Arve tasumine kolmandale isikule on oma olemuselt nõude loovutamise tehing. Võlaõigusseaduse § 164 järgi võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule.

Loovutada võib ka tulevikus tekkivaid ja tingimuslikke nõudeid.  Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale.

Seaduses on toodud erijuhud, millal nõuet ei või loovutada: ülalpidamise nõue, kehavigastuse tekitamise, tervise kahjustamise või surma põhjustamisega tekitatud kahju hüvitamise nõue ning muud nõuded, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet.

Finantssektoris on üks toode või lausa eraldi tegevusala, mis põhineb nõuete loovutamisel, see on faktooringteenuse osutamine. Faktooringteenuse puhul väljastab arve üks isik oma nimel, kuid tasumine toimub teise isiku arvele.

Võlaõigusseaduse § 172 järgi võib võlgnik keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta. Siit järeldub, et nõude loovutamine peaks alati olema kirjalikult fikseeritud.

Nõude loovutamisega seotud riskid

Nõude loovutamisega kaasnevad tavapärased äririskid tulenevalt osapoolte võimekusest oma kohustusi tasuda. Riskid, mis kaasnevad nõude loovutamisega kolmandale isikule juhul, kui see tehing ei ole piisavalt dokumenteeritud:

• maksurisk – võib osutuda keerukaks tõestada väljamakse seotust ettevõtlusega ning maksuamet võib nõuda väljamakse maksustamist;
• ärilised vaidlused teiste osapooltega. Näide: isik C maksab A-ga tehtud suulise kokkuleppe alusel A esitatud arve isiku B arvele, B osutub hiljem maksejõuetuks ning A jääb oma rahast ilma. Sellisel juhul võib kergesti juhtuda, et A taganeb C-ga tehtud suulisest kokkuleppest ning isikul C puudub igasugune võimalus tõestada, et ta on tegelikult täitnud oma kohustuse A ees.

Juhul kui firma A poolt esitatud arvel on ka käibemaks, siis käibemaksukohustus jääb endiselt firmale A sõltumata sellest, et kogu arve summa laekub firmale B. Nõude loovutamine ei ole iseseisva teenuse osutamine ja seega ei kuulu käibemaksuga maksustamisele.

Juhul kui nõue loovutatakse nimiväärtusest erineva hinnaga, siis tekib küsimus, kas nimiväärtuse ja loovutamise hinna erinevus võib kujutada endast käibemaksuga maksustatavat teenust? Vastus on, et üldjuhul mitte, kuid tegemist on eraldi maksuküsimusega, mida on käsitlenud näiteks vandeaudiitor Rein Ruusalu¹ ja EML vanemjurist Martin Huberg².

Äriliselt põhjendatud vajadus tasuda arve kolmandale isikule või ka loovutada muu nõue võib tekkida mitmesugustel põhjustel. Näiteks vajadus saada raha kätte enne maksetähtaega (tavapäraselt kasutatakse siis faktooringteenust), ratsionaalne otsus vähendada maksekorralduste arvu näiteks juhul, kui isik A peab saadud raha kohe edasi maksma kolmandale isikule vms. Ärilised vajadused võivad olla väga mitmekesised.

1 Ruusalu, R. Nõude võõrandamise maksustamine käibemaksuga. Allikas www.raamatupidaja.ee
2. Huberg, M. Nõude loovutamine ja võla ülekandmine ning seonduvad käibemaksuaspektid. Allikas: Maksumaksja nr 3/2011