Eestis muutus optsioonide teema laiemalt tuntuks tulumaksuseaduse muudatustega kümmekond aastat tagasi, mil fikseeriti mitteerisoodustusena käsitletavate äriühingute juht- või kontrollorganite liikmete ja töötajate osalusoptsioonide (üld)tingimused.

Küllaltki tihti kasutataksegi kõnekeeles optsiooni mõistet (vaid) tulumaksuseaduses kirjeldatud osalusoptsioonide ekvivalendina.

Optsioon selle laiemas tähenduses on igasugune kokkulepe, mis annab selle omanikule ehk optsiooni saajale õiguse (mitte kohustuse) tulevikus osta või müüa vara või teenust kokkulepitud koguses ja/või kokkulepitud hinnaga. Andjal on saaja ees, optsiooni realiseerumise tähtajal või perioodil ning saaja nõudmisel, kohustus kokkuleppe tingimusi täita. Õigus müüa tähendab müügioptsiooni ning õigus osta tähendab ostuoptsiooni.

Optsiooni alusvaraks võib olla igasugune kaubeldav vara ja teenus või näiteks ka mõni juba olemasolev või tekkiv optsioon.

Nagu iga kauba puhul, siis ka optsioonide tekkimiseks peab olema nõudlus ja pakkumine. Algselt oli optsioonide saamine ja andmine seotud pigem alusvaraga seotud riskide maandamisvajadustega (näiteks kohvi või nafta tulevane soetushind tuli müügikasumit mõjutava volatiilsuse kaotamiseks ära fikseerida), siis tänapäeval tegeldakse märkimisväärses mahus optsioonidega kauplemisega optsiooni hinnamuutuselt tulu saamise eesmärgil (ehk optsioonidega spekuleerimisega või optsioonidesse pikaajaliselt investeerimisega). Samuti kaubeldakse ka õigustega, mis on seotud esmaste optsioonide (vaid) konkreetsete tehingutingimuste (hind, intressimäär jt) fikseerimisega hedging tegevustes või tegeldakse lihtsalt ka selliste hedging-instrumentidega spekuleerimisega.

Sarnaselt äriühingu aktsiate ja osadega – mis oma olemuselt on samaaegselt nii optsioonid kui futuurid, kuna annavad nii õigusi kui ka tekitavad kohustusi äriühingu tulevastes varade jaotistes, emissioonides, kasumites-kahjumites, äriühingusse kapitali panustamises jmt. –, ei ole kõik optsioonid vabalt (turul/börsil) kaubeldavad ning sedakaudu ei ole kõik optsioonid ka kaubeldavad väärtpaberid väärtpaberituru regulatsioonide mõistes.

Optsioonide hinnastamine ehk õiglase hinna määramine optsioonile, võib olla küllaltki keerukas – lihtsamad on juhtumid, kus optsiooni endaga aktiivselt kaubeldakse (turul/börsil). Hinnastamisel on oluline eristada optsiooni enda hinda alusvara hinnast. Tavapäraselt toimub alusvara eest maksmine alles tehingu toimumisel alusvaraga ning seetõttu ei ole optsiooni väljastamisel optsiooni enda hinnaks alusvara hind ehk optsiooni hind on pigem võrreldav kinopileti hinnaga, mis annab õiguse filmi vaadata, kuid ei ole filmi enda ostu-müügi hind.

Hinna määramise mõttes on keerukamad nn tingimuslikud (sh tasuta) optsioonid, kus optsiooni alusvara hind on sõltuvuses optsiooni saaja otsesest või kaudsest panusest ja/või väliste tingimuste realiseerumisest tulevastel perioodidel (tingimustest, mille realiseerumist ei ole võimalik tavapäraselt ette teada ja/või ette garanteerida). Tingimuslikud optsioonid on võrreldavad loteriipiletiga, mille soetamisel võib, kuid ei pruugi soovitud tulemus tulevikus täituda. Tihtipeale on just äriühingu võtmeisikutele omanike poolt antavad või võõrandatavad optsioonid tingimuslikud ning seotud näiteks tulevase tööpanuse ja/või – ajaga, äriühingu või konsolideerimisgrupi tulevaste tulemustega vmt.

Et osalusoptsiooni ei käsitletaks erisoodustusena tulumaksuseaduse mõistes, siis peab ta vastama konkreetsetele tingimustele:

• osalusoptsiooni saajaks on füüsiline isik (töötaja, juhatuse või nõukogu liige);
• optsiooni saaja ei tohi saada tööandja antud osalusoptsiooni võõrandamisel või optsiooni alusvaraks oleva osaluse omandamisel tulu;
• või kui saadakse tulu, siis erisoodustuseks ei loeta osalusoptsiooni andmist juhul kui:
  • osalusoptsiooni alusvara on osalus tööandjas või tööandjaga samasse kontserni kuuluvas äriühingus, ning
  • osalus äriühingus omandatakse mitte varem kui kolme aasta möödumisel osalusoptsiooni andmisest arvates, ning
  • osaluse saajaks on sama isik, kellele osalusoptsioon anti (optsiooni enda ennetähtaegset võõrandamist käsitletakse samuti erisoodustuse tekkimisena, sest seaduses on töötajal sätestatud kohustus teatada tööandjale osalusoptsiooni võõrandamisest).

Erisoodustuse teema on vaid üheks kaasnevaks või mittekaasnevaks asjaoluks osalusoptsioonide kokkulepete sõlmimisel. Kuna maksunõustajad on osalusoptsioone tihtipeale käsitlenud vaid tulumaksuseaduste nõuetest lähtuvalt ning ei ole vaadelnud osaluse ja optsioonide teemat laiemalt, siis esineb osalusoptsioonide kokkulepetes tihtipeale puudujääke või mitmeti mõistetavusi, millest tavapärasemaid alljärgnevalt käsitleme.

Osalusoptsiooni kokkulepe eirab äriseadustikus sätestatud otsustuspädevusi, mistõttu optsiooni realiseerumine on tagamata

Tegemist on tüüpilise situatsiooniga, kus:

• optsioonikokkuleppe osapooleks ei ole võetud isikut, kellel on õigus teha otsuseid optsiooni alusvaraga. Näiteks kui aktsiate või osadega ei kaubelda vabalt (turul), siis ei ole võimalik äriühingu juhatusel (tööandjal) soetada aktsiaid või osasid, mis on vajalikud optsiooni realiseerimiseks ehk töötajale osaluse andmiseks. Kokkuleppesse kaasamata ei saa äriühingu juhatus ega nõukogu nõuda aktsionärilt olemasolevate aktsiate või osade võõrandamist (tulevikus) ega uute aktsiate emiteerimist (tulevikus). Kui aktsiad ei ole vabalt kaubeldavad, siis aga on osaluse andmiseks/ saamiseks vajalik tehing olemasolevate aktsiate/osadega või uute aktsiate/osade emiteerimine. Omaaktsiate või -osade soetamine turult ei ole ilmselt ka nn “tavapärane majandustehing”, mistõttu juhatus vajab ilmselt konkreetse tagasiostutehingu teostamiseks nõukogu (või osanike üldkoosoleku) otsust – ehk kuidas osapooli rahuldav lahendus leitakse, kui tagasiostutehingule heakskiitu ei saada?
  Soovitus: vaadake, kas osalusoptsiooni kokkuleppesse on kaasatud ka otsustuspädev aktsionär/osanik (aktsionäride/osanike esindaja), kes tagab osaluse tekkimiseks vajalike aktsiate/osade olemasolu optsiooni realiseerimise tähtajal/perioodil. Hilisemal aktsiate/osadega tehingul, mis on vajalik optsiooni realiseerimiseks ehk osaluse andmiseks optsiooni saajale, ei saa olla ainult üks osapool (nt keegi ei soovi või ei saa aktsiaid/osasid võõrandada äriühingule, kes optsiooni andis).
• optsioonikokkuleppe sõlminud isik ei oma kokkuleppe täitmiseks vajalikku otsustuspädevust. Ka vabalt kaubeldavate väärtpaberite puhul võib aktsiate/osade tagasiost olla väljaspool äriühingu (tööandja) juhatuse otsustuspädevust – näiteks juhul, kui tehing vajab eelnevat üldkoosoleku otsust ja/või äriühingu nõukogu või osanike heakskiitu kui mittetavapärane majandustehing;
  Soovitus: vaadake, kas osalusoptsiooni kokkuleppesse on kaasatud ka otsustuspädev aktsionär/osanik (aktsionäride/osanike esindaja), kes tagab osaluse tekkimiseks vajalike aktsiate/osade olemasolu optsiooni realiseerimise tähtajal/perioodil.
• optsiooniga lubatud aktsiate/osade hulk ületab määra, mis omaaktsiate või omaosadena on äriühingul lubatud tagasi osta. Äriseadustik fikseerib aktsiaseltsile oma aktsiate tagasiostmisel piirangu kuni 1/10 aktsiakapitalist ning osaühingute puhul kuni 1/3 osakapitalist.
  Soovitus: veenduge, et osaluseks vajalike aktsiate/osade tekitamine on optsiooni andja otsustuspädevuse ulatuses (sh et olemas on teised otsused või kokkulepped, mis äriühingu poolt omaaktsiate/omaosade tagasiostmist tagavad).

Osalusoptsiooni kokkulepe ei ole otseselt käsitletav tööandja poolt antava osalusoptsioonina tulumaksuseaduse mõistes

Tegemist on tüüpilise situatsiooniga, kus:

• optsioonikokkulepe on sõlmitud optsiooni saaja äriühinguga, mitte optsiooni saaja (töötaja või juhtimis-kontrollorgani liige) endaga. Äriühingut ning töötajat/organi liiget käsitletakse kahe erineva isikuna;
  ​Soovitus: veenduge, et optsiooni saajaks oleks töötaja või juhtimis-kontrollorgani liige isiklikult.
• optsioon on üles ehitatud isiku ja aktsionäri/osaniku vahelise tehinguna, kus võõrandatakse aktsionäril/osanikul olemasolevaid aktsiaid/osasid. Tegemist on sisuliselt tavapärase aktsiate/osade võõrandamistehinguga, millesse tööandjast äriühing ei puutu;
  Soovitus: veenduge, et optsioonikokkulepe ülesehitamisel oleks täitmine tagatud pigem omaaktsiate/omaosade tagasiostuga ja/või uute aktsiate/uute osade emiteerimisega tööandjast äriühingu poolt.

Optsioonikokkuleppes eiratakse kolme aastast miinimumperioodi nõuet

Siin on oluline eristada:

• osalusoptsiooni, kus kolme aastane tähtaeg on üldse fikseerimata ning
• osalusoptsiooni, kus tähtaeg on fikseeritud, kuid sellest ei peeta kinni.

Esimese puhul ei käsitletaks optsiooni tööandja osalusoptsioonina tulumaksuseaduse mõistes ning teise puhul rakendub maksu tasumise kohustus proportsionaalselt osalt, mille osas tähtaega ei järgitud.
Soovitus: osalusoptsiooni kokkulepe tegemiseks veenduge, et kolme aastane tähtaeg on (vähemalt kaudselt) fikseeritud.

Proportsionaalse maksustamise ohuga on tüüpiliselt tegemist situatsioonis, kus:

• aktsiad/osad faktiliselt või sisuliselt võõrandatakse optsiooni saajale enne kolme aastast tähtaega. Sisulise võõrandamisena tuleb mõista aktsiatest/osadest tulenevate õiguste ja kohustuste üleandmist optsioonikokkuleppe sõlmimisel (või enne kolme aastat optsioonikokkuleppe sõlmimisest);
  Soovitus: proportsionaalse osa maksustamise vältimiseks veenduge, et osalusoptsiooni kokkulepe on ka sisuliselt tingimuslik ja ka tegelik osaluse omandamine toimub tulevikus ja tingimuste täitumisel kolm aastat hiljem.
• optsioon võõrandatakse optsiooni saaja poolt (enda poolt kontrollitavale) äriühingule maksustamis-, juhtimislikel vm. kaalutlustel enne kolme aastast tähtaega.
  Soovitus: tööandjast äriühingule erisoodustusega kaasneva täiendava maksukohustuse tekitamise vältimiseks tuleb ka optsiooni võõrandamisel optsiooni saaja poolt järgida kolme aastast tähtaega. Optsioonikokkulepe peab olema sõlmitud selliselt, et varasem võõrandamine on välistatud, sh. ühe võimalusena, et töötaja/organi liikme varasemal töölt lahkumisel optsioonikokkulepe kaotab kehtivuse vmt.

Korralik osalusoptsiooni kokkulepe katab ära kolm teemat

1. Osaluse andmise ehk osaluse võõrandamise roll (kes, millal ja kuidas aktsiad/osad optsiooni omanikule võõrandab või emiteerib).
2. Osaluse saamise roll (kes, millal ja millistel tingimustel aktsiad/osad omandab).
3. Osaluse andmise/mitteandmise tagamise roll (kuidas õiguslikult ja tehniliselt tagatakse, et üleantavad aktsiad/osad oleks optsiooni realiseerumise tähtajal/perioodil üle antavad või siis tingimuste mitterealiseerumisel ei peaks neid üle andma).

Esmaseks ohuks optsiooni andjale, mida vältida, tuleb pidada täissummalt või proportsionaalselt summalt tekkivaid lisakulusid maksude näol, millega optsiooni andes ei ole arvestatud.

Optsiooni saaja poolt vaadatuna on oluline, arvestades ka (aastatepikkust) ajavahemikku optsioonikokkuleppe sõlmimisest kuni optsiooni realiseerumise tähtajani, et oleks arvestatud ka võimalike muutustega rollide täitjates (või lahendustes). Kui üks kolmest teemast/rollist on jäänud osalusoptsiooni kokkuleppes piisava põhjalikkusega käsitlemata, siis võib optsiooni tähtaja realiseerumisel ilmneda, et aktsiaid/osasid ehk osalust ei olegi võimalik anda või saada ehk kokkulepet polegi võimalik täita ega kokkuleppe täitmist nõuda. Optsioonikokkuleppe sõlmimisest aastaid hiljem võib see leppes osalenutele osutuda emotsionaalselt keeruliselt üle-elatavaks.