Alates 1. juulist 2009 kehtiv töölepingu seadus ei näe ette riigisisese lähetuse korral päevaraha maksmist. Samuti ei sätesta maksuvaba päevaraha maksmist tulumaksuseaduse (edaspidi TuMS) § 13 lg 3 p 1, Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2009. aasta määrus nr 110 „Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord” ega ka Vabariigi Valitsuse 28. märtsi 2001. aasta määrus nr 108 „Teenistuslähetuste kulude hüvitamise ja päevaraha maksmise tingimused, ulatus ja kord”. 19.12.2012. aasta määrusega nr 112 „Ametniku teenistuslähetusse saatmise, lähetuskulude hüvitamise ning päevaraha maksmise tingimused ja kord ning päevaraha määr” kehtestatakse lähetuse vormistamine ja lähetuskulude maksuvabad piirmäärad.
Kui tööandja otsustab riigisisesel lähetusel ikkagi päevaraha maksta, on nimetatud väljamakse puhul tegemist palga osaga ja see tuleb maksustada ning deklareerida nagu palk. Kui riigisisest päevaraha maksab kolmas isik, kuulub see tulumaksuga maksustamisele nagu muu tulu ja väljamaksjal tuleb tulumaks kinni pidada.

Kas juhul, kui lähetatud töötaja ööbib Ameerika Ühendriikides, tuleb ööpäeva arvutamisel lähtuda kogu lähetuse aja jooksul Eesti vööndiajast või tuleb arvestada ööpäeva algust ja lõppu vastavalt sellele kohale, kus lähetatu konkreetsel hetkel viibis? Kuidas toimub tundide ümardamine täisööpäevadeks? Kui töötaja viibib lähetuskohas kokku 25 tundi, kas seda võib lugeda üheks ööpäevaks, kaheks ööpäevaks või tuleb majutuskulu piirmäära jagada vastavalt tundide arvule?

Määruse §-is 6 toodud lause konstruktsioon ei kvalifitseeri tööandjaid esmaseks ning teiseseks. Tegemist on tööõigusliku sättega, mis seab töötajale kohustuse teavitada tööandjat tema lähetusse saatmisest samal ajal mõne teise tööandja poolt.

Kui tööandja on teadlik, et ka teine tööandja maksab töötajale päevaraha, puudub sellel tööandjal sama perioodi eest päevaraha maksmise kohustus.

Kui teavitatud tööandja otsustab siiski maksta töötajale päevaraha, tuleb arvestada asjaoluga, et mitme tööandja poolt makstud välislähetuse päevaraha maksimaalne maksuvaba määr on kokku 32 eurot (500 krooni) päevas.

Kuna määruse §-i 6 kohaselt peab töötaja teavitama tööandjat ka teise tööandja poolt määratud päevaraha suurusest, on teavitatud tööandjal võimalik enne päevaraha maksmist välja arvutada päevaraha maksimaalset maksuvaba määra ületav osa. Selline ületav osa kuulub teavitatud tööandja poolt maksustamisele erisoodustusena tulumaksuseaduse §-i 48 lõike 4 punkti 4 ja sotsiaalmaksuseaduse §-i 2 lõike 1 punkti 7 alusel.

Kui lähetusse saadetud isik on kõikide teda lähetavate juriidiliste isikute juhatuse liige ja teeb lähetusse saatmise kohta otsuse korraga kõikide isikute nimel, siis on sellel juhatuse liikmel otsustuspädevus selle üle, milline äriühing vormistab lähetuse esimesena ja saab maksta ka maksuvaba piirmäära ulatuses päevaraha. Juhatuse liikmele makstav päevaraha maksuvaba määr mitme äriühingu peale kokku on 32 eurot (500 krooni) päevas.

Kas tööandja kantud toitlustuskulud on sel juhul maksuvabad? Kas päevaraha on maksuvaba ka siis, kui tööandja kannab toitlustamise kulud ja otsustab päevaraha mitte vähendada?

Määruse § 7 lg 3 p 3 sätestab välislähetuse maksimaalse maksuvaba päevaraha piirmäärana 32 eurot (500 krooni) ööpäevas. Määruse § 4 lg 4 sätestatud päevaraha määra vähendamise võimalus ei ole seotud päevaraha maksustamisega ning on oma olemuselt tööõiguslik säte, mis võimaldab tööandjal vähendada päevaraha määra juhul, kui töötajale tagatakse toitlustamine kas tööandja poolt või muu isiku poolt. Välislähetuses viibiva töötaja toidukulu kandmine tööandja poolt on maksustatav erisoodustusena ja töötaja toidukulu kandmine muu isiku ( nt töötajat vastu võttev isik) poolt on maksustatav välisriigis kehtivate maksuseaduste alusel.

Kui lähetus algas enne 1. juulit ja lõppeb pärast 1. juulit 2009. aastal, siis rakendatakse nii riigisisese kui ka välislähetuste puhul Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2000. aasta määrust nr 453.
Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2009. aasta määrust nr 110 „Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord” rakendatakse nende lähetuste osas, mis algavad alates 1. juulist 2009.
Analoogselt tuleb rakendada ka Vabariigi Valitsuse 28. märtsi 2001. aasta määruse nr 108 „Teenistuslähetuste kulude hüvitamise ja päevaraha maksmise tingimused, ulatus ja kord” muudatust, mis kehtestati Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2009. aasta määrusega nr 111.
Lähetuskulude hüvitamine ja maksustamine ei olene sellest, millal tööandja poolt lähetuse kirjalik otsus, korraldus, käskkiri vms dokument on vormistatud, vaid sellest, millal lähetus tegelikult algas.

Välislähetuse päevaraha määra kehtestab tööandja, arvestades, et Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2009. aasta määruse nr 110 „Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord” § 3 kohaselt ei või see olla väiksem kui 22.37 eurot (350 krooni) päevas ja § 7 lg 1 p 3 kohaselt suurem kui 32 eurot (500 krooni) päevas. Nimetatud määruse § 4 lubab tööandjal enda kehtestatud päevaraha määra vähendada kuni 70%, kui lähetuskohas viibimise ajal tagatakse lähetatule tasuta toitlustamine. Näiteks, kui tööandja kehtestas välislähetuse päevaraha summaks miinimumnõudele vastava 22.37 (350 krooni) ja töötajale tagatakse välislähetuses tasuta toitlustamine, siis võib tööandja päevaraha vähendada kuni 70%, see tähendab maksta töötajale päevarahana 6.71 eurot (105 krooni).

Alates 1. juulist 2009 kehtib Vabariigi Valitsuse määrus nr 110 „Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord”, millega on reguleeritud välislähetuse päevaraha maksmise alammäär, maksuvaba piirmäär ning maksmise kord.

Tööandja võib välislähetuse päevaraha määra vähendada kuni 70%, kui lähetuskohas viibimise ajal tagatakse lähetatule tasuta toitlustamine.
Päevaraha antakse välislähetusel viibimise ajal muuhulgas ka toitlustamiseks. Kui tööandja katab lisaks antud päevarahale toitlustamise kulud, siis on tegemist erisoodustusega ja tööandja peab nimetatud kulutustelt maksma tulu- ja sotsiaalmaksu.

Toitlustamine hotellides, lennukites ja laevades on väljakujunenud tava. Hommikusöök hotellis on tavapäraselt toa maksumuse hulgas, ilma et söögi hind oleks eraldi teada, mistõttu loetakse kogu summa kulude hüvitamisel majutuskuluks. On majutusasutusi, kes näitavad arvetel eraldi nii majutuse kui ka hommikuse toitlustamise kulusid, kuid samas ei ole võimalik majutust osta ilma hommikusöögita, see tähendab. et majutuse hind ei sõltu sellest, kas majutust sooviti hommikusöögiga või ilma. Sellisel juhul loetakse hommikusöök majutuskulude piirmäära sisse ja selle ulatuses ei maksustata erisoodustusena. Arvete sel viisil esitamine on üldiselt tingitud sellest, et antud riigis on majutusteenusel ja toitlustamisel erinev käibemaksumäär ning arve väljastaja on kohustatud need summad arvel eraldi välja tooma.

Analoogselt hommikusöögiga hotellis ei maksustata toitlustamist lennukis või laeval, kui toitlustamine kuulus piletihinna sisse, olenemata sellest, kas toitlustamist sooviti või mitte.

Juhul, kui toitlustamine telliti lisaks, osteti pardal, on selle hüvitamine tööandja poolt erisoodustus. Kui soovitakse hüvitada eelnimetatud toitlustamise kulud, tuleb nende summade võrra vähendada vastavate päevade välislähetuse päevaraha – see tähendab, kui toitlustamise hüvitamise kulu ja makstud päevaraha kokku ei ületa välislähetuse päevaraha maksuvaba piirmäära, siis erisoodustust ei teki. Maksustamise seisukohalt ei ole vahet, kas hüvitatakse välislähetuse päevaraha asemel dokumentaalselt tõendatud toitlustuskulud või makstakse päevaraha, oluline on maksuvaba piirmäär. Alates 1. juulist 2009 kehtiva töölepingu seaduse § 40 lg 2 kohaselt on töötajal õigus saada välislähetusel viibides päevaraha.

Tegemist on vastuvõtukuluga, olenemata sellest, kas see tehakse Eestis või väljaspool Eestit, ja maksustatakse vastavalt TuMS §-le 49.

Muude lähetusülesande täitmisega seotud kuludena käsitletakse pagasivedu, sideteenuseid jms kulutusi vastavalt Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2009. aasta määruse nr 110 § 2 lg-le 2.

Alates 1. juulist 2009 kehtib Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2009. aasta määrus nr 110 „Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord”, mille § 2 lg 1 kohaselt loetakse töölähetusega kaasnevaks muuks mõistlikuks kuluks kõiki lähetuse toimimiseks vajalikke kulutusi, näiteks reisikindlustust, viisa vormistamist, valuutakursside vahest tulenevaid kulusid, pagasivedu või muid sarnaseid kulusid. Kulud kuuluvad kompenseerimisele kuludokumendi alusel kogu ulatuses, see tähendab, et alates 1. juulist 2009 algavatele välislähetustele enam 35%-line piirmäär ei kehti.

Samuti ei sätesta alates 1. juulist 2009 välislähetustega seotud muude kulude hüvitamisele 35%-list piirmäära Vabariigi Valitsuse 28. märtsi 2001. aasta määrus nr 108 „Teenistuslähetuste kulude hüvitamise ja päevaraha maksmise tingimused, ulatus ja kord”. Seega kuuluvad välislähetuses tehtud muud lähetusega seotud dokumentaalselt tõendatud kulud hüvitamisele kogu ulatuses.

Alates 1. juulist 2009 kehtiva Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2009. aasta määruse nr 110 „Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord” § 2 lg 1 kohaselt loetakse töölähetusega kaasnevaks muuks mõistlikuks kuluks muuhulgas ka reisikindlustusele tehtud kulu.
Reisikindlustuse võib sõlmida tööandja või töötaja ise. Kui selle sõlmib tööandja, siis märgib tööandja kindlustusjuhtumi hüvitamise avalduses, kellele ta hüvitise väljamaksmist soovib.

Kui tööandja märgib avaldusse hüvitise saajaks töötaja, maksabki kindlustusselts hüvitise otse töötajale ja tööandjale ei kaasne sellega täiendavaid maksukohustusi.

Kui tööandja märgib avaldusse hüvitise saajaks enda, makstaksegi hüvitis tööandjale. Kuna aga kindlustusjuhtum juhtus töötajaga – see tähendab, et tegelik kahju tekkis töötajal ja hüvitis makstakse töötaja kahjude korvamiseks – loetakse seda siiski töötajale makstud hüvitiseks. Antud juhul on tööandja ainult makse vahendaja ning sellega ei kaasne tööandjale ega töötajale maksukohustust.

Alates 1. juulist 2009 kehtib Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2009. aasta määrus nr 110 „Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord” ja muudeti Vabariigi Valitsuse 28. märtsi 2001. aasta määrust nr 108 „Teenistuslähetuste kulude hüvitamise ja päevaraha maksmise tingimused, ulatus ja kord”, mille kohaselt hüvitatakse kõik lähetusülesande täitmisega seotud muud kulud kuludokumendi alusel täies ulatuses, olenemata sellest, kas tegemist on riigisisese või välislähetusega.

Määruses nr 110 rõhutatakse töö- ja ametilähetuste seotust tööandja ettevõtlusega, see tähendab, et muude kulude hüvitamisel tuleb lähtuda nende vajalikkusest lähetusse saadetud ülesannete täitmiseks iga konkreetse lähetuse puhul eraldi. Kui lähetusülesande täitmiseks oli vaja kasutada rendiautot, siis kuuluvad hüvitamisele kõik selle autoga kaasnevad kulutused.

Jah, selliste kulude puhul on tegemist töölähetuse sõidukuludega, millel piirmäär puudub. Kui kulude hüvitamisel rakendatakse lähetuste määrust ja kõik kulud hüvitatakse kuludokumendi alusel, ei ole vahet, kas lähetuses kasutatakse tööandja sõiduautot või ka isiklikku sõiduautot.

Isikliku sõiduauto kasutamise kulude hüvitamisel tuleb tähele panna, et ühte ja sama tööeesmärkidel tehtud sõitu ei saa hüvitada topelt, see tähendab nii lähetuse kuluna kui ka Vabariigi Valitsuse 14. juuli 2006. aasta määruse nr 164 „Isikliku sõiduauto teenistus-, töö- ja ametisõitudeks kasutamise kulude hüvitise maksmise tingimused ja piirmäärad" alusel. Kulude hüvitamisel tuleb selgelt eristada, millise määruse alusel seda tehakse.

Töötajale kompenseeritakse Euroopa Keskpanga päevakursi ja kommertspanga kursi vahe panga väljavõtte alusel, kus on näha kommertspanga kurss. Nimetatud hüvitist käsitletakse muu lähetusülesande täitmisega seotud kuluna ja hüvitatakse koos lähetuses tehtud ja lähetusega seotud muude kuludega.

Lähetuse kulud hüvitatakse tööandja kirjaliku otsuse alusel, milles näidatakse muuhulgas töölähetuse sihtkoht ja kestus. Sõidukulud lähetuskohta ja tagasi hüvitatakse lähetatu poolt esitatud kulu tõendava dokumendi või sõidupileti alusel. Sõidupileti kuupäevad peavad üldjuhul vastama lähetuse algus- ja lõpukuupäevadele.

Väga palju kasutatakse võimalust, kus puhkus ühildatakse lähetusega ja puhkuselt saabutakse hiljem või minnakse varem, kui on lähetus. Sisuliselt sõidetakse puhkusele tasuta. Näiteks sõidetakse lähetusse Itaaliasse, lähetus lõpeb ja töötaja jääb nädalaks puhkusele. Tagasituleku pilet ei ole enam lähetusest saabumise vaid puhkuselt tuleku pilet. Töötaja on loobunud määratud kuupäeval lähetusest saabumisest, mille tööandja pidi talle kinni maksma. Antud juhul on tagasisõidupilet täies ulatuses maksustatav erisoodustusena, kui tööandja selle kinni maksab.

Juhul, kui lähetusse minekuks soetatakse soodsama hinnaga sõidupiletid nii, et nädalavahetus jääb sisse, vormistatakse üldjuhul ka lähetus vastavalt sõidupileti kuupäevadele. Samas ei saa välistada olukorda, kus lähetus on vormistatud esmaspäevast, kuid sõidupilet on vahetult eelnevaks nädalavahetuseks (või lähetus lõppeb reedel, aga sõidupilet on pühapäevaks). Kuna tegemist on eelkõige tööandjapoolse rahaliste vahendite kokkuhoiuga, mitte töötajale erisoodustuse andmisega, võib lugeda sõidupiletid, mille kuupäevad on lähetusele vahetult eelnevatel või järgnevatel puhkepäevadel lähetusega seotud kuluks ja erisoodustust ei teki.

Juhul, kui töötaja ühildab lähetuse oma puhkusega, siis peab ta tööandjat sellest informeerima ja teatama, millist piletit ta ei soovi.

Kui töötaja jättis tööandja informeerimata ja ei kasutanud lähetusse sõiduks või sealt saabumiseks tööandja poolt ostetud piletit, siis on töötaja oma tegevusega tekitanud tööandjale rahaliselt hinnatavat kahju, mis tuleb töötajalt sisse nõuda. Kui tööandja loobub temale tekitatud kahju sissenõudmisest, toimub maksustamine punktis 25 kirjeldatud põhimõttel.

Majutuskulude hüvitamisel jälgitakse maksuvaba piirmäära iga ööpäeva kohta eraldi.

Näiteks
Välislähetuses oli dokumendi alusel ühe ööpäeva maksumus 1800 krooni ja teise ööpäeva maksumus 2500 krooni, seega võib ilma erisoodustuselt maksukohustust tekkimata hüvitada 3800 krooni (ühe ööpäeva eest 1800 krooni ja teise ööpäeva eest 2000 krooni). Maksuvabastuse piirmäär välislähetuses on kuni 2000 krooni ööpäevas. Teise ööpäeva eest tuleb tööandjal maksta tulu- ja sotsiaalmaksu 500 kroonilt.

Töötaja välislähetusse saatmiseks on vaja tema nõusolekut ja välislähetusse saatmise vormistab tööandja kirjalikult. Seega saadetakse töötaja lähetusse tema nõusolekul ning lähetatu on teadlik tööandja poolt enne lähetuse algust tehtavatest kulutustest (näiteks broneeringud, sõidupiletid, majutus vms). Juhul, kui töötaja ei saa lähetusse minna, peaks ta tööandjat sellest esimesel võimalusel informeerima. Tööandjal on üldjuhul võimalik osa ettemaksena tehtud summadest tagasi saada.

Olukorras, kus töötaja jätab lähetusse minemata, tuleb tööandjal hinnata põhjust, miks töötaja nii käitus. Põhjuse sisust lähtudes otsustab tööandja, kas töötaja on talle tekitanud rahalist kahju või mitte ja kui on, siis millises ulatuses. Tööandjal on õigus temale tekitatud rahaline kahju (tehtud kulutuste summa) töötajalt sisse nõuda. Juhul, kui tööandja otsustab temale tekitatud rahalist kahju mitte sisse nõuda, on tegemist erisoodustusega TuMS § 48 lõige 4 punkti 9 tähenduses.

TuMS § 48 lõige 4 punkt 9 rakendamisel juhime tähelepanu, et eespool toodud sätte juures ei ole erisoodustusega tegemist juhul, kui prognoositavad mõistlikud kulud seoses rahalise nõude sissenõudmisega ületavad nõude suurust. Kuna prognoositavate kulude määramine on suures osas hinnanguline, soovitame kulude sissenõudmisest loobumisel tehtud otsuses arvestada kõiki kulude sissenõudmisega kaasnevaid kulutusi, see tähendab, et nõudest loobumise otsus peaks olema piisavalt põhjendatud ja kirjalik.

Millisel juhul on tööandjal õigus vormistada töötajale lähetust?

Mis on töölähetus ja keda võib lähetusse saata on reguleeritud alates 1. juulist 2009 kehtiva töölepingu seadusega. Nimetatud seaduse § 20 sätestab töö tegemise koha, kus eeldatakse, et töö tegemise koht lepitakse kokku kohaliku omavalitsuse üksuse täpsusega. Sama seaduse § 21 lõige 1 sätestab, et tööandja võib lähetada töötaja tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga ettenähtud töö tegemise kohta.

Seega võib tööandja vormistada lähetuse, kui ta saadab töötaja väljapoole töölepinguga määratud töö tegemise kohta. Sellega kaasneb ka tööandja kohustus lähetusega seotud kulude hüvitamisele vastavalt töölepingu seaduse §-le 40.

Alates 1. juulist 2009 kehtib Vabariigi Valitsuse 25.06.2009 määrus nr 110 „Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord”, millega on reguleeritud tööandja poolt lähetuse vormistamise reeglid, kulude hüvitamise kord ja maksuvabad piirmäärad. Sama määruse §1 lõige 3 sätestab, et määrust ei kohaldata hüvitistele, mida makstakse töötajale sõitude eest töötaja elukoha ja töölepinguga määratud töö tegemise koha vahel.

Ei saa lähetust vormistada, kuna töö tegemise koht/piirkond on Eesti. Lähetuse mitte vormistamine ei välista ettevõtlusega seotud kulude hüvitamist kuludokumentide alusel vastavalt TuMS § 12 lõikele 3. Alates 1. juulist 2009 kehtiva töölepingu seaduse §-i 20 kohaselt eeldatakse, et töö tegemise koht lepitakse kokku kohaliku omavalitsuse üksuse täpsusega.

Alates 1. juulist 2009 saab päevaraha maksta juhul, kui välislähetuskoht asub töökohast /piirkonnast vähemalt 50 km kaugusel.

Kui töötaja teeb kulutusi töö iseloomust lähtudes – need on otseselt vajalikud tema tööülesannete täitmiseks – siis vastavalt TuMS § 12 lõikele 3 ei loeta füüsilise isiku tuluks teise isiku kasuks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulude hüvitisi. Nimetatud kulude hüvitisi ei käsitleta ka erisoodustusena. Kui kulud teeb aga tööandja, siis on need tema ettevõtlusega seotud kulud.

Kulutusi tuleb hinnata eelkõige tööandja ettevõtlusest tulenevatest vajadustest, misjuures kulude seotus ettevõtlusega peab olema tõendatav.

Alates 1. juulist 2009 kehtib Vabariigi Valitsuse 25.06.2009 määrus nr 110 „Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord”, mille § 1 sätestab konkreetsed isikud, kelle suhtes nimetatud määrust saab rakendada. Nimetatud kord ei laiene mittetulundusühingute liikmetele, mis tähendab, et selle määruse alusel ei ole võimalik sellisel juhul kulutusi hüvitada.

Juhul, kui mittetulundusühingu liikmetele makstakse sellest olenemata niinimetatud päeva- või toiduraha, siis kuulub sellelt väljamakselt TuMS § 41 punkt 6 alusel teiste väljamaksetega sarnaselt kinnipidamisele tulumaks.

Alates 1. jaanuarist 2004 on täiendatud TuMS § 12 lõikega 3, mille kohaselt on lubatud füüsilisele isikule tasuda dokumentaalselt tõendatud kulude hüvitisi ja neid summasid ei loeta füüsilise isiku tuluks, kui need kulud on tehtud teise isiku (näiteks mittetulundusühingu) kasuks.

Alates 1. juulist 2009 kehtiva töölepingu seaduse § 21 lõige 1 kohaselt võib tööandja lähetada töötaja tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga ettenähtud töö tegemise kohta, kehtiva Vabariigi Valitsuse 25.06.2009 määruse nr 110 „Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord” § 1 kohaselt saab tööandja lähetada töötajat, juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liiget (juhatuse ja nõukogu liiget, prokuristi, asutajat, likvideerijat, audiitorit, revidenti, revisjoni komisjoni liiget, välismaa äriühingu filiaali juhatajat jt). Seega saab töötaja saata lähetusse ainult tema tööandja. Kui üks äriühing soovib lähetada teise äriühingu töötajat, siis ei ole tegemist enam lähetusega.

Erandina on määruses sätestatud sportlaste ja loovisikute lähetusega seotud sõidu- ja majutuskulud ning välislähetuse päevaraha.