Eestis on seotud isikute vaheliste tehingute hinnad (siirdehinnad, ingl k Transfer Pricing) muutumas maksuhalduri prioriteediks number üks. Sama areng on toimumas ka teistes Balti riikides ning Euroopas¹.

Nimetatud valdkonna tähtsuse tõus on mõistetav. Nimelt oli siiani Eestis võrreldes muude riikidega küllalt väike maksukoormus, mis tõi siia mitmeid välisinvesteeringuid ning Eestit kasutati suurtes rahvusvahelistes gruppides justkui deposiitkontona (kasumit näidati Eestis). Kuna Eesti tulumaksusüsteem on muutunud viimasel ajal ebakindlamaks, maksud on võrreldes naabritega juba tunduvalt kõrgemad ja võttes arvesse väliskapitali mobiilsust, toob see lähitulevikus kaasa kasumi Eestist väljaviimise trendi. Eestis teenitud kasumi teise riiki siirdamine peaks kuuluma aga Eestis maksustamisele.

Praktikas üritavad rahvusvahelised ettevõtted sageli planeerida oma makse tehinguhindade kaudu. Hinnad seotud isikutega kujundatakse selliselt, et kasum tarneahelas tekib soodsama maksukeskkonnaga riiki. Kuna säärase planeerimise kujul on sisuliselt tegemist varjatud kasumijaotusega, püüavadki riigid sellist hindades sisalduvat kasumijaotist maksustada.

Eestis reguleerivad seotud isikute vaheliste tehingute hinnakujundust TMS § 50 lg 4, 5 ja 6 ning rahandusministri määrus "Residendist juriidilise isiku ja temaga seotud mitteresidendi või füüsilise isiku vahel tehtud tehingute väärtuse määramise meetodid". Vahemärkusena olgu öeldud, et praegu planeeritakse rahandusministeeriumis uut määrust. Euroopas kasutatakse reeglina riigisiseste õigusaktide väljatöötamiseks alusdokumendina OECD siirdehinna määramise juhendit (Transfer Pricing Guideline), mis on ka peamiseks allikaks seaduste tõlgendamisel.

Viidatud TMS ja rahandusministri määruse põhimõtete kohaselt  tuleb tehingutel mitteresidendist seotud isikutega rakendada samu hindu, mida kasutatakse mitteseotud isikutega (arms’ length). Juhul kui seotud isikutega tehtud tehingute hinnad on erinevad hindadest, mida kasutatakse sarnaste tehingute korral mitteseotud isikutega, kuulub selline hinnavahe (tulu, mille maksumaksja oleks saanud või kulu, mis oleks jäänud kandmata) Eestis maksustamisele määras 24/76.

Kuigi nii viidatud TMS paragrahvid kui ka määrus käsitlevad tehinguid seotud mitteresidentidega ja füüsiliste isikutega, tõusetub sama probleem ka seotud residentidega (ehk Eestis asuvate tütar-, ema- ja sidusettevõtetega, jne). Nimelt käsitleb maksu- ja tolliamet hetkel seotud residendist isikute vahel tehtavate tehingute turuhinnast erinevat hinda teatud tingimustel kingitusena, mis kuuluks maksustamisele määras 24/76.

Nimetatud sätetega hõlmatud seotud isikute ringi defineerib TMS § 8.

Kuidas kaitsta?

Määruse järgi on aktsepteeritavaid tehingute väärtuse määramise meetodeid kolm:

• võrreldava hinna meetod (ingl k Comparable Uncontrolled Price, lühend CUP);
• edasimüügi hinna meetod (ingl k Resale Minus);
• juurdehindluse meetod (ingl k Cost Plus).

Maailmapraktikas käsitletakse nimetatud meetodeid traditsioonilistena. Lisaks on lubatud mitmeid mittetraditsioonilisi meetodeid. Tõenäoliselt ei piirduta ka tulevikus Eestis üksnes kolme traditsioonilise meetodiga ning kasutusele võetakse ka mõningad mittetraditsioonilised meetodid.

Juhul kui seotud isikuga tehtava tehingu hind erineb turuhinnast, võib maksuhaldur korrektse hinna määramiseks kasutada mõnda eeltoodud meetodit. Samas on maksumaksjal igati mõistlik ja otstarbekas edasiste vaidluste vältimiseks määrata tehinguhinnad ise nimetatud meetodite abil. Praktikas teevad ettevõtted transfer pricing’u riski maandamiseks läbi protsessi, kus dokumenteerivad nimetatud meetodite abil kõik seotud isikutega tehtavate tehingute hinnad.

Oluline on juhtida siinkohal tähelepanu asjaolule, et iga nimetatud meetodi kasutamine eeldab pikemat analüüsi ja dokumentatsiooni selle kohta, millisest geograafilisest regioonist leitakse võrreldavad hinnad või marginaalid, miks võrreldavate tehingud on ikka võrreldavad, millised on kirjeldatud tehingutes riskid, funktsioonid, “edufaktorid�?, millised on ettevõtete spetsiifikad jne. Võrreldavana saab käsitleda hinda või marginaali vaid juhul, kui oma olemuselt on tegemist täiesti sarnaste tehingutega.

Võrreldava hinna meetod

Võrreldava hinna meetodi rakendamisel leitakse võrreldav tehingu väärtus kas:

• tehingust, millega vara võõrandaja või teenuse osutaja võõrandab sarnast vara või osutab sarnast teenust sarnastel tingimustel temaga mitteseotud isikule, või
• tehingust, millega vara või teenuse ostja ostab sarnast vara või sarnast teenust sarnastel tingimustel temaga mitteseotud isikult. Võrreldava hinna meetodi rakendamisel on peamiseks küsimuseks sarnaste tehingute leidmine mitteseotud isikutega. Sarnasuse väljaselgitamisel tuleb võtta arvesse kauba/teenuse sarnasust, tehingute geograafilist piirkonda, majandusharu erisusi, tehingutest tekkivate riskide jagamist, tehingumahte jne.

Ehk näiteks, kui tootmisettevõte müüb kaupu seotud isikule hinnaga X ning täpselt samu kaupu sarnastes kogustes mitteseotud isikutele hinnaga Y, võib maksuhaldur asuda seisukohale, et tulenevalt võrreldava hinna meetodist, peaks ka seotud isikute vahel tehtava tehingu väärtus olema Y. Sama põhimõte kehtib ka seotud ja mitteseotud isikutelt kaupade ning teenuste ostmise kohta.

Edasimüügi hinna meetod

Edasimüügi hinna meetodit rakendatakse, kui vara, mis on soetatud maksumaksjaga seotud isikult, müüakse edasi müüjaga mitteseotud isikule. Meetodi rakendamisel võetakse aluseks tehinguväärtus, millega maksumaksjaga seotud isikult soetatud vara müüakse edasi müüjaga mitteseotud isikule. Nimetatud väärtusest lahutatakse arvestuslik edasimüügil rakendatav hinnalisand, mis moodustub müüja poolt seoses tehinguga kantud kuludest, proportsionaalsest osast perioodikuludest ja täidetud funktsioonide kohasest kasumist, ning mida sarnase tehingu puhul tavaliselt saab müüja, kes ei ole ostjaga seotud isik.

Ehk näiteks, kui isik müüb seotud isikult ostetud kaupa edasi mitteseotud isikutele hinnaga X ning analüüsi tulemusel jõutakse seisukohale, et sellisel edasimüügil mitteseotud isikutele peaks müügihind X sisaldama nt 20%-list marginaali, asutakse seisukohale, et selle kauba ostuhind seotud isikult peaks olema X-20%.

Juurdehindluse meetod

Juurdehindluse meetodi rakendamisel lähtutakse seotud isikute vahelises tehingus vara võõrandaja või teenuse osutaja poolt seoses tehinguga kantud kuludest. Vara soetusmaksumusele või teenuse osutamisega seotud kuludele lisatakse arvestuslik juurdehindlus, et tagada kasum, mis vastab täidetud funktsioonidele ja valitsevatele turutingimustele, ning mida sarnase tehingu puhul tavaliselt saab müüja, kes ei ole ostjaga seotud isik.

Juurdehindluse meetodi rakendamisel tekib maksumaksjatel sageli kaks probleemi:

• kuidas määratleda tootega seonduvad kulud võimalikult täpselt ning
• kuidas määratleda aktsepteeritav juurdehindluse protsent.

Kulude jagamiseks toodetele ja tegevustele on mitmeid võimalusi, mis sõltuvad vastavast majandusharust. Juurdehindluse protsendi määratlemiseks kasutatakse statistikat võimalikult sarnaste ettevõtete juurdehindluste kohta. Enim kasutatav andmebaas juurdehindluse (marginaali) määratlemiseks on Amadeus.

Näiteks, kui ettevõte müüb seotud isikutele teenuseid, ning teenuse hinna kujunduse mehhanismina kasutatakse juurdehindluse meetodit, leitakse esmalt nimetatud teenuse osutamisega kaasnevad kulud, millele lisatakse siis vastavate teenuste keskmine kasumimarginaal.

Kuigi Eesti seadus ei sisalda meetodite rakendamise kohustuslikku järjekorda, on paljudes riikides esimesena aktsepteeritav meetod võrreldava hinna meetod. Kui võrreldavaid hindu ei ole, alles siis lubatakse kasutada teisi meetodeid.

Transfer Pricing Guideline lubab teatud tingimustel teha seotud isikute vahel tehinguid ka ilma juurdehindluseta ehk jagada kulusid. Sellist lubatud kokkulepet kulude jagamiseks ilma juurdehindluseta nimetatakse Cost Contribution Arrangement. Juhiksin siinkohal tähelepanu asjaolule, et kulude jagamine ilma juurdehindluseta on aktsepteeritav ainult eelneva kokkuleppe olemasolul ning juhul kui on võimalik määratleda poolte panusele vastav hüve.

Kokkuvõttes soovitan ettevõtetel, kes teevad tehinguid seotud osapooltega või loovad seotud isikutele oma funktsioonidega lisaväärtust ilma vastutasu saamata, vaadata läbi rakendatavad hinnakujundusmehhanismid, viia need vastavusse mõne eelkirjeldatud meetodiga ning see dokumenteerida. Maksukorralduse seaduse § 98 kohaselt on maksuhalduril maksusumma määramise aegumistähtaeg 3 aastat ning maksusumma tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral 6 aastat.

——————————

¹ Ernst & Young’i uurimuse kohaselt peavad rahvusvahelised ettevõtted suurimaks maksuprobleemiks just siirdehindade küsimust (Transfer Pricing). Leedus on pandud maksumaksjatele küllaltki suured kohustused seotud isikutega tehtavate tehingute dokumenteerimiseks ning samas suunas liigub ka Läti.

Raamatupidamisuudised nr 3, 2005