortelaagri ja projektlaagri korraldajad noortele tasemekoolitusevälist tasulist teenust, mille sisuks on noorte tervistav ja arendav puhkus.

Noortelaager (§ 9) tegutseb äriregistrisse, mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse või Eesti kirikute, koguduste ja koguduste liitude registrisse (edaspidi registrisse) kantud isiku või avalik-õigusliku juriidilise isiku (edaspidi pidaja) asutusena, millele on välja antud Haridus- ja Teadusministeeriumi tegevusluba vastavalt käesoleva seaduse § 10. Noortelaager vastab järgmistele tingimustele:

1. ühe vahetuse pikkus on vähemalt kuus ööpäeva;
2. laager tegutseb aastas üle 60 päeva.

Projektlaager (§ 15) on laager, mille ühe vahetuse pikkus on vähemalt kuus ööpäeva ja mis ei tegutse aastas üle 60 päeva.

Meene – suveniir, mälestusese. Tulenevalt sellest, mis meene sisuliselt on, saab meene puhul olla tegemist eseme, mitte rahaga.

Spordivõistlus – üritus, kus võrreldakse omavahel mitme sportlase saavutusi. See võib toimuda otseses võrdluses või suurema arvu sportlaste korral ka eelvõistluste vahendusel, sellisel juhul selgub võitja finaalis. Seega on spordivõistlus võistlusliku iseloomuga sportlik tegevus, mis eeldab võitja väljaselgitamist. Spordivõistlus ei ole seotud ainult kehalise tegevusega.

Näide Noortelaagris, projektlaagris või spordivõistlusel osaleja kohta võib kinkida meeneid kuni 500 krooni ulatuses. Sisuliselt on tegemist maksuvaba piirmääraga kuni 500 krooni, st et meene summa võib olla ka väiksem. Tähele tasub panna, et kui meened antakse laagri parimatele või võistluse võitjatele, näiteks kolmele osalejale, igaühele väärtuses 500 krooni, kuid laagris või võistlusel oli 50 osalejat, siis auhinna fond on 3 x 500, mitte 50 x 500. Kui osaleja saab meene, mille väärtus ületab 500 krooni, siis see maksustatakse.

Tagasi sisukorda
–page12–

5. Vastuvõtukulude maksustamine

Vastuvõtukulude maksustamise osas on seadusandja teinud maksumaksjatel vahet vastavalt TuMS § 49 lõikele 4. Vastuvõtukulud maksustatakse ainult lisa 5 esimese osa maksumaksja puhul. Kui teise osa maksumaksja teeb oma põhikirjalise tegevusega seotud vastuvõtukulusid, siis need maksustamisele ei kuulu.

Vastuvõtukulud on TuMS tähenduses külaliste või äripartnerite vastuvõtmisel tehtud kulud toitlustamisele, majutamisele, transpordile või kultuurilisele teenindamisele.

Vastuvõtukulude maksustamisel ei ole oluline, kas lisa 5 esimese osa maksumaksja teeb nimetatud kulutused Eestis või väljaspool Eestit. Ka maksumaksja töötaja poolt välislähetuses tehtud vastuvõtukulusid käsitletakse vastuvõtukuludena TuMS § 49 tähenduses, mitte lähetusega seotud kuludena.

Äriühingul puudub külalistega lepinguline suhe. Tavaliselt käsitletakse külalistena äripartnereid, kliente, liikmeid jms. Igal juhul ei käsitleta külalistena selle sätte tähenduses TuMS § 48 lõigetes 3 ja 6 nimetatud füüsilisi isikuid.

Vastuvõtu korraldamiseks tehtud kulud võivad jaguneda muuhulgas kulutusteks: 

• toitlustamisele,
• majutamisele,
• transpordile,
• kultuurilisele teenindamisele,
• kingitustele,
• ruumide rendile,
• vastuvõtu turvamisele,
• erisoodustustele jne.

Kulutuste loetelu ei ole lõplik ja sõltub ürituse iseloomust. Samuti ei maksustata kõiki kulutusi vastuvõtukuludena, näiteks töötasusid esinejatele, õhtujuhtidele vms. Sellisel juhul on tegemist, kas isiku tulu maksustamisega või kui esineja on füüsilisest isikust ettevõtja (edaspidi FIE) ja esinemine on tema ettevõtlus, siis FIE tuluga.

Kui külalistele ostetakse kinopiletid, kontserdipiletid vms piletid, st lunastatakse sissepääs, siis on tegemist kultuurilise teenindamisega.

Tähele tasub panna, et vastuvõtul võivad osaleda nii töötajad kui külalised. Seejuures tuleb kulud jaotada töötajate ja külaliste vahel vastavalt osalejale ning sellest lähtuvalt maksustada. Töötajatele tehtud kulutused maksustatakse erisoodustusena. Külaliste puhul on vaja eristada kingitused, vastuvõtukulud ja kulud, mida ei saa nendena käsitleda, kuid mis võivad olla ettevõtlusega mitteseotud kulud. Viimati nimetatut on vaja eraldi käsitleda sellepärast, et maksustamisel kehtivad nende kulude osas erinevad reeglid ja need maksustatakse TuMS § 51 alusel.

Töötajate kaasamisel vastuvõtu korraldamisse peab arvestama asjaoluga, kas töötaja täidab oma tavapäraseid tööülesandeid või mitte. Kui töötaja tegeleb vastuvõtu korraldamisel oma tööülesannetega, siis ei saa tööülesannete täitmisega seotud kulutusi käsitleda erisoodustusena ega ettevõtlusega mitteseotud kuludena. Sellisteks töötajateks võivad olla näiteks auto- või bussjuhid, tõlgid, kokad, ettekandjad jms teenindusega tegelevad inimesed.

Vastuvõtukulude maksustamisel ei ole vahet, kas ürituse korraldab äriühing või mittetulundusühing. Vahe seisneb selles, kas mittetulundusühing kuulub tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimekirja või mitte, sest nimekirja kantud mittetulundusühingud ja sihtasutused (lisa 5 teise osa maksumaksjad) põhikirjalistel eesmärkidel tehtud kulutustelt vastuvõttudeks tulumaksu ei maksa. Tulumaksu maksavad aga teised juriidilised isikud, k.a nimekirja kandmata mittetulundusühingud.

Mittetulundusühingute puhul tuleb selle sätte korral jälgida nende põhikirjalise tegevuse eesmärkide täitmist. Kui vastuvõtukulud ei ole seotud põhikirjaliste eesmärkide saavutamisega, siis toimub nimetatud kulutuste maksustamine vastavalt TuMS § 51, olenemata sellest, kas mittetulundusühing on nimekirja kantud või mitte.

Toitlustuskulu on üks sellistest kulutustest, mida üldiselt ei ole võimalik maksuvabalt teha, v.a juhul kui isik, keda toitlustatakse, selle eest ise maksab. Seega on ürituste puhul vaja selgeks teha, mille eest osalejad ise maksavad ja mida nende eest makstakse, sest tihti oleneb maksustamine just sellest.

Tagasi sisukorda
–page13–

6. Deklareerimine

6.1. Üldine

Kõik maksumaksja poolt tehtud kingitused, annetused ja vastuvõtukulud deklareeritakse vormi TSD lisas 5.

Vastavalt TuMS § 54 lõikele 4 esitatakse vorm TSD maksustamisperioodile järgneva kalendrikuu 10. kuupäevaks Maksu- ja Tolliameti piirkondlikule struktuuriüksusele ja maksumaksja on kohustatud hiljemalt samaks kuupäevaks maksmisele kuuluva tulumaksu kandma Maksu- ja Tolliameti pangakontole.

Vormi TSD lisa 5 täidetakse täiskroonides, kusjuures summa alla 50 sendi ümardatakse allapoole ja 50 senti ning rohkem ümardatakse ülespoole.

Lisa 5 ei saa täita või sisestada miinusmärgiga. Ridade 12 ja 21 negatiivne tulem kajastatakse positiivse arvuna. Ainuke lisa 5 negatiivne rida võib olla rida 22 ja seda juhul, kui maksumaksjal on maksustamisperioodil õigus tagasi saada tulumaksu, mis näidatakse negatiivse arvuna. Tagastamisele kuuluv tulumaks kantakse aga vormi TSD reale 10 plussmärgiga.

Lisa 5 esimese osa real 1 ja teise osa real 23 kajastatud kingituste ja annetuste maksustamisperioodiks on kalendrikuu ning esimese osa real 2 ja teise osa real 24 arvutatud tulumaks on lõplik ning ümberarvestamisele ei kuulu.

Kui esimese osa maksumaksja on täitnud ainult read 1 ja 2 (osades 1.1 ja 1.2 kulutused puuduvad ning ümberarvestust ei tehta), siis real 2 näidatud maksukohustus kantakse üle ka lisa 5 reale 22 ja sealt vormi TSD osa B reale 9.

Teise osa maksumaksja poolt real 24 näidatud maksukohustus tuleb kanda vormi TSD osa B reale 9.

Lisa 5 esimese osa ja teise osa maksumaksjad on erinevad. Seega ei ole võimalik, et samal maksustamisperioodil on esimene ja teine osa korraga täidetud.

Samas on võimalik, et maksumaksja, kes on olnud enne lisa 5 esimese osa täitjaks, hakkab täitma teist osa ja seda juhul, kui näiteks tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimekirja kandmata mittetulundusühing kantakse kalendriaasta keskel nimekirja. Sellisel juhul täidab ja esitab maksumaksja edaspidi lisa 5 teise osa.

Tagasi sisukorda
–page14–

6.2. Lisa 5 esimese osa täitmine

Lisa 5 esimese osa maksumaksjaks ja osade 1, 1.1, 1.2 täitjaks on: 

• residendist juriidiline isik (sh ka riigitulundusasutus), välja arvatud TuMS § 11 lõikes 1 nimetatud isikud (nimekirja kantud mittetulundusühingud, sihtasutused) ja TuMS § 11 lõikes 10 nimetatud isikud (usuliste ühenduste registrisse kantud isikud);
• mitteresidendist juriidilise isiku Eestis asuv püsiv tegevuskoht.

Esimene osa on kingituste ja annetuste saajate ning vastuvõtukulude järgi jaotatud kolmeks (osa 1, osa 1.1 ja osa 1.2). Nimetatud jaotus on tingitud sellest, et kingituste ja annetuste erinevate saajate puhul on nende tegijale kehtestatud erinevad maksuvabastused.

Samuti on seadusandja poolt kehtestatud erinevad maksuvabastused kulutustele, mis on tehtud külaliste vastuvõtuks.

Tagasi sisukorda
–page15–

6.2.1. Osa 1 rea 1 täitmine

Osa 1 real 1 näidatakse kingituste ja annetuste summa, mille saajateks on kõik isikud (v.a osa 1.1 real 3 näidatud isikud), näiteks: 

• residendist ja mitteresidendist juriidilised isikud;
• residendist ja mitteresidendist füüsilised isikud (v.a TuMS § 48 lõigetes 3 ja 6 nimetatud isikud);
• erakonnad;
• ametiühingud;
• jne.

Osa 1 real 1 kajastatud summad kuuluvad täies ulatuses maksustamisele, st et nendele summadele maksuvabastusi ei ole.

Tagasi sisukorda
–page16–

6.2.2. Osa 1.1 rea 3 täitmine

Osa 1.1 real 3 on lõplik loetelu kingituste ja annetuste saajatest, kellele antud kingitustele ja annetustele laieneb maksusoodustus ja nendeks isikuteks on: 

• tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimekirja kantud isikud;
• usuliste ühenduste registrisse kantud isikud;
• riigi- ja kohaliku omavalitsusüksuse asutused, sh ka teaduse-, kultuuri-, spordi-, haridus-, korrakaitse või sotsiaalhoolekandeasutused;
• haiglat pidavad isikud;
• kaitseala valitsejad.

Nimetatud isikutele tehtud kingitustelt ja annetustelt on lubatud maksusoodustused vastavalt TuMS § 49 lõikele 2, mis kajastatakse lisa 5 ridadel 5 või 7.

Maksusoodustused:

• 3% kalendriaasta algusest kasvavalt isikustatud sotsiaalmaksuga väljamaksete summast (vormi TSD osa A rida 3 summeeritult, v.a Töötukassa poolt töötuskindlustuse seaduse alusel väljamakstud hüvitised)

  või

• 10% kalendriaasta 1. jaanuariks lõppenud maksumaksja viimase majandusaasta kasumist. Kuna seadus sätestab, et 10% tuleb võtta maksumaksja viimase majandusaasta kasumist, mis on arvestatud vastavalt raamatupidamist reguleerivatele õigusaktidele, siis saab 10% kasumist kasutada peale seda, kui majandusaasta kasum on kinnitatud.
  Konsolideeritud aruandluse korral näitab iga maksumaksja vaid oma kasumi summa.

Seega tuleb maksumaksjal teha valik 3% ja 10% vahel. Kuna tegemist on väljamaksetega, millele saab kalendriaasta jooksul makstud tulumaksu osas teha ka ümberarvestust, siis võib maksumaksja igal kalendrikuul valida, kumb soodustus on tema jaoks parem ja kalendriaasta lõplik maksukohustus selgub maksumaksja viimasest valikust.

Tagasi sisukorda
–page17–

6.2.3. Osa 1.2 rea 13 täitmine

Real 13 näitab esimese osa maksumaksja oma külaliste ja äripartnerite vastuvõtuga seotud kulutusi, millelt on lubatud maksusoodustused vastavalt TuMS § 49 lõikele 4. Soodustused kajastatakse lisa 5 ridadel 15 ja 16.

Maksusoodustused: 

• 2% kalendriaasta algusest kasvavalt isikustatud sotsiaalmaksuga väljamaksete summast (vormi TSD osa A rida 3 summeeritult, v.a Töötukassa poolt töötuskindlustuse seaduse alusel väljamakstud hüvitised) 

  ja

• 500 krooni iga kalendrikuu kohta (kalendrikuu järjekorra number x 500 + rida 15)

Sellisel juhul ei ole tegemist valikuga. Maksumaksja saab 2%-lise maksusoodustuse ja lisaks iga kuu kohta 500 krooni kogu kalendriaasta eest kasvavalt.

Näide Kui äriühing on loodud aasta keskel ja täidetakse lisa 5 rida 13, siis 2%-line maksusoodustus algab, kui maksumaksja deklareerib sotsiaalmaksu vormi TSD osa A real 3, uid 500 krooni saadakse iga kalendrikuu kohta (k.a nende kuude eest, kui äriühingut veel ei olnud loodud). Selline lähenemine on analoogne füüsilise isiku maksuvaba tuluga, kus tuludeklaratsioonis rakendatakse kalendriaasta maksuvaba tulu.

Tagasi sisukorda
–page18–

6.3. Osa 1.1 rea 3 ja osa 1.2 rea 13 ümberarvestus

Osa 1.1 real 3 kajastatud kingituste ja annetuste ning osa 1.2 real 13 kajastatud vastuvõtukulude maksustamisperioodiks on kalendrikuu. Nende osade puhul tuleb täita kaks veergu "Kalendrikuu" ja "Kalendriaasta". Maksumaksja täidab kulutuse tegemise kuul veeru "Kalendrikuu", kajastades koheselt ka aasta algusest tehtud kulud kasvavalt ümberarvestuse veerus "Kalendriaasta".

Lisaks saab maksumaksja kalendrikuus kulutusi tegemata kalendriaasta jooksul temale sobival ajal teha tulumaksu osas ümberarvestuse veerus "Kalendriaasta", kusjuures ümberarvestuste tegemise kordade arv on piiratud ümberarvestuste tegemise perioodiga, milleks on kalendriaasta.

Kasutades summeeritud arvestust on võimalik juba makstud tulumaks tagasi saada, sest ümberarvestust saab teha ka nende kalendrikuude kohta, kus tegelikult kulutust ei tehtud. Tulumaksu saab tagasi vastavalt TuMS § 54 lõikele 6 ning lisa 5 rea 22 negatiivse tulemi ulatuses.

Uue kalendriaasta algusest eelmine kalendriaasta enam ümberarvestuses ei osale, maksumaksja esitab uuel kalendriaastal lisa 5 nagu esmakordselt.

Tagasi sisukorda
–page19–

6.4. Lisa 5 teise osa täitmine

Lisa 5 teise osa maksumaksjaks ja täitjaks on TuMS § 11 lõikes 1 ja lõikes 10 nimetatud isikud: 

• tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimekirja kantud isikud;
• usuliste ühenduste registrisse kantud isikud.

Teine osa ei ole sarnaselt esimese osaga ära jaotatud kingituste ja annetuste saajate järgi, kuna maksustamisele kuuluvatele kulutustele maksusoodustusi ette nähtud ei ole. Üldjuhul näidatakse teise osa maksumaksja poolt tehtud kulutused kingitustele ja annetustele lisa 5 real 23 ja maksustatakse täies ulatuses real 24, analoogselt lisa 5 ridadega 1 ja 2.

Teise osa real 23 on kingituste ja annetuste saajateks kõik isikud (v.a TuMS § 48 lõigetes 3 ja 6 nimetatud füüsilised isikud).

Millised maksumaksja poolt tehtud kingitused ja annetused real 23 kajastamisele ei kuulu saab teada "Kingituste ja annetuste maksustamise" alapunktist 4.4. "Maksustamisele mittekuuluvad kingitused ja annetused".

Tagasi sisukorda
–page20–

7. Parandusdeklaratsiooni tegemine

Juhul, kui maksumaksja leiab, et on lisa 5 ridadel 1, 3, 4, 13, 14 ja 23 esitanud andmed, mis ei vasta tegelikkusele või on andmete esitamisel eksinud, siis lisasse 5 paranduste tegemiseks ei ole võimalik näidata nendel ridadel miinusmärgiga summat või teha vahearvestusi.

Selleks esitab maksumaksja vastava perioodi kohta uue lisa 5 õigete andmetega, st esitab selle perioodi kohta uue parandusdeklaratsiooni. Kui parandusdeklaratsioon muudab ka järgnevatel perioodidel esitatud lisa 5 andmeid ja selle läbi maksutulemusi (read 3, 4, 13 ja 14 esitatakse kasvavalt), siis tuleb parandusdeklaratsioonid esitada ka nende kohta.

Kui lisa 5 real 6 on kasumi summa muutunud, tuleb eelkõige selgitada muutumise põhjus, kas see toimus peale majandusaasta kasumi kinnitamist või oli eelnevalt näidatud ebaõige kasumi summa.

Kasumi summa muutumisest tulenevalt muutub ka rida 7 ja osa 1.1 tulemus ning maksumaksja peab tegema parandusdeklaratsioonid alates sellest perioodist, kus ta on kasutanud ebaõiget kasumi summat.

Seega peab näidatud kasum olema kalendriaasta maksustamisperioodide jooksul muutumatu, sest maksumaksjal on ainult üks kinnitatud eelmise majandusaasta kasum.

Tagasi sisukorda