Töötajate tööohutuse ja töötervishoiu korraldamist reguleerib töötervishoiu ja tööohutuse seadus (TTOS). Selle järgi käsitletakse tööandja tehtavaid kulutusi töötajate tervishoiule ning samuti töötajate ohutu ja turvalise töökeskkonna tagamisele ettevõtlusega seotud kuludena, need on tööandja poolt oma kohustuste täitmiseks tehtud kulutused.

Lisaks TTOS-ile reguleerib töötajate töötervishoidu ja -ohutust veel terve rida õigusakte, olenevalt tööandja ettevõtluse iseloomust ja tegevusaladest. Nendest õigusaktidest tulenevad tööandja kohustuste täitmisega seotud kulud on samuti üldjuhul maksuvabad.

Tulumaksuseaduse (TMS) § 32 lõike 2 kohaselt käsitletakse ettevõtlusega seotud kuluna kulutusi, mis on tehtud ettevõtlustulu saamise või ettevõtluse säilitamise või arendamise eesmärgil, samuti kulutusi, mis tulenevad TTOS-i § 13 lõikest 1.

TMS ei sätesta eraldi tööohutuse ning töötervishoiuga seonduvat ja seega tuleb antud teemat vaadata laiemalt, kooskõlas töötervishoidu ja -ohutust reguleerivates õigusaktides sätestatuga. See tähendab kui kulu ei tulene ka otseselt TTOS-i § 13 lg 1-st, kuid sellise kulu tegemine on tööandjale muude TTOS-i paragrahvidega või töötervishoiualaste õigusaktidega ette nähtud, loetakse see ettevõtlusega seotud kuluks.

Käsitlen peamisi teemasid, mis selles valdkonnas maksustamise osas küsimusi tekitavad.

RISKIANALÜÜS JA TEGEVUSKAVA

Maksuhalduri pädevusse ei kuulu töötervishoiu ja tööohutuse seaduse täitmise kontroll. Maksuhalduri õigused ja kohustused on sätestatud maksukorralduse seadusega.

TTOS-i § 13 lõikega 1 on paika pandud tööandja kohustused ja kõik nende kohustuste täitmisega seotud kulud on maksuvabad. Tööandja kohustuste hulka kuuluvad sisekontrolli korraldamine ning riskianalüüsi ja tegevuskava koostamine, nende dokumentide olemasolu on tööandjale suureks abiks ka tööohutuse ja -tervishoiuga seotud kulude vajalikkuse põhjendamisel.

Olenevalt ettevõtluse iseloomust on kulusid, mida saab kohe seostada tööandja tegevusega, kuid on ka kulusid, mida nende tausta teadmata võib vaadelda kui tööandja poolt töötajale tehtud rahaliselt hinnatavat soodustust, mis kuulub maksustamisele TMS-i § 48 alusel erisoodustusena. Riskianalüüsi käigus selgitatakse välja töökeskkonna ohutegurid ja tegevuskavas nähakse ette igal töökohal ettevõtte kõikidel tegevusaladel töötajate tööohutuse ja terviseriskide vähendamiseks ning vältimiseks vajalikud meetmed. Seega ilmneb nendes dokumentides iga töökoha tööohutuse ja sellel töökohal töötava töötaja töötervishoiu tagamiseks tehtavate kulude vajadus ja iseloom ning maksuhaldurile on lihtsam põhjendada konkreetse kulu vajadust ja seotust ettevõtlusega. Maksuhalduri jaoks ei ole oluline, kes on riskianalüüsi ja tegevuskava koostanud – neid dokumente ei ole vaja koostada maksuhaldurile.

Riskianalüüsi või tegevuskava olemasolu või puudumine iseenesest ei tekita maksukohustust ega vabasta võimalikust maksukohustusest, maksukohustus tekib ikkagi lähtuvalt kulu sisust. Näiteks kui tööandja on teinud töötervishoiukulutusi, mida ei ole võimalik seostada tema ettevõtlusega või konkreetse töötaja töö iseloomust tulenevate vajadustega, ei loeta neid kulusid ettevõtlusega seotuks ka siis, kui need on riskianalüüsis ja tegevuskavas välja toodud. Samuti, kui kulu vajalikkus ei ole riskianalüüsis või tegevuskavas välja toodud, kuid ettevõte suudab selle põhjendada tulenevalt töötervishoidu reguleerivatest õigusaktidest, loetakse see kulu ettevõtlusega seotuks. Viimasel juhul tuleb muidugi arvestada asjaoluga, et kulude ettevõtlusega seotuse üle otsustab maksuhaldur lähtuvalt talle teada olevatest asjaoludest.

ESMAABIVAHENDID JA RAVIMID

Esmaabivahendid, mille tööandja peab töötajatele soetama, on loetletud sotsiaalministri 13. detsembri 1999. a määrusega nr 82 "Esmaabi korraldus ettevõttes kehtestamine" ning selle kohustuse täitmine ei too kaasa maksukohustust.

Tihti küsitakse maksuhaldurilt, kas siis tekib maksukohustus, kui esmaabivahendeid ostetakse suuremas koguses või kui ostetakse esmaabivahendeid, mida viidatud määrus ei käsitle. Ka siin lähtutakse maksukohustuse selgitamisel sellest, kuidas esmaabivahenditele tehtud kulud on ettevõtlusega seotud. Kui tegemist on suure ettevõttega, on ilmselge, et esmaabivahendeid ostetakse suuremas koguses, et tagada igal ajal töötajatele vajalikus koguses esmaabivahendeid, ning see ei tekita maksukohustust. Kui varutud esmaabivahendite kogused ületavad ilmselgelt mõistliku piiri (nt eelmistel aastatel on sama hulga töötajate jaoks soetatud oluliselt vähem esmaabivahendeid), tekivad maksuhalduril õigustatud küsimused, mis eesmärgil selline kogus esmaabivahendeid on soetatud ning kas mitte pole tegu ka töötajate koduste esmaabivahendite varude tagamisega. Samamoodi käsitletakse ka viidatud määruses loetlemata esmaabivahendite soetamist: kui sellised vahendid on töötaja töö iseloomust lähtuvalt vajalikud ja mõistlikud, ei teki maksuriski, kui aga mitte, siis kaasneb selliste esmaabivahendite soetamisega maksurisk.

Nimetatud määrus ei näe ette töötajatele ravimite soetamist. Seega ravimite muretsemine ei ole tööandjale õigusaktidest tulenev kohustus. Kui tööandja endale sellise vastutuse võtab ning töötajatele ravimeid soetab, siis tehtud kulutusi ei käsitleta ettevõtlusega seotud kuluna ja tööandjal tuleb arvestada maksukohustusega.

Kui esineb olukordi, kus tulenevalt õigusaktidest on ettevõtjal kohustus ravimeid soetada, siis lähtutaksegi konkreetsetest õigusaktidest ning õigusaktist tuleneva kohustuse täitmine ei tekita maksukohustust.

VAKTSINEERIMINE

Vabariigi Valitsuse 5. mai 2000. a määruse nr 144 "Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded" § 6 lõike 1 kohaselt peab tööandja juhul, kui riskianalüüsi tulemused näitavad, et töökeskkond on bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud, vältima töötaja tervise ohustamist bioloogiliste ohutegurite poolt. Sama sätte lõike 2 punkti 7 kohaselt peab tööandja tagama vaktsineerimise töötajatele, kes puutuvad kokku bioloogiliste ohuteguritega, mille vastu on olemas tõhus vaktsiin, ja lõikest 3 tulenevalt peab tööandja konsulteerima töötervishoiuarstiga töötajate vaktsineerimise vajalikkuse ja sobivuse üle. Töötajate vaktsineerimine toimub tööandja kulul ja vaktsineerimistõend peab olema kättesaadav. Kui tööandja käitub vastavalt eelkirjeldatule, siis maksuriske ei ole.

Maksurisk tekib juhul, kui vaktsineeritakse töötajaid, kelle töökeskkond ei ole mõjutatud sellest bioloogilisest ohutegurist, mille vastu vaktsineeritakse. Näiteks vaktsineeritakse kõik töötajad puukentsefaliidi vastu, kuigi riskianalüüsi alusel ei olnud kontoritöötajatel nende töökohal ohtu puukentsefaliiti nakatuda ning ka tegelikkuses töö tegemise ajal see risk puudub.

Tähelepanu tahaks juhtida situatsioonile, kui tööandja lähetab töötaja riiki, kuhu minemiseks on vaja võimalike tervisekahjustuste vastu töötajat vaktsineerida. Sellisel juhul ei ole oluline, et nimetatud risk oleks välja toodud riskianalüüsis – riskianalüüsi koostamisel puudub reeglina piisav ülevaade sellest, kuhu töötajaid lähetada võidakse, mistõttu ei saagi neid riske seal välja tuua. Tehtud kulutus on aga seotud tööandja ettevõtlusega ning maksukohustust ei teki.

PRILLID

Vabariigi Valitsuse 15. novembri 2000. a määrusega nr 362 "Kuvariga töötamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded" on reguleeritud tegevusalad, kus määrust saab kohaldada, tööandja kohustused, sh silmade ja nägemise ning luustiku ja lihaskonna seisundi kontrolli teostamise kohustus, nõuded töökeskkonnale ja töötamiskohtadele.

Maksuhaldur võib kuvariga töötamiseks ettenähtud prillide või muude nägemisteravust korrigeerivate abivahendite (nt kuvariga tööks sobivad läätsed) soetamismaksumust lugeda ettevõtlusega seotud kuluks, kui on täidetud eelnimetatud määruses toodud tingimused, st kui kulu on vajalik tulenevalt töötaja tervisekahjustusest.

Kui kuvariga tööks ettenähtud prille või muid nägemisteravust korrigeerivaid abivahendeid kasutatakse ka tööga mitteseotud tegevuseks, tuleb leida tööga seotud ja mitteseotud tegevuse proportsioonid ning abivahendite soetamismaksumus loetakse ettevõtlusega seotud kuluks vaid osaliselt, vastavalt TMS-i §-i 32 lõikes 3 sätestatud põhimõtetele. Ettevõtlusega mitteseotud osa loetakse erisoodustuseks, mis kuulub maksustamisele vastavalt TMS-i §-i 48 lõikele 4. Juhul kui ettevõtlusega mitteseotud osa maksumuse tasub töötaja, siis tööandjal maksukohustusi ei teki.