Firmaväärtus, mida on kirjeldatud ka kui äriühendusega tekkivat sünergiat, on kahtlemata üks “pehmemaid” raamatupidamises arvele võetavaid varasid ning tekitab seetõttu praktikas mitmeid küsimusi.

Käesolevas artiklis on peatutud neist viiel ning oluline on rõhutada, et küsimustele vastamisel tuleb kriitiliselt analüüsida nii juhtumi spetsiifikat, kui ka kasutatavat raamatupidamise raamistikku. Eestis on lubatud kaks raamatupidamise raamistikku ning paljud ettevõtted saavad valida, kas koostada raamatupidamise aastaaruanne Eesti hea raamatupidamistava või rahvusvaheliste finantsaruandluse standardite (IFRS) kohaselt¹.

Millal saab firmaväärtus tekkida?

Nii Eesti tava kui ka IFRS-i kohaselt saab firmaväärtus tekkida üksnes äriühenduse käigus, st kui ettevõte soetab endale uue äritegevuse, mille eesmärgiks on saada majanduslikku kasu kas tulude suurenemise või kulude vähenemise teel. Kui äritegevust ei omandata, siis firmaväärtust ei teki. Seejuures ei ole oluline, kas juriidilises mõttes soetatakse äritegevus eraldiseisva ettevõtte või varade ja kohustuste kogumina (netovarana).

Seega ei räägita raamatupidamise tavades äriühenduste puhul mitte äriühingutest (juriidiline isik) vaid ettevõtetest – iseseisvalt tulude genereerimise võimega majandusüksustest olenemata nende juriidilisest vormist-raamistikust.

Näiteks kui soetatakse tütarettevõtja, mis omab äritegevust, siis võib firmaväärtus tekkida; kui soetatakse aga tütarettevõtja, millel puudub äritegevus, siis firmaväärtust tekkida ei saa.

Analoogselt, kui soetatakse kinnisvarainvesteering, millega on seotud tulude ja kulude (st rahavoogude) genereerimise kokkulepped ja need moodustavad äritegevuse, siis võib firmaväärtus tekkida. Kui aga kinnisvarainvesteeringuga seotud tegevused äritegevuse mõõtu välja ei anna, siis firmaväärtuse tekkimiseks alust ei ole.

Kas firmaväärtus võib tekkida kõikide äriühenduste puhul?

Eesti tava kohaselt saab firmaväärtus tekkida ainult sõltumatute osapoolte vahelises äriühenduses.

Näiteks kui ettevõtja soetab tütarettevõtja, mis kuulub samasse kontserni, siis firmaväärtust ei teki, sest tegemist on ühise kontrolli all toimuva äriühendusega (mõlemate ettevõtjate äritegevused kuulusid enne ja pärast tehingut samasse kontserni, st olid sama emaettevõtja kontrolli all).

Sarnaselt käsitletakse ka sõltumatute osapoolte või ühise kontrolli all olevate osapoolte vahelises tehingutes ettevõtte moodustavate netovarade omandamist (vt nt eelmises lõigus äriühendusena käsitletud kinnisvarainvesteeringu näite puhul).

IFRS, erinevalt Eesti heast raamatupidamise tavast, ühise kontrolli all toimuvate äriühenduste kajastamise põhimõtteid otseselt ei sätesta. Seetõttu ei saa välistada, et kui selline käsitlus peegeldab objektiivselt tehingu sisu, siis võib IFRS rakendamisel ka ühise kontrolli all olevate ettevõtete vahel toimuvate äriühenduste puhul firmaväärtus tekkida.

Näiteks kui äriühing omandab äritegevuse turutingimustel eraisikult või eraisikutelt, kes on ka kontrolli omavaks osapooleks, siis võib olla põhjendatud firmaväärtuse arvele võtmine.

Kas äritegevuse raamatupidamisväärtuse eest rohkem makstud hind ongi firmaväärtus?

Firmaväärtus tekib juhul, kui soetusmaksumus on omandatud äritegevuse netovara õiglasest väärtusest kõrgem. Oluline on seejuures asjaolu, et netovara äriühenduse-eelne varasem koosseis ja raamatupidamislik väärtus ei ole uues äriühenduses varasid ja kohustusi arvele võttes määrav, sest nii Eesti tava kui ka IFRS-i kohaselt tuleb omandatud netovara fikseerimisel ja hindamisel:

• elimineerida raamatupidamisliku käsitluse erinevused (näiteks kui omandatud äritegevuse puhul on varasemalt kasutatud teistsuguseid arvestuspõhimõtteid või hindamisaluseid, siis viiakse need kooskõlla omandaja põhimõtete ja hindamisalustega);
• käsitleda varade ja kohustustena üksnes selliseid, mis omandaja jaoks vastavad vara ja kohustuse kriteeriumitele;
• võtta arvele ka sellised varad ja kohustused, mida varasemalt kajastatud ei ole (sellisteks võivad olla omandatud ettevõtte mitmesugused immateriaalsed varad nagu näiteks kliendibaas, müügilepingud ja kaubamärgid);
• hinnata omandatud netovara õiglast väärtust äriühenduse toimumise hetkel sõltumata netovara varasemast raamatupidamislikust väärtusest.

Piisava kompetentsi olemasolu korral võib nii netovara koosseisu määramisel kui ka õiglase väärtuse hindamisel olla läbiviijaks omandaja-ettevõtja juhtkond. Asjakohase kompetentsi puudumisel on vaja kaasata ettevõtteväliseid eksperte.

Kuidas toimub firmaväärtuse hindamine bilansis kajastamisel?

Eesti tava ja IFRS käsitlevad firmaväärtuse hindamist erinevalt.

Eesti tava kohaselt esitatakse firmaväärtus soetusmaksumuses, millest on maha arvatud akumuleeritud kulum ja võimalikud väärtuse langusest tulenevad allahindlused. Kui firmaväärtuse eeldatavat kasulikku eluiga ei ole võimalik usaldusväärselt hinnata, amortiseeritakse firmaväärtus kuni 10 aasta jooksul ning amortiseerimise järgseks lõppväärtuseks loetakse üldjuhul 0.

IFRS järgi on firmaväärtus reeglina määramata elueaga immateriaalne vara, mida ei amortiseerita ning mille suhtes viiakse igal bilansipäeval läbi väärtuse test. Kui selle testi tulemusel allahindluse vajadust ei tuvastata, siis firmaväärtuse bilansilist maksumust ei muudeta.

Firmaväärtuse allahindlust hiljem ei tühistata ei Eesti tava ega ka IFRS põhimõtete rakendamise korral.

Kuidas kajastatakse nö negatiivset firmaväärtust?

Kui omandatud äritegevuse netovara õiglane väärtus on soetusmaksumusest suurem, siis tekib Eesti tava kohaselt negatiivne firmaväärtus, mida IFRS kohaselt nimetatakse soodusostuks.

Nii Eesti tava kui ka IFRS kohaselt kajastatakse selline erinevus omandaja kasumiaruandes tuluna pärast seda, kui on veendutud, et äriühendus ei toimu ühise kontrolli all (ja tuleb seetõttu kasutada mõnda teist ja sobivamat arvestuspõhimõtet, nt Eesti tava kohaselt korrigeeritud ostumeetodit) ning äriühenduse käigus omandatud netovara on korrektselt identifitseeritud, sh on eristatud eespool kirjeldatud immateriaalsed varad (näiteks kliendibaas, müügilepingud ja kaubamärgid).

¹Kohustuslikus korras peavad IFRS-i nõuete kohaselt raamatupidamise aastaaruanded koostama järgmised ettevõtted: börsiettevõte, krediidiasutus, finantsvaldusettevõtja, segafinantsvaldusettevõtja, investeerimisühing ja kindlustusandja. Seega ei ole neil võimalik valida kahe muidu lubatud tava vahel.