Tere,

Vabandan, kui küsimuses valesti formuleeritud.
Mina ise olengi ettevõte ja selle ainus eestvedaja ja tagant-tõukaja.
Küsimus siis ettevõttele mootorratta ostmisest ja sellega seonduvatest kuludest ja maksustamisest.
Kas selline arvutustehe nagu siin blogis, kehtib vaid autodele ja mootorratastel on nö vaba kasutus tingimusteta? Sõida milliseid sõite tahad ja kogu lugu?

robbybobby.ee/maksud/ettevotte-auto-maksud/

Aitäh
R.

Kuidagi raske on uskuda, et riik oma kätt vahele ei topi siia.

http://www.emta.ee/et/tulu-kulu-kaive-kasum/erisoodustused/soiduauto/erisoodustuse-tekkimine-tooandja-soidukitelt-va
Siit loen ma välja, et mootorrattal oleks siis makstav erisoodustuse summa päevane rendihind turul. ???
Mootorrataste rendi hind on sõiduauto rendihinnast märkimisväärselt kõrgem. 100-150-200+ eurot päev.

Vaatan ja loen seda emta lehte ja mootorsõidukite kasutamise maksustamist ja ei saagi nüüd aru, kas ma saan asjast absurdselt valesti aru või ongi tegu absurdse maksustamisega.
Ülaloleval lingil on all näitena tekst, milline maksustamise kord tekib kaubiku rentimise korral 30 päeva jooksul. 32 eurot päev.
Kui nüüd võtta odavam mootorratta rendi hind, milleks on 100 eurot, siis tuleb emta lehel olev näide korrutada ca kolmega?? Kui näites saadud 636 korrutada kolmega, siis saame näks üle 2000 eurot kuu. Kui ei ole tõendatud ühtegi tööalast sõitu.
Tööalaseid sõite ma kindlasti dokumentidega tõendada ei suuda ega ei saa. Või milline tõend on piisav tõend maksuameti jaoks?
Tegemist on disainiettevõttega ja aeg-ajalt on mul vaja käia fotovõteteks ja filmimisteks otsimas lokatsioone erinevates paikades üle Eesti ja mootorratas on selleks tihti parem sõiduvahend kui sõiduauto. Paraku, kui sõidan näiteks Muhumaale või Võsule, siis mind ei oota seal ees keegi, kes annaks mulle mingi tõendi või dokumendi, millega maksuameti ametnikele tõendada, et jah, ma tõepoolest käisin Muhumaal või Võsul tööasjus.
Üks päev sõitsin mööda oma linna ümbrust ringi ja otsisin toonekure pesi. Imelik, eksole, aga nii on. Töö lihtsalt nõuab selliseid eriskummalisi sõite pigem sagedamini kui harvem.
Aga kui see minu arusaamine antud olukorrast vastab tõele ja tahta kõike kenasti ja seaduslikult ajada, siis kuu aega väikest mootorratast omada erisoodustuse mõttes kallim kui osta viimase vindi peal Ferrari või kaks.

Palun selgitust, kui võimalik. Ma nüüd vist ei saa täpselt aru või ongi see seadusandlus selline nagu ma aru saan?

Tere ja aitäh vastuste eest!

Jah, mulle meeldib asju ajada nii, et kõik oleks niiöelda joone peal ja võimalikult vähe mätsimist ja lootmist, et minu selgitusest maksuametnikule piisab.
Kui ma nüüd emta selgitusi loen, siis tõepoolest loen ma välja sealt, et siiski on vaja erisoodustust maksta erasõitude eest.
Kui arvestada nüüd kütusekulu ja amortisatsiooniga, siis kas ma panen kütuse ise oma rahast paaki või ettevõtte alt, see on põhimõtteliselt ükskõik minu jaoks ja ma ei aja taga siin paarikümmet eurot kuus, mida ma tulumaksu mitteväljavõtmise näol teeniks ettevõttele. Kõik tuleb ikkagi lõpuks minu enda taskust, kuna tegemist on ühe-mehe ettevõttega.
Aga küsimus on ka pigem selles, et kuidas ja mismoodi ma peaksin siis tõestama, et minu sõidud on töösõidud, kuna mul tihtilugu on lihtsalt nö inspiratsioonireisid, millel vahel on tulemus, mida saab arve näol kliendile esitada, aga enamasti mitte.
Ja kui ma nüüd maksuametniku nõudmise peale räägin, et ma käisin nahkhiiri otsimas ja ei leidnudki või Võhmas mingid vanad tehased ei olnudki sellised, nagu ma vaatama läksin, siis noh.. otseselt “piisavalt dokumenteeritud” need selgitused ei tundu, nagu seda nõuab emta lingil olev jutt.
Aga fakt on see, et kui mul selliseid sõite ei oleks, siis ma mootorratta ostmise peale ka ei mõtleks.
Lihtsalt raske on eristada minu erialal lõbu ja tööd. Või tõendada, et mul liiga lõbus ei olnud ja sai ikka tööd rabatud. Vahel on selline tunne, et olen 24/7 tööl.
Hetkel sõidan kõiki sõite enda taskust ja ei viitsi tegeleda ei bussipileteite, ei kütusearvetega kui käin kasvõi otseselt kliendiga kohtumas.
Põhimõtteliselt võiks ka lihtsalt dividendi rahast osta isiklik mootorratas ja asi ants, aga siis läheb tsikkel 20% võrra kallimaks + kindlustused jms… ja tegemist oleks siiski ettevõtte huvides ostetud sõiduvahendiga.
Tõendamise kohustus lasub päeva lõpuks siiski minul ja mulle lihtsalt ei piisa sellest võimalusest, et võib-olla jääb maksuamet minu tõele vastavat juttu “uskuma”. Või siis ei jää ja tagantjärgi saan mingi suuremat sorti nõuet maksta, mida ma pole ära teeninud. Selles on küsimus.

Aitäh!

Aitäh vastuse eest! See, mida Pedant kirjeldas tundub täiesti loogiline asjade korraldamise käik.
Esimeses postituses mainisin ka, et minu ettevõte ei ole hetkeseisuga KM kohustlane ja käibekat ma tagasi ei saa mitte mingisugust.
Lihtsalt repliigi korras ütlen, et ega ma just otseselt ei põle soovist endale maksukohustust välja mõelda. Samas – mingit maksuameti magnetit mul ka vaja ei ole.
Hetkel ma kaldun siiski kahe variandi vahel kaaluma. Kas võtta sõiduvahend lihtsalt oma isiklikust rahast ja leppida kuludega või siis teha kõik ettevõtte alt ja arvestada kogu sõiduki kasutus 100% ettevõttega seotud sõitudeks. Mingit tõestust sõitude osas mul ei ole ja ilmselt ei tule ka. Kas ma kannan iga kuu mõnikümmend eurot heast tahtest või mitte, ilmselt tekitab rohkem paberimajandust kui asi väärt on.
Veelkord tänan selgitamast seda asja. Nüüd on sellele küsimusele vähemalt vaatenurk olemas. Enne ma ei saanud sellest üldse sotti.

Uurisin natuke sõidupäevaikute kohta ja noh.. nagu ma arvasingi, siis ei piisa sellest, et hommikul kirjutad päevikusse “töösõit” ja sellega asi piirdubki.
Kuna ma kirjeldasin enda töösõite, mis on pigem sellised ringisõitmise laadi sõidud ja vahel ei ole neil ka mingit käegakatsutavat tulemust, siis mida muud ma sinna kirjutan, kui “sõit sinna-tänna?”
Sõit Tallinna Loomaaeda? “No, tore on,” ütleb maksuametnik, “aga kas sa seal jäätist ka sõid?”
Minu küsimus on selles, et mul ei ole selgelt või “piisavalt dokumenteeritud” sõidud, nagu seda sõnastab emta sõiduki kasutamise korra selgitus (link üleval minu postituses).
Kas minu laialivalguv töösõitude eripära võietakse ka arvesse või on see kitsendav tegur, ma ei saa aru ja seda ei ole võimalik ka seadusandlusest selgelt välja lugeda. Nagu siingi teemas näha, siis arvamusi on erinevaid ja ühest arusaama sellise korralduse kohta ei ole.
Seadus on olemas ja kuulub seega ka täitmisele, aga seadusandlus on pehmelt öeldes segasevõitu või puudulik ja põhimõtteliselt oleks mul siis endal vaja välja mõelda mingi maks, mida ma iseendalt koguma hakkan ja edastan siis selle kenasti riigikassasse. Kas eda leiutatud maksukoormis on piisav, sõltub ka siis jutkui ametniku suvast ja teine pool sellest, kui “usutavalt” minu selgitus kõlab.
Ilmselt ajan siin juuksekarva lõhki, aga kui ma juba seda uurima hakkasin, siis seadust lugedes ma selgust ei saanud.
Asjade kirjapanek mulle meeldib. Tõepoolest – see annab ka minule endale sisendi selle osas, kui efektiivseks osutus sõiduvahendi soetamise investeering.
Maksuameti heatahtlikusse, kui ettevõtluse toetavasse ja administreerivassse ametiasutusse, mul paraku usku elukogemuse põhjal jääb järjest vähemaks. Pigem MTA oponeerib ja tegeleb kaigaste veeretamisega teele nagu oleks isiklikult kahju, kui väikeettevõte tegutseb omasoodu kuni jalad korralikult all on.
Head tuttavad ka juba ilguvad, et mis ma veel Eestis oma ajusid kuivaks väänan. Kõik teised juba ammu oma ettevõtlusega siit jalga lasknud, kes vähegi saab. Aga see on lihtsalt remark ja pole mõtet seda kommenteerida edaspidi.

Proovin MTA-ga otse ühendust saada , selgitada ja küsida nende seisukohta antud küsimuses. Küsin ka sõidupäeviku osasa ja muu küsimused ka. Vaatan, mis nad siis vastavad ja millise roika nad mulle ette veeretavad. Või siis patsutavad õlale ja ütlevad, et anna minna, noorhärra! Päikest! Hehe
Peab vist lihtsalt Porsche ära võtma. Siis on vähemalt asi selge. Kilovati koefitsent läbi korrutada ja sõidan nii palju kui heaks arvan. Linnas ka hea näidata, et tehtud mees. Käin spaas ja pargin ukseauku kenasti :) Kosher.

Mõttetu värk.
Saatsin siis päringu EMTAle, selgitasin pikalt-laialt oma ettevõtluse spetsiifikast tulenevaid sõite ja kõike muud, mida siingi pikalt-laialt sai juba kirjeldatud. Linkisin ka selle sama emta lingi, kus on näited ja selgitus.
Vastuseks sain siis mitte väga üllatavalt, et “jah, nii on… “. Põgusalt sõnastati lahti toosama link, mida ma saatsin ja lõppkokkuvõttes peaksin siis lähtuma viidatud lingi kaubiku rendi näitest.
Ja küsimuse teisele poolele tuli ka sama laadi vastus, et ettevõttel endal on kohustus tõendada ja mida see “piisav tõestus” tähendab, ma aru ei saagi. Aga igatahes selgub, et maksuhaldajale peab see “piisav tõestus” olemas olema.
Saatsin siis sellisele vastusele täiendava küsimuse, et võtame siis näitena selle lingi kaubiku rendi näite nagu soovitatud ja reaalsed rendituru hinnad. Mootorratta puhul on siis alates 100 eurot päev. Sellise arvutusega tuleb pool kuud sõitu 1500 eurot.
Nüüd palusin siis arvutada välja ühe uue Lamborghini erisoodustuse hinna, kui auto on ettevõttesse soetatud segakasutusse. Mina saan sellise ligi 300k maksva auto hinnaks 900 eurot kuu, kui kilovatte on 470.
Ehk siis, potentsiaalselt on üle veerand miljoni maksva superauto omamine ettevõttele odavam kui 6000 eurot maksev mootorratas. Kui mõlema sõidukiga tehakse võrdselt erasõite. Lisaks on veel võimalus ettevõtetel saada käibemaksutagastust segakasutuse korral 10%, mis sellise auto puhul teeb kolm-neli mootorratta hinda.
Täpsustava küsimuse peale sain suhteliselt lakoonilise vastuse, et too sama link, mida juba mitu korda lingitud on, saadeti mulle veelkord ja öeldi, et siin on kõik kirjas ja meil ei ole enam mitte midagi lisada. Lugupidavalt.
Üks moment pani veel kukalt kratisma. Pärast oma esimese küsimuse küsimist sain järgmisel päeval maakohtust kirja, et pean mitu kuud tagasi esitatud aastaaruande muudetud kujul uuesti esitama.
Ajastus on kuidagi huvitav. Hmm.
Ühesõnaga. Mõttetu värk suhteliselt. Ega mul väga suuri ootuseid ei olnudki. Klassikaline Eesti värk.
Pead ikka tõsine patrioot olema, et siin asju ajada. Maksuhaldajate armule ma lootma ei jää.

Mis puutub nüüd konkreetselt mootorratta omamist ettevõtte alt, siis minu verdikt on järgmine:
Kui tegemist ei ole just otselt pitsakulleri teenust pakkuva ettevõttega, siis põhimõtteliselt ülejäänud kogu motondus ettevõtluse all on paras sahker-mahker. Ise tead, kas viitsid sellega tegeleda või mitte. Mina ei viitsi. Lähenen asjale edaspidi ka nii, et võtan oma isikliku sõiduvahendi nagu Andres soovitas, panen isiklikust rahast kütuse ja sõidan sõite isiklikult, kuna minu ettevõte on ka isiklik asi.

Aga absurdne on see, et mootorratast peetakse samas kategoorias jahtide, jettide, kaatrite, kaubikute ja ATVdega. Tegemist on ju tavasõidukiga, tule taevas appi. Ma ei saa aru, miks see teises kategoorias peaks olema kui sõiduauto? Esiteks ettevõttele on seda odavam soetada. Maksab umbes neli korda vähem kui odavam sõiduauto. Ülalpidamine on odavam. Ja mõnedel juhtudel ka palju praktilisem vahend, kui selles on nelja rattaga auto. Aga nii on.
Mõttetu värk.

Alles praegu panin tähele, et Kristiina on kommenteerinud ja küsinud ülal nii:

“ Kristiina 31.07.2021, 09:08
Jälgin ka teemat huvi pärast ja jäi arusaamatuks, et kui ettevõte pole KM kohustuslane, siis miks väidad ühes varasemas kommentaaris, et tsiklit eraisikuna ostes läheks see sulle 20% rohkem maksma?”

Ettevõte ei ole KM kohustlane. Aga kui ma nüüd ostan 6000 eurot maksva mootorratta eraisikuna, ja teen seda dividendidena välja võetid rahast, siis 6000 euro pealt tuleb maksta 20% tulumaksu, ehk siis kaude läheb mootorratas maksma 7200.- See on siis selline kaudne arvutus. Plaan oleks veelgi lillelisem, kui saaksin ka KMi tagasi. Aga ei saa. Siis läheks sõiduvahend reaalselt ka odavamaks 20%.
Eelistaks seda raha mitte maksta, kuna ostan sõiduvahendi siiski ettevõtte huvides.
Aga nagu hetkel viimases postituses olen kirjeldanud, siis tuleb vist need kulud alla neelata. Mis teha.

Tere,
Ma üldse ei kahtle, et selline võib olla Teie pikaajaline kogemus.
Aga mida ma kindlasti ei soovi, on vaielda. Eriti teemadel, kus mul puudub tugev positsioon.
Mul ei ole vaja seda momenti, et maksuhaldur tuleb ja küsib näiteks kolme aasta pärast tagantjärele tõestust, mida ma ka selgitasin, et mul ei ole neile anda, lähtuvalt siis sõitude iseloomust.
Arusaadav, et maksuametnik on riigiametnik, kes lähtub eeskätt etteantud seadustest, aga minu pretensioon ongi just seadusandlusele. Et selline asi ei ole põhjendatud. Vähemalt minu arusaamade järgi.
Kui panna nüüd mootorratas samasse patta kaatritega, siis võib ju luua igasuguseid imelisi näiteid.
Näiteks käin siis oma purjekaga Saaremaal ja kirjutan täpselt, mis asjus ma seal käisin. Või sõidan üle lahe soome kliendi juurde. Või kui mul peaks olema klient näiteks kusagil mõnusas kuurortlinnas Vahemerel või Aadria mere rannikul, siis teen kuu aega kestva tööreisu ja panen need kõik ettevõtte arvele.
Hakkame siis vaidlema, et kas see oli või ikka ei olnud.
Mina ei viitsi. Eriti, kui siin on küsimuse all mõnituhat eurot ja pisut bensiini.
Rohkem teeb tuska fakt, et järjekordselt lajatatakse seadusega ühtmoodi võtmata arvesse ettevõtete iseloomu ja kas tegemist on alustava mikroettevõttega või siis multimijonise kasumiga konglomeraadiga.
Ettevõtlusega alustamine on niigi Eestis päris keeruline ja kui nüüd seaduses näpuga järgi ajada, siis paraku pikka pidu ei ole. Rahake saab lihtsalt otsa kiiresti.

Vot ei oska kommenteerida Olegi tegemisi, aga vist ei pea kahtlema tema ja tema ettevõtte võimekuses variant a) maksta iga sõidu pealt turuhinna renti b) pidada pikki vaidluseid maksunduse teemadel abiks võttes raamatupidajaid ja vajadusel ka juriste ja lühendada seeläbi oluliselt emta muidu nii pikki käsi c) võtta tagataskust vajalik suurem summa raha ja maksta kõik asjad kinni, kui peaks vajadus olema ja minna toimetustega edasi nagu poleks olnd’ki.
Andrese kommentaari teise poole peale veel nii palju, et “ametlikke” sõite tohib isiklikuks tarbeks ikka teha. Aga et need saaksid ka “ametlikuks” tuleb neid ka vastavalt seadusele maksustada ja raamatupidamises käsitleda. Mootorratta juhul siis, nagu ma aru saan ka emta järgelpärimise vastusest, tuleb maksta 100 eurot päev. Kilometraaži näeb küll tehnoülevaatusest, aga kuna päevast maksimum kilometraaži pikkust ei ole seaduses määratletud, siis paagitäis (20L) kütusega sõidab maha umbkaudu 1000 km. Võib-olla ma teen siis Dakari ralli stiilis pikki otsi?
Aga minu lootus on, et mingi moment saab seadusandlikus kogus kokku hulk motohuvilisi, kes vaatavad, et ohoo! Peaks selle seaduse ikka tsiklisõbralikumaks muutma ja populariseerima tsiklisõitu maarahva seas.
Tõstatakse ettevõtte tsikkel omaette kategooriasse nagu seda on hetkel sõiduauto ja pannakes mingi eriti soodne erisoodustuse koefitsient. Näiteks 0,2 eurot x kilovatt. Ehk siis võtad 50 kw tsikli, mille korrutad läbi 0,2-ga ja saad erisoodustuseks 10 eurot. Vot siis on pidu ja pillergaar motomeeste õuel.
Senikaua saab kuulata aga jutte Eesti enneolematult heast ettevõtluskliimast, avatud turumajandusega eesrindlikust riigist ja muud säärast.
Nali naljaks. Ma olen juba otsustanud, et mina ei viitsi tegeleda selle teemaga ettevõtte alt ja lähenen asjale teist teed pidi. Aga see küsimus on juba pigem printsipiaalne, et mis paganama põhjendusega käsitletakse mootorratast erinevalt sõiduautost ja seega maksustamine on absurdselt erinev. Ma oleksin isiklikult rahul ka võrdse kohtlemisega. Samad koefitsiendid, samad sõidud. Milles küsimus?