Vastavalt raamatupidamise seadusele on kõigil ettevõtetel võimalik valida, kas koostada oma aruandeid vastavuses Euroopa Komisjoni poolt vastu võetud rahvusvaheliste finantsaruandluse standarditega (IFRS) või Eesti hea raamatupidamistavaga. Eesti hea raamatupidamistava, mida kirjeldatakse Raamatupidamise Toimkonna juhendites (RTJ), on mõeldud rakendamiseks eelkõige väiksematele ja keskmise suurusega ettevõtetele, kellel puudub vajadus täismahus IFRSi aruannete koostamiseks.
Miks juhendeid oli vaja muuta?
Seni on meie juhendid lähtunud IFRSist, olles sisuliselt nende lihtsustatud versioon. Arenedes pidevalt edasi on IFRSi maht tänaseks paisunud umbes 3000-le leheküljele. IFRS on mõeldud eelkõige avaliku huvi all olevatele ettevõtetele nagu näiteks börsiettevõtted, pangad ja teised suurettevõtted ning kipub väiksematele ettevõtetele sageli osutuma liiga keeruliseks.
Just sellest tingituna andis Rahvusvaheliste Raamatupidamise Standardite Nõukogu (IASB) 2009. aastal välja eraldi standardi väikeste ja keskmise suurusega ettevõtetele (IFRS for small and medium-sized entities või SME IFRS), mille väljatöötamisel lähtuti IFRSist, kuid lubati mitmeid lihtsustatud arvestuspõhimõtteid ja vähendatud mahus nõudeid avalikustatavale informatsioonile.
Seoses SME IFRSi ilmumisega oli Raamatupidamise Toimkond seatud küsimuse ette, kas üritada juhendeid hoida jätkuvalt kooskõlas “suure IFRSi” põhimõtetega (mis oleks tähendanud nende järjest keerulisemaks kirjutamist) või muuta raamistikku ning viia need hoopiski kooskõlla SME IFRSiga. Kuna RTJd on mõeldud eelkõige samale sihtgrupile nagu SME IFRS, siis otsustas Toimkond teise variandi kasuks ning uued Raamatupidamise Toimkonna juhendid lähtuvadki SME IFRSist.
Olulisemad muudatused võrreldes seniste juhenditega
Suuremaid või väiksemaid muudatusi on peaaegu igas juhendis, aga olulisematest sisulistest muudatustest võiks nimetada järgmisi:
- kõikide õiglases väärtuses kajastatavate finantsvarade väärtuse muutuseid kajastatakse kasumiaruandes (seni: teatud juhtudel võis seda kajastada muus koondkasumis või –kahjumis);
- kinnisvarainvesteeringuid kajastatakse õiglases väärtuses, kui seda on võimalik leida mõistliku kulu ja pingutusega; vastasel juhul kajastatakse soetusmaksumuse meetodil (seni: oli valida õiglase väärtuse ja soetusmaksumuse meetodi vahel);
- sidusettevõtteid tohib kajastada lisaks senisele kapitaliosaluse meetodile ka soetusmaksumuses ja õiglases väärtuses;
- firmaväärtust hakatakse amortiseerima (seni: amortiseerimise asemel igal bilansipäeval väärtuse testid);
- tehinguid vähemusosalusega kajastatakse läbi omakapitali (seni oli võimalik valida kahe alternatiivse meetodi vahel);
- kaob müügiootel põhivarade kategooria;
- arendusväljaminekute kajastamisel on võimalik valida kahe meetodi vahel – kas kapitaliseerida (kui teatud tingimused on täidetud) või kanda kulusse (seni: pidi kapitaliseerima, kui teatud tingimused olid täidetud);
- laenuintresse ei kapitaliseerita enam vara soetusmaksumuses (seni tohtis teatud juhtudel kapitaliseerida);
- sihtfinantseerimise kajastamisel on võimalik valida kahe meetodi vahel – sihtfinantseerimise teel saadud toetus kajastatakse kogusummas tuluna hetkel, mil tingimused on täidetud või kajastatakse netomeetodit (üks seni lubatud meetoditest); brutomeetodi kasutamine ei ole enam lubatud;
- liitumistasude kajastamisel lubatud kaks alternatiivset meetodit sarnaselt sihtfinantseerimisele (seni: kajastati tuluna perioodi jooksul, mil kliendid eeldatavalt antud teenust tarbivad);
- kolmanda bilansi (võrreldava perioodi algbilansi) esitamine ei ole vajalik isegi juhul, kui võrdlusandmeid on muudetud.
Vormilistest muudatustest võib esile tuua järgmisi:
- uutes juhendites on viited vastavatele SME IFRS paragrahvidele ja juhendi lõpus võrdlus SME IFRSiga (seni: viited IFRSile ja võrdlus IFRSiga);
- uutest juhenditest on välja võetud „Kajastamine bilansis ja kasumiaruandes“ peatükid, mis seni kirjeldasid, millistel bilansi või kasumiaruande ridadel erinevaid objekte kajastada. Üldised juhised selles osas on toodud juhendis RTJ 2 ning sarnaselt SME IFRSile (ja ka „suurele IFRSile“) ei pea Toimkond vajalikuks selle valdkonna ülereguleerimist ja kirjete jäika ettekirjutamist;
- kõik lisades avalikustamise nõuded on koondatud ühte uude juhendisse – RTJ 15 (seni: avalikustumise nõuded sisaldusid kõigis juhendites).
Lisaks on mitmetes valdkondades lisatud uusi juhiseid (näiteks RTJ 11 – jagunemiste kajastamine või tütar- ja sidusettevõtte osalise müügi kajastamine või RTJ 2 – sissemakseta osakapitali kajastamine) ja näiteid ning muutunud on nõuded lisades avalikustatavale informatsioonile.
Olulisemad muudatused võrreldes kommenteerimiseks avaldatud eelnõudega
Toimkond avaldas muudetud RTJide eelnõud oma veebilehel kaheks kuuks kommenteerimiseks 14.10.2011. Toimkond on tänulik kõigile ettepanekute ja kommentaaride saatjatele. Saabunud ettepanekuid arutades tegi Toimkond lõplikes juhendites mitmeid muudatusi, millest olulisemad on:
- muudetud RTJid muutuvad kohustuslikuks algselt plaanitust aasta hiljem, so alates 1.01.2013 algavatele majandusaastatele, et anda vajaduse korral enam aega nendega kohanemiseks. Uusi juhendeid võib vabatahtlikult rakendada ka varem;
- arendusväljaminekute kajastamisel võib valida kahe alternatiivi vahel; lisaks eelnõus ette nähtud kuluna kajastamisele jääb alles ka olemasolevates juhendites kirjeldatud kapitaliseerimise võimalus;
- varade sihtfinantseerimise kajastamisel võib samuti valida kahe alternatiivse meetodi vahel – lisaks eelnõus ette nähtud meetodile jääb alles ka olemasolevates juhendites kirjeldatud netomeetod.
Kahes viimases punktis nimetatud alternatiivsed meetodid (arendusväljaminekute kapitaliseerimine ja sihtfinantseerimise netomeetod) ei ole kooskõlas SME IFRSiga (kuigi on kooskõlas “suure IFRSiga”), kuid arvestades nende punktide osas Toimkonnale saabunud tagasisidet leidsime, et kõrvalekalde lubamine SME IFRS reeglitest on õigustatud.
Uued juhendid võrreldes SME IFRSiga
Kuigi uued juhendid lähtuvad SME IFRSist, ei ole nad identsed. Mõningates valdkondades lubavad juhendid valikuvõimalust erinevate meetodite vahel, millest kõik alternatiivid ei ole kooskõlas SME IFRSiga. Sellisteks olulisemateks alternatiivideks on:
- börsil noteeritud võlakirjade kajastamine: RTJ 3 lubab valida õiglase väärtuse ja korrigeeritud soetusmaksumuse vahel; SME IFRS nõuab korrigeeritud soetusmaksumust;
- tütar- ja sidusettevõtete kajastamine nende ettevõtete konsolideerimata aruannetes, kes ei pea koostama konsolideeritud aruandeid kooskõlas raamatupidamise seadusega – RTJ 11 lubab soetusmaksumuse, õiglase väärtuse ja kapitaliosaluse meetodit; SME IFRS viimast ei luba;
- arendusväljaminekute kajastamine – RTJ 5 lubab kajastada kuluna või kapitaliseerida; SME IFRS nõuab kuluna kajastamist.
- Varade sihtfinantseerimine – RTJ 12 lubab ka netomeetodit, mis SME IFRSi järgi pole lubatud.
Samas on ettevõttel, kes soovib oma arvestusmeetodid hoida täielikult kooskõlas SME IFRSiga, selleks tänu alternatiivide olemasolule üldjuhul võimalus. RTJide lisades avalikustamise nõuded erinevad mõningal määral SME IFRSi avalikustamise nõuetest.
Uued juhendid võrreldes “suure IFRSiga”
Kuna uued juhendid lähtuvad SME IFRSist, pole kooskõla “suure IFRSiga” olnud eesmärgiks omaette. Tänu alternatiivsete meetodite olemasolule on aga enamikel ettevõtetel soovi korral võimalik valida sellised arvestusmeetodid, mis oleksid kooskõlas IFRSiga (kuid sellisel juhul ei pruugi need olla kooskõlas SME IFRSiga). Olulisemateks valdkondadeks, kus uued juhendid ei võimalda saavutada täielikku kooskõla IFRSiga, on:
- firmaväärtuse amortiseerimine – IFRS nõuab amortiseerimise asemel igal bilansipäeval väärtuse teste.
- laenukulutuste kulusse kandmine – IFRS nõuab teatud juhtudel nende kapitaliseerimist.
Toimkond kaalus firmaväärtuse kajastamisel ka senise (IFRSiga kooskõlas oleva) meetodi jätkuvat lubamist, kuid ei pidanud seda võimalikuks, kuna see ei ole lisaks SME IFRSile kooskõlas ka Euroopa Liidu raamatupidamisdirektiividega, mis nõuavad samuti firmaväärtuse amortiseerimist.
Laenukulutuste kapitaliseerimise osas ei pidanud Toimkond vajalikuks erandi tekitamist SME IFRSist, kuna enamiku Eesti ettevõtete jaoks ei ole tegemist olulise mõjuga valdkonnaga ning praktikas on seda seni tehtud sageli ebakorrektselt.
Kus SME IFRSi veel kasutatakse?
Eesti on raamatupidamise ja finantsaruandluse osas olnud enamasti maailmas teerajajate, mitte sabassörkijate hulgas. Nii viis Eesti ühe esimese riigina Euroopas aastal 2003 oma juhendid kooskõlla IFRS raamistikuga. Alates aastast 2004 koostati esimeste seas maailmas kogu avaliku sektori konsolideeritud tekkepõhised aruanded. Alates 2009. aastast oleme teerajajad elektroonilise aruandluse osas.
Ka kohalike juhendite vastavusse viimises SME IFRSiga oleme esimeste hulgas Euroopas, kuigi sama protsessi on tänaseks alustanud veel mitmed riigid, sh Suurbritannia (uute SME IFRSil baseeruvate UK GAAP juhendite eelnõud avaldati 2011 kevadel), Holland, Taani ja teised.
Lugege lisaks Raamatupidamise Toimkonna juhendid avaldati Riigi Teatajas.
Uuendatud juhendid leiad SIIT.
