Tööandja kohustus on tagada töökohal sobiv sisekliima ja töökoha varustatus värske õhuga. Sobiva sisekliima määramisel peab tööandja arvestama tööruumi suurust, töötajate arvu ruumis, töötajate vaimset ja füüsilist töökoormust ning kasutatavate töövahendite või tehnoloogia spetsiifikat.
Kui varem arvati, et töökoha sisekliima iseloomustamiseks piisab õhu temperatuuri, suhtelise niiskuse ja õhu liikumise kiiruse normeerimisest ja mõõtmisest, siis kaasaegne töökoha soojusmugavuse määratlemine toimub teistsugustel alustel, mis on esitatud harmoneeritud standardis EVS-EN 16798-1:2019 – “Hoonete energiatõhusus. Hoonete ventilatsioon. Osa 1: Sisekeskkonna lähteandmed hoonete energiatõhususe projekteerimiseks ja hindamiseks, lähtudes siseõhu kvaliteedist, soojuslikust keskkonnast, valgustusest ja akustikast.”
Töökeskkonna soojusmugavuse määramiseks võetakse arvesse järgmisi parameetreid:
- õhu temperatuur,
- päikese või soojendusseadmetest lähtuv kiirgustemperatuur,
- seintest, akendest põrandast või laest lähtuv kiirgustemperatuur,
- õhu suhteline niiskus,
- õhu liikumise kiirus,
- töötaja füüsiline aktiivsus,
- riietuse, sh kaitseriietuse soojapidavus,
- töökorralduse aspektid, nt puhkepauside pidamise võimalus jms.
Halb sisekliima tekitab tööruumides viibides ebamugavust, avaldab negatiivset mõju inimese töövõimele ning võib tekitada terviseprobleeme. Sümptomid taanduvad ja kaovad järk-järgult, kui olete tööruumist/hoonest lahkunud.
Halva sisekliima tundemärgid on:
- silmade, nina või kurgu limaskestade ärritus,
- nahaärritus,
- peavalu või raskustunne peas,
- ebaloomulik väsimus või keskendumisraskused, iiveldus ja pearinglus.
Halb sisekliima võib mõjutada mitmete haiguste kulgu, eelkõige puudutab see hingamisteede nakkusi ja selliseid seisundeid nagu astma, bronhiit ja põskkoopapõletik.
Töötajate kaebused on peamiseks signaaliks, millal tööandja peaks mõtlema töökeskkonna soojusmugavuse parameetrite kontrollimisele käepärast olevate indikaatormõõtevahendite abil. Soovitatav on, et vähemalt kahte töökeskkonna soojusmugavuse parameetrit – õhu temperatuuri ja suhtelist niiskust – saaksid töötajad ise soovi korral kontrollida. Juhul kui töökeskkonna parameetrite korrigeerimine ei vähenda töötajate kaebusi, on tööandjal soovitatav kasutada mõõteteenust.
Õigusaktides ei ole numbriliselt määratud ettenähtud vahemikke temperatuurile või õhuniiskusele ning õhu liikumise kiirusele.
Soovituslikud parameetrid
Soovituslikud temperatuurivahemikud lähtuvalt töö laadist on järgmised:
- töödel, mida tehakse istudes ja mis ei nõua füüsilist pingutust, 20–25 °C;
- töödel, mida tehakse istudes või seistes ehk mis on seotud käimisega ning millega kaasneb mõningane füüsiline pingutus, 19–24 °C;
- töödel, mis on seotud käimisega, väiksemate (kuni 1 kg) toodete või esemete teisaldamisega seistes või istudes ja mis nõuavad teatud füüsilist pingutust, 17–23 °C;
- töödel, mida tehakse seistes, mis on seotud käimisega, väiksemate (kuni 10 kg) raskuste kandmisega ning millega kaasneb mõõdukas füüsiline pingutus, 16–22 °C;
- töödel, mis on seotud pideva liikumisega, suuremate (üle 10 kg) raskuste teisaldamise ja kandmisega ning mis nõuavad suurt füüsilist pingutust, 15–20 °C;
- inimesed tunnevad ennast mugavalt, kui õhu suhteline niiskus on 40–70%.
Soovitusi tööandjale hea sisekliima tagamiseks
- Töötajale mõjuv nn operatiivne temperatuur (õhu temperatuuri ja ruumi piirete keskmiste kiirgustemperatuuride vahepealne temperatuur) võtab arvesse nii õhu temperatuuri kui ka keskmist kiirgustemperatuuri. Juhul kui ruumi seintelt, akendelt, põrandalt ja laest lähtuv keskmine kiirgustemperatuur erineb õhu temperatuurist, on töötaja soojusmugavuse kirjeldamisel õigem kasutada operatiivset temperatuuri õhu temperatuuri asemel. Võrguprinterid ja koopiamasinad peaksid alati paiknema eraldi ruumis, vajaduse korral tuleb masina kohale paigaldada väljatõmbeventilatsioon. Soojuse sissetungimist akende kaudu saab piirata, paigaldades akendele päikesesirmid ja kindlustades, et neid ka kasutatakse. Radiaatoreid tuleb reguleerida ning kui termostaatventiilid ei tööta, need remontida. Kui soojus tuleb sisse läbi seinte või katuste, tuleb need paremini isoleerida. Üks võimalus palavuse vähendamiseks on ventilatsiooni suurendamine. Võimaluse korral tuleks puhkepauside ajal ruume kindlasti aktiivselt tuulutada.
- Õhu suhtelise niiskuse hoidmine normvahemiku piires võib olla raske ülesanne. Just pakaselistel päevadel kipub õhu suhteline niiskus jääma allapoole normvahemikku. Selle vastu võib soovitada vee aurutamist ruumiõhu temperatuurist kõrgematel temperatuuridel, kui kliimaseadme kasutamine pole võimalik või praktiline.
- Liiga madal suhteline niiskus põhjustab teatud osal inimestest silmade kipitust kuni põletiku tekkimiseni, ninaverejooksu või limaskestade kuivamist. Liiga kuiva õhu korral tuleks üle vaadata ruumide koristamise meetodid ja korraldus, uurida põranda- ja seinakattematerjalide koostist, eesmärgiga vähendada tolmu sisaldust õhus ja staatilise elektri olemasolu.
- Liiga kõrge suhteline niiskus (85% ja enam) soodustab mikroorganismide (hallitusseente) arengut – seda eelkõige ruumi nendes piirkondades, mis on halvasti tuulutatud ja kus on õhu temperatuur keskmisest madalam. Hallitusega kokkupuude võib inimesel põhjustada allergiat.
- Tuuletõmbus või liigne õhu liikumise kiirus vähendab samuti töötaja soojusmugavust, põhjustades kogu keha või mõne kehapiirkonna alajahtumist. Suured aknad põhjustavad eriti külmal aastaajal õhuvoolu teket, seetõttu on soovitatav kaitsta töökohti klaasitud akende pindadelt kiirguva külma, soojal aastaajal aga päikesekiirguse eest. Küttekehad peaks asetsema nii, et need väldiks külma õhuvoolu teket. Samuti on soovitatav, et töökohad ei asuks ventilatsioonisüsteemi sissepuhkeavade lähedal. Õhujaotuskasti või muu õhujoa suunamise ja hajutamise vahendi kasutamine aitab vähendada õhu liikumise kiirust töökohal.
Loe lisaks: Tööst keeldumine külma ilma tõttu
Toimetas: RMP toimetus
