Majandusarvestus kui süsteem on arenenud aastasadu, tegelikult lausa aastatuhandeid. Mistõttu on vale arvata, et arvepidamine on uue aja nähtus ning meie elu keerulisemaks muutmise jaoks välja mõeldud.
Esialgu oli arvepidamine lihtne ja primitiivne. Näiteks juba Vana-Egiptuses pidasid vaaraode vara arvestust preestrite õpetatud ametnikud arvepidamiseks kohandatud piitsa või nööri abil – piitsal või nööril oli iga maksja kohta suuruse järgi oma nöörikene, kuhu võlasummade tekkimisel seoti sõlm. Võla tasumisel harutati sõlm lahti (või kustutati puutükilt märge, juhul kui arvestus oli peetud kriipsukeste vedamistega sellele puutükile).
Hiljem kasutati näiteks arvepidamiseks juba kivist ja marmorist tahvleid.
Majandusarvestuse areng on olnud järjepidev ning tuleb tunnistada, raamatupidamisarvestus kui meetod on olnud ja kindlasti on ka edaspidi pidevalt arenev.
Nüüd aga paar nime, mis oleksid Sul tarvilikud teada:
Vana-Kreeka teadlane Aristoteles, majandusteooria vanaisa, kes süstematiseeris majandusteadusi ning pööras tähelepanu erinevatele majandusprotsessidele ning nende kirjeldamisele.
Luca Paccioli – tuntud matemaatik, kirjanik, õpetlane ja rändur, kes aastal 1494 koostas teooriaõpiku “Traktaat kontodest ja kirjenditest”, kus ta süstematiseeris seni kasutusel olnud tehingute ülesmärkimise viise. Sellega oli sündinud esimene kahekordse kirjendamise õpperaamat, mis kaotas järk-järgult juhuslikkuse ja erinevuse arvepidajate seas. Pacioli traktaat koosneb 36st peatükist, mis sisaldavad väga põhjalikke ning üksikasjalikke teoreetilisi seletusi ning näiteid praktikas.
Viimaste aastasadade jooksul on kasutusel olnud mitmeid eriilmelisi raamatupidamise süsteeme. Tänapäeva majandusteoreetikud soovitavad raamatupidajal teadlik olla neljast aegade jooksul väljatöötatud levinumaist raamatupidamise põhisüsteemist – itaalia, saksa, prantsuse-inglise ja ameerika süsteemist.
