Küsimus: ettevõtja soovib palgata töötaja, kellele on tööd anda 10 tundi nädalas. Kuidas töölepingus tööaja kestvuses kokku leppida? Kas sõlmida hoopis käsundusleping? Kas töötajale kehtib ka ravikindlustus?
Vastab tööinspektsiooni tööinspektor-jurist Heli Ojavee:
Töö tegemiseks sõlmitakse tavaliselt tööleping. Käsundusleping on oma olemuselt võlaõiguslik teenuse osutamise leping. Teenuse osutamise lepingu sõlmimine on seaduspärane, kui teenuse osutajat saab lugeda oma ala asjatundjaks ja ta on töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev.
Kui aga töö tegija allub tööandja juhtimisele ja kontrollile, on töölepingu seaduse kohaselt tegemist töösuhtega ning poolte vahel peab olema sõlmitud tööleping. Seega, kui isik allub tööandja korraldustele, töötab tööandja ruumides ja tööandja vahenditega, siis tuleb sõlmida tööleping. Käsundusleping ei ole lihtsustatud koormuse ja tasu kokkuleppimise võimalus.
Tööle asumisel lepivad töötaja ja tööandja töölepingus kokku neile olulistes tingimustes, näiteks töötasu, tööaeg, tööülesanded, töö tegemise koht jms. Töölepingu seadus võimaldab pooltel kokku leppida täistööajas või sellest lühemas tööajas ehk osalises tööajas. Täistööajaks loetakse töötamist 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul, kusjuures eeldatakse, et töötaja töötab kaheksa tundi päevas.
Ka osalise tööajaga töötamise korral tuleb pooltel konkreetselt kokku leppida mitu tundi päevas, nädalas või kuus töötaja töötab. Ehk kui töölepingus on vaid kokkulepe osalises tööajas, kuid puudub töötundide arv päevas, nädalas või kuus, siis ei ole see seadusega kooskõlas. Samuti ei ole korrektne kokkulepe, kui töötundide arv on sätestatud ajavahemikuna, näiteks 10 – 30 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul. Selliste kokkulepete puhul ei ole võimalik tuvastada töötaja võimalikke üle- ja alatunde.
Tihti tekitab töötajates segadust kui töötundide asemel on töölepingusse märgitud näiteks 0,25 koormusega vms. Sellise kokkuleppe korral ei ole alati teada, mitu tundi päevas või nädalas töötaja töötama peab. Töölepingusse tuleks kirjutada, et tööaja kestus on 10 tundi nädalas. Selline kokkulepe on pooltele üheselt mõistetav, selge ja arusaadav.
Kui töötaja asub tööle osalise tööajaga, siis on tema tööajakorraldus üldjuhul erinev ettevõtte tavalisest tööajakorraldusest. Pooled võiksid paika panna ka tööpäeva alguse ja lõpu kellaajad. Kui on kokkulepe summeeritud tööaja arvestuses (töötamine tööajakava alusel), siis märgitakse tööpäevad,tööpäeva alguse ja lõpu kellaajad üldjuhul tööajakavasse.
Ravikindlustuse kehtivus sõltub lepingu liigist. Ravikindlustus tekib siis, kui isik töötab üle ühekuulise tähtajaga või tähtajatu lepingu alusel. Sealjuures ei ole oluline, kas töötatakse osalise või täistööajaga. Kui töötajal ei olnud varem ravikindlustust, hakkab see kehtima 14 päeva pärast töötamise registrisse kantud töötamise alustamise kuupäeva. Tööandja maksab sotsiaalmaksu 33% töötasult, kuid mitte vähem kui sotsiaalmaksu minimaalne kohustus, milleks 2022. aastal on 192,72 eurot. Seetõttu on töölepingu alusel töötavatele isikutele ravikindlustus tagatud ka siis, kui tööd tehakse väikese koormusega ja sissetulek jääb alla sotsiaalmaksu minimaalse kohustuse aluseks oleva kuumäära, milleks 2022. aastal on 584 eurot.
Võlaõigusliku lepingu (sh käsunduslepingu) sõlminud isik saab ravikindlustuse, kui tema eest makstakse sotsiaalmaksu vähemalt minimaalse kohustuse (192,72 euro) ulatuses. Kindlustuskaitse tekib võlaõigusliku lepinguga töötaval inimesel tulu- ja sotsiaalmaksu deklaratsiooni esitamisele järgneval päeval ja peatub ühe kuu möödumisel, kui järgmise deklaratsiooni esitamise tähtajaks ei ole sotsiaalmaksu deklareeritud miinimumkohustuse ulatuses.
Loe lisaks: Tööleping vs. käsundusleping
