Tartu linnaga reklaamimaksu asjus kohut käivad ettevõtjad said teisipäeval, 17. mail kaotuse osaliseks ka Tartu ringkonnakohtus.
Hagi esitanud Kaubamaja AS, Neste Eesti AS, Northern European Outdoor Media OÜ, Prisma Peremarket AS, Rimi Eesti Food AS, Selver AS, Tartu Kaubamaja Kinnisvara OÜ, JCDecaux Eesti OÜ ja Clear Channel Estonia OÜ vaidlustavad Tartu linnavalitsuse 2014. aasta suvel kaebajate suhtes tehtud reklaamimaksu tagastusnõude rahuldamata jätmise otsused.
Vaidlust ei ole selles, et kaebajad on tasunud reklaamimaksu õiges määras ja kooskõlas Tartu linnavolikogu vastava maksumäärusega. Vaidlus on selles, kas kohalike maksude seadus ja selle alusel kohaliku omavalitsuse volikogu kehtestatud reklaamimaks on kooskõlas põhiseadusega. Kaebajad leidsid, et kohalike maksude seadus on vastuolus põhiseadusega, kuna sätestab reklaamimaksu tasumise kohustuse, kuid ei määra kindlaks selle kohustuse olulisi elemente.
Tartu halduskohus oma mullu 10. veebruaril langetatud otsusega kaebust ei rahuldanud, leides, et kohalike maksude seaduses on tagatud põhiseaduses sätestatud seaduslikkuse ning õigusriigi ja halduse seaduslikkuse põhimõte. Põhiseadus annab kohalikule omavalitsusele õiguse seaduse alusel kehtestada ja koguda makse. Kohalike maksude seaduse järgi on valla- või linnavolikogul õigus anda määrusi kohalike maksude kehtestamiseks. Sama seaduse järgi on kohalikuks maksuks reklaamimaks, märkis esimese astme kohus.
Halduskohtu arvates on Tartu linnavolikogu kehtestatud reklaamimaksumäärus piisavalt selge ja üheselt mõistetav. Tartu linnavolikogu on reklaamimaksu määruse koostamisel juhindunud kohalike maksude seadusest. Määrus sisaldab järgmisi andmeid: maksu nimetus, maksuobjekt, maksumaksjad, maksumäärad, maksu tasumise kord, maksu tasumise tähtpäev või tähtaeg, maksusumma arvutamise või määramise kord, maksukohustuse tekkimise aeg, võimalikud maksusoodustused ja nende andmise kord ning maksumääruse jõustumise aeg. Kohtu arvates nähtub vaidlustatud maksumäärusest selgelt, milline reklaam on määruse järgi maksustatav. Samuti on kohtu arvates määruses piisavalt selgelt ja üheselt mõistetavalt selgitatud, mida, millal ja kuidas maksustatakse.
Kaebajate väide, justkui oleks reklaamimaksu objekt seaduses määratlemata, ei vastanud halduskohtu hinnangul tegelikkusele. Kohalike maksude seaduse järgi maksavad reklaamimaksu füüsilised ja juriidilised isikud omavalitsuse territooriumile paigaldatud, samuti omavalitsuse territooriumil elunevatele ja asuvatele füüsilistele ja juriidilistele isikutele kuuluvatena registreeritud ühissõidukitele paigaldatud kuulutustelt ja reklaamilt, märkis halduskohus.
Tartu linnavolikogu määruse järgi on Tartu linna territooriumil reklaamimaksu objektiks ainult reklaam ehk teave, mis on avalikustatud mis tahes üldtajutaval kujul, tasu eest või tasuta, teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise, ürituse edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil, lisas kohus.
Kaebajad vaidlustasid Tartu halduskohtu otsuse Tartu ringkonnakohtus, mis jättis aga teisipäevase otsusega Tartu halduskohtu otsuse järelmi jõusse, asendades aga selle põhjendused.
Ringkonnakohus märkis, et küsimus on tasakaalupunktis ehk mis peab kohaliku maksu puhul olema sätestatud seaduses ja mis ei pea olema sätestatud seaduses, vaid võib olla ette nähtud ainult kohaliku omavalitsuse määruses. Ringkonnakohus leidis, et reklaamimaksu puhul kujutabki praegune olukord endast tasakaalupunkti, kus maksu objekt on seaduses üldiselt määratletud, selle konkretiseerimine ja maksumäär aga jäetud kohaliku omavalitsuse volikogu otsustada.
"Olgugi, et põhiseaduse paragrahv 113 nõuab kõigi avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamist üksnes riigikogus vastu võetud ja seadusena vormistatud õigusaktiga, modifitseerib põhiseaduse paragrahv 157 lõige 2 seda kohalike maksude puhul, võimaldades mõningate maksuelementide kehtestamise jätta ka kohaliku omavalitsuse volikogu otsustada. Seadusandja on valinud mehhanismi, kus maksuobjekti üldise määratluse kehtestab seadusandja ise, jättes maksuobjekti konkretiseerimise ja konkreetse maksumäära kohaliku omavalitsuse volikogu kehtestada," seisab ringkonnakohtu lahendis.
Ringkonnakohus peab sellist lahendust kohaliku omavalitsuse autonoomia valguses põhiseaduse järgi põhimõtteliselt võimalikuks.
Ringkonnakohus leidis, et selline lahendus ei lähe ka vastuollu põhiseaduses sätestatud põhimõttega, et põhiõigusi tohib piirata üksnes demokraatlikult legitimeeritud esinduskogu otsusega või selle alusel.
Ringkonnakohus leidis ühtlasi, et ka maksumäärus on õiguspärane. "Maksumäärus peab õigusnormi hierarhiast lähtuvalt esmalt olema kooskõlas nii kohalike maksude seaduse kui ka kõigi ülejäänud seadustega, sealhulgas reklaamiseadusega. Kui kohaliku omavalitsuse määrus on vastuolus mis tahes seadusega, siis on määrus juba sellepärast õigusvastane ning seega ka põhiseadusega vastuolus. Kohalikud omavalitsused tohivad ka kohaliku elu küsimusi otsustada üksnes seadusega ette antud raamides. Sellega on välistatud ka kohalike omavalitsuste väidetav omavoli maksuobjekti kehtestamisel," seisab otsuses.
Ringkonnakohus lisas, et maksuobjekt peab olema seaduses teatava konkreetsusastmega määratletud. "Antud juhul tuginevad kaebajad maksumääruse põhiseadusevastasuse osas üksnes kohalike maksude seaduses sätestatud volitusnormi väidetavale põhiseadusevastasusele. Kuna volitusnorm on põhiseadusega kooskõlas, siis on ka maksumäärus õiguspärane," märkis ringkonnakohus.
Teisipäevane ringkonnakohtu otsus on vaidlustatav 30 päeva jooksul riigikohtus.
