Riigikohtu halduskolleegium on oma juunikuises otsuses (3-17-933) käsitlenud sisendkäibemaksu korrigeerimist ja leidnud, et kui ostja loobub müügitehingust ning tagastab kinnisasja selle müüjale, siis pärast kinnisasja tagasisaamist jätkab müüja sisendkäibemaksu korrigeerimist iga kalendriaasta lõpus.
Aastal 2014 võõrandas äriühing kinnistu, millele oli ehitanud elamu, teisele äriühingule.
Mõlemal äriühingul olid samad osanikud ja juhatuse liikmed. Aastal 2016 taganes teine
äriühing müügilepingust.
Maksu- ja tolliamet kontrollis kaebaja maksude arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust maksustamisperioodil 2012–2015 ja leidis, et kuna kaebaja oli kinnistu võõrandanud ja tegemist oli põhivaraga, siis tulnuks põhivara tarbeks soetatud kaupade ja teenuste sisendkäibemaksu korrigeerida põhivara müümise kuul.
Lisaks elasid esimese äriühingu juhatuse liikmed MTA andmetel Eestis viibides elamus, kuid ei maksnud selle eest üüri.
Riigikohus selgitas, et omatarve on maksustatava käibe eriliik ning seda ka juhul, kui omatarve seisneb kinnisasja üürimises, mis tavaolukorras on käibemaksuseaduse § 16 lg 2 punkti 2 järgi maksuvaba (vt ka Euroopa Kohtu otsus C‑210/11 ja C‑211/11 p-d 20jj). Riigikohus märkis, et kuna põhivara omatarbeks kasutamisel ei ole tegu selle maksuvabas käibes kasutamisega, siis ei too see kaasa ka sisendkäibemaksu korrigeerimist
KMS § 32 alusel.
Omatarbe maksustatav väärtus on KMS § 12 lõike 6 kohaselt kauba soetusmaksumus või selle puudumisel omahind või teenuse omahind. Euroopa Kohus on oma praktikas aktsepteerinud, et ettevõtte vara omatarbena kasutamise puhul võib maksustatava
väärtuse arvutamisel kasutada metoodikat, mille järgi kauba soetamise kulu jagatakse
sisendkäibemaksu korrigeerimisperioodiga (Euroopa Kohtu otsus C‑72/05).
Kõnealuses kohtuasjas kuulus üüritav kinnistu põhivara hulka. Käibemaksuseaduses ei ole defineeritud, mida tähendab KMS § 32 lõikes 4 kasutatud termin “põhivara”. Kolleegiumi hinnangul tuleb võtta maksustamisel aluseks see, kas ja millal on maksukohustuslane kinnisasja või selle parendused oma raamatupidamises põhivarana arvele võtnud. Põhivarana kasutamine tähendab kinnisasja puhul selle tasu eest kasutada andmist üüri- või rendilepingu alusel või pikaajalist kasutamist oma ettevõtte majandustegevuses näiteks büroo-, lao- või tootmishoonena.
Müügi eesmärgil ehitatud hoone kajastatakse seevastu käibevarana. Põhivara tarbeks soetatud hoone sisendkäibemaks tuleb aga 10 aasta jooksul korrigeerida lähtuvalt sellest, kui suures ulatuses konkreetsel kalendriaastal on põhivara kasutatud maksustatava või maksuvaba käibe tarbeks (halduskolleegiumi otsus 3-3-1-19-16). Pärast korrigeerimisperioodi lõppu toimuv kasutus või müük enam sisendkäibemaksu suurust
ei mõjuta.
Veel puudutas otsus müügilepingust taganemise maksuõiguslikke tagajärgi. Kolleegium
järeldas, et kinnistu müügilepingust taganemine ei vabastanud kaebajat kohustusest deklareerida põhivara maksuvaba võõrandamise kuul sisendkäibemaksu, arvestades kinnisasja kasutamist kuni korrigeerimisperioodi lõpuni täielikult maksuvaba käibe tarbeks.
Lõpuks selgitas kolleegium, kuidas peaks käibemaksu arvestama pärast seda, kui
müügilepingust on taganetud ja kinnisasi müüjale tagastatud. Tuginedes Euroopa Kohtu
praktikale (Euroopa Kohtu otsus C-229/15), tuleb kolleegiumi hinnangul KMS § 29 lõiget 7 ja § 32 lõiget 5 tõlgendada koostoimes selliselt, et pärast kinnisasja tagasisaamist jätkab müüja sisendkäibemaksu korrigeerimist iga kalendriaasta lõpus.
Ajavahemik kinnisasja maksuvabast võõrandamisest kuni tagastamiseni tuleb võrdsustada põhivara maksuvabas käibes kasutamisega ning selle ajavahemiku eest sisendkäibemaksu maha arvata ei saa. Samuti ei pikenda see ajavahemik 10-aastast korrigeerimisperioodi kestust.
