Euroopa Komisjon avaldas 25.05.2018 detailse ettepaneku¹ käibemaksudirektiivi 2006/112/EÜ muutmiseks seoses lõpliku käibemaksusüsteemi kasutusele võtmisega.

Lühidalt Euroopa Komisjoni poolt avaldatud detailsest ettepanekust

Ettepanekuga asendatakse alates 1993. a kehtiv ettevõtjatevahelise (business-to-business, B2B) kaubatarnete käibemaksuga maksustamise ajutine üleminekusüsteem lõpliku süsteemiga, mille alusel plaanitakse käsitleda riigisiseseid ja piiriüleseid kaubatehinguid ELi sees ühtemoodi.

Tegemist on direktiivi ettepanekuga, mis sätestab lõpliku käibemaksusüsteemi toimimise detailsed tehnilised üksikasjad ja mis täiendab komisjoni poolt 4.10.2017 avaldatud ettepanekut².

Euroopa liidu käibemaksusüsteem hakkab lõpuks arenema

Mis siis muutub?

Muudetakse senist käsitlust, mille kohaselt oli ELi sisene B2B kaubatarne maksutehniliselt jaotatud kaheks:

• ühendusesiseseks käibeks (ei ole maksustatav) ja
• ühendusesiseseks soetamiseks (käibemaksu objekt).

Edaspidi on selline B2B kaubatarne käsitletav ühe tehinguna – ühendusesisese käibena, mis definitsiooni kohaselt oleks järgnev: “maksu­kohustuslaselt maksukohustuslasele või mittemaksukohustuslasest juriidilisele isikule tehtav kaubatarne, mille käigus kaubad lähetatakse või veetakse tarnija või kauba soetaja poolt või nimel ühest liidu liikmesriigist teise”. Seetõttu kustutatakse käibemaksudirektiivist ühendusesisese soetamisega seotud sätted.

Ettepanekuga nähakse ette, et sellised B2B kaubatarned maksustatakse sihtliikmesriigis ehk käibe tekkimise koht asub alati sihtliikmesriigis (kus toimub eeldatavalt kauba tarbimine). Seega loobutakse päritolumaa (kus kaup toodetakse) printsiibi rakendamisest, mis on direktiivi art 402 praeguse sõnastuse kohaselt lõpliku käibemaksusüsteemi alus, kuna see põhimõte polnud poliitiliselt liikmesriikidele vastuvõetav.

Kes vastutab käibemaksu tasumise eest?

Sarnaselt 2017. a oktoobris Euroopa Komisjoni poolt avaldatud ettepanekule nähakse ette, et piiriülese tehingu korral vastutab käibemaksu tasumise eest sihtliikmesriigis üldreeglina müüja (tarnija). Erandina üldreeglist, vastutab soetaja tarnija käibemaksukohustuse täitmise eest juhul, kui tarnija asukoht ei ole maksustamise liikmesriigis ja kauba soetaja on sertifitseeritud maksukohustuslane – sel juhul maksab kauba soetaja tasumisele kuuluva käibemaksu kauba sihtliikmesriigis pöördkäibemaksustamise teel.

Seega, kui näiteks Eesti äriühing, millel puudub asukoht Soomes, müüb kauba sellisele Soome äriühingule, mis ei oma sertifitseeritud käibemaksukohustuslase staatust, ja see toimetatakse Soome (maksustamise liikmesriik), siis peab Eesti äriühing müüjana lisama arvele Soome käibemaksu, mis on arvutatud vastavale kaubale kehtiva Soome käibemaksumäära alusel (valikus on määrad 24%, 14% ja 10%) ja ta vastutab Soome käibemaksu tasumise eest.

Käibemaksukohustus tekib ELi sisese B2B kaubatarne puhul ühtse eeskirja alusel üldreeglina arve väljastamisel (kui arvet ei oleks õigeks tähtajaks väljastatud, siis kehtib erireegel) ja liikmesriikidel ei lubata siin erisusi luua.

Kui Soome äriühing ostjana omab sertifitseeritud maksukohustuslase staatust, siis peab ostja arvestama käibemaksu vastavale kaubale kehtiva Soome käibemaksumäära alusel ise (s.t. toimub pöördmaksustamine) ja arve esitatakse müüja poolt ilma käibemaksuta, s.o. netosummas. Seega jätkub müümisel sertifitseeritud maksukohustuslasele sisuliselt praegune süsteem, kus müüja käibemaksu ei maksa (0%line maksumäär) ja ostja arvestab oma asukohamaal käibemaksu vastava määra alusel pöördmaksustamise korras.

Kuidas käibemaksu deklareerimine ja tasumine hakkab toimuma?

Toodud näite puhul Soome käibemaksu deklareerimine ja tasumine Soome maksuhaldurile hakkab toimuma kas otse (müüja registreerib end selleks Soomes käibemaksukohustuslasena) või erikorra abil.

Selleks laiendatakse käibemaksudirektiivis erikorra kohaldamisala, võimaldades seda kasutada ka ettevõtjatevaheliste tehingute korral, praegu saab erikorda (nn MOSS ­erikord ehk “Mini One Stop Shop”) kasutada digiteenuste müümisel teistes EL-i liikmesriikides asuvatele lõpptarbijatele. Seega MOSS-erikord muutub OSS- erikorraks (“One Stop Shop”).

Kokkuvõtteks, laiendatud ulatusega erikorra abil saab Eesti äriühing esitada käibedeklaratsioone ja maksta käibemaksu kõikides EL-i liikmesriikides tekkiva käibe kohta registreerimisliikmesriigis, s.o. Eestis, ja vältida seega vajadust registreeruda igas liikmesriigis.

Erikorda kasutavad käibemaksukohustuslased hakkavad esitama kord kvartalis ühtse sisuga käibedeklaratsiooni, kusjuures esitamiskohustust ei mõjuta, kas tehinguid on toimunud või mitte. Kui erikorda kasutava käibemaksukohustuslase aastakäive liidus ületab 2 500 000 eurot, siis esitatakse käibedeklaratsioon iga kuu kohta.

Erikorra alusel esitatavas käibedeklaratsioonis sisendkäibemaksu mahaarvamisõigus

Võrreldes praeguse erikorraga on muudatuseks see, et võimaldatakse käibedeklaratsioonis deklareerida ka sisendkäibemaksu, mida on õigus maha arvata – s.o. ostudelt vastavas liikmesriigis tasumisele kuuluvat käibemaksu ning samuti impordil tasumisele kuuluvat käibemaksu, kui vastav liikmesriik on võimaldanud lihtsustusena impordi käibemaksu tasumist käibedeklaratsioonil (Eestis on kasutatud seda lihtsustust, vt käibemaksuseaduse § 38 lg 2¹ ja lg 2²).

Seega võib erikorda kasutaval Eesti äriühingul tekkida muus liikmesriigis ka tagastusnõue, kui maha arvatud sisendkäibemaks ületab väljundkäibemaksu.

Sertifitseeritud käibemaksukohustuslase staatus

Käibemaksukohustuslased tuvastatakse vastava liikmesriigi poolt välja antud registreerimisnumbri alusel, kuid praegu ei eristata usaldusväärseid või vähem usaldusväärseid ettevõtjaid. Sertifitseeritud maksukohustuslast (certified taxable person ehk CTP) võib aga põhimõtteliselt pidada usaldusväärseks maksumaksjaks ning selliste ettevõtjate osalusega tehingute maksustamisele saab kohaldada lihtsustamiseeskirju.

Näiteks saab CTP loaga Eesti käibemaksukohustuslane jätkata kauba ostmist teisest liikmesriigist, maksmata ostuhinnale lisaks Eesti käibemaksu, ja selle asemel deklareerida ost käibedeklaratsioonis ja rakendada pöördmaksustamist. Samamoodi toimub peegelpildis ka müük CPT loaga teise liikmesriigi käibemaksukohustuslasele.

Seega muutub CPT loa omamine ärilises mõttes väärtuslikuks õiguseks.

Sertifitseeritud maksukohustuslase staatuse saamine hakkab direktiivi uue artikli 13a alusel põhinema ühtlustatud kriteeriumitel ja seetõttu kehtib see staatus kogu Euroopa Liidus, kusjuures tollialaseid lihtsustusi ja soodustusi andev “volitatud ettevõtja luba” (AEO luba) võimaldab lugeda kriteeriumid täidetuks. Sertifitseerima hakkaks käibemaksukohustuslasi maksuhaldur, Eestis seega Maksu- ja tolliamet .

Ühes liikmesriigis antud sertifitseeritud maksukohustuslase staatust hakkavad tunnustama kõikide liikmesriikide maksuhaldurid.

Koondaruanne

Kuivõrd komisjoni ettepanekuga nähakse ette üldreeglina tarnija vastutus käibemaksu tasumise eest EL-i sisese B2B kaubatarne puhul, ei ole ettepaneku kohaselt enam koondaruannete (praegune vorm VD ehk ühendusesisese käibe aruanne) esitamine kaupade tarne puhul vajalik. Sama kehtib ka juhul, kui kauba saajaks on sertifitseeritud maksukohustuslane.

Koondaruannete esitamise kohustus säilitatakse ainult teenuste puhul.

Direktiivi ülevõtmise tähtaeg

Pärast käesoleva direktiivi jõustumist peavad liikmesriigid, sh Eesti, direktiivi täitmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid vastu võtma ja avaldama hiljemalt 30. juuniks 2022 ja kohaldama neid alates 1. juulist 2022.

---

¹COM(2018) 329 final
²COM(2017) 569 final