Töölepingu lõppemise päeval maksab tööandja töötajale välja kõik töötaja teenitud tasud ja hüvitised. Kui tööandja ei täida oma rahalisi kohustusi õigeaegselt, on töötajal õigus nõuda viivist. Töötajal on õigus pöörduda saamata töötasu nõudega töövaidlusorganisse.

Lõpparve

Töölepingu lõppemisega muutuvad kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks. Seega nii tähtajatu kui ka tähtajalise töölepingu lõppemise päeval maksab tööandja töötajale välja kõik töötaja teenitud tasud ja hüvitised. Eelkõige koosnebki lõpparve töötaja väljateenitud töötasust ning aegumata ja kasutamata jäänud põhipuhkusehüvitisest. Tööandja peab töölepingu lõppemisel välja maksma ka muud tasud, kui need on sissenõutavaks muutunud, näiteks haigushüvitise, välislähetuse päevaraha, lisatasud.

Töötaja peab tööandjale tagastama töö tegemiseks antud vahendid (nt võtmed, uksekaardid, mobiiltelefon jne).

Erandina on pooltel võimalik kokku leppida tehingutelt makstava tasu sissenõutavaks muutumise ajahetkes, kuid seda ainult tehingute puhul, mida täidetakse kas osaliselt või täielikult pärast töölepingu lõppemist. Tasu sissenõutavust on võimalik edasi lükata kuni kuueks kuuks. Ositi täidetavate tehingute puhul on nõude sissenõutavaks muutumise aega võimalik pikendada kuni üheks aastaks ning kindlustuslepingute ja muude lepingute puhul, mille täitmine nõuab enam kui pool aastat, mitte enam kui kaheks aastaks. Nõuete sissenõutavuse aja muutmises peavad pooled kirjalikult kokku leppima.

Mida teha kui tööandja ei maksa lõpparvet?

Töölepingu seaduse § 84 lõike 1 kohaselt töölepingu lõppemisega muutuvad kõik töösuhetest tulenevad nõuded sissenõutavateks. Sissenõutavateks nõueteks on eelkõige töötasu ja kasutamata puhkuse hüvitis. Seega tuleb tööandjal töölepingu lõppemise kuupäeval töötajale maksta kõik väljateenitud, kuid veel saamata summad.

Kui tööandja ei täida oma rahalisi kohustusi õigeaegselt, on töötajal õigus nõuda viivist vastavalt võlaõigusseaduse § 94 ja § 113. Viivise määraks on käesoleval hetkel 10,5% aastas (s.o 0,029% päevas). Viivise arvutamisel on abiks www.viivisekalkulaator.ee.

Töötajal on mõistlik pöörduda saamata lõpparve nõudes esmalt (soovitavalt kirjalikult) tööandja poole. Kui töötaja poolt märgitud tähtajaks ei ole tööandja lõpparvet töötajale üle kandnud, on töötajal õigus pöörduda saamata töötasu nõudes töövaidlusorganisse (kohtusse või töövaidluskomisjoni).

Töövaidluskomisjonile esitatavas avalduses tuleb rahalise nõude korral näidata arvutuskäik, nõude summa (brutos), ajavahemik, mille kohta esitatakse nõue ning nõudesumma kokku. Avaldusele lisada kõik dokumendid, mis tõendavad nõuet (töösuhet tõendavad dokumendid, kirjavahetus tööandjaga, kontoväljavõte jms) ning oma nõuet tuleb põhjendada.

Töötasu maksmise nõue aegub selle sissenõutavaks muutumisest alates kolme aasta jooksul. Üldine töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks on neli kuud arvates ajast, kui isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Aegumist kohaldatakse, kui teine pool seda nõuab.

Mida teha, kui tööandja on maksejõuetu?

Kui töösuhe on töötaja avalduse alusel lõppenud, kuid tööandja lõpparvet ära ei maksa, saab töötaja pöörduda rahalise nõudega töövaidluskomisjoni või kohtu poole. Jõustunud töövaidlusorgani otsusega saab pöörduda kohtutäituri poole, kes alustab täitemenetlust. Selleks, et kohtutäitur saaks hakata nõudma otsuse täitmist, peab otsusel olema jõustumismärge.

Paraku ei pruugi ka see anda soovitud tulemust, kui ettevõttel enam raha ei ole. Äriühingu juhatuse kohustus on esitada maksejõuetuse ilmnemisel kohtule pankrotiavaldus. Pankrotiavalduse tööandja suhtes saavad esitada ka töötajad. Kui tööandja on maksejõuetu, ehk ta ei suuda rahuldada võlausaldaja sissenõutavaks muutunud nõudeid ja see suutmatus pole ajutine tulenevalt tööandja majanduslikust olukorrast, saab kohus alustada pankrotimenetlust.

Esiteks tasub uurida, kas mõni teine võlausaldaja ei ole juba tööandja vastu pankrotimenetlust alustanud, sest siis saaksid ka töötajad oma nõuded otse pankrotihaldurile esitada. Vastav teave avaldatakse Ametlike Teadaannete väljaande veebilehele.

Pankrotiavalduse võib esitada nii võlgnik kui ka võlausaldaja (PankrS § 9 lg 1). Võlausaldaja peab pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama nõude olemasolu (PankrS § 10 lg 1).

Kohtule esitatavas pankrotiavalduses tuleb selgelt välja tuua, et esineb vähemalt üks alljärgnevatest asjaoludest:

Kui aga peaks selguma, et pankrotiavalduse esitanud töötaja teadis või pidi teadma, et pankrotiavalduse esitamiseks puudub alus, peab ta hüvitama ettevõttele sellega tekitatud kahju.

Arvestada tuleb ka pankrotimenetluse kuludega. Riigilõivuseaduse kohaselt tuleb töötaja poolt tööandja vastu pankrotiavalduse esitamisel tööõigussuhtest tuleneva nõude alusel tasuda riigilõivu 10 eurot. Lisaks võib kohus määrusega kohustada pankrotiavalduse esitanud võlausaldajat tasuma ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks deposiidina selleks ettenähtud kontole kohtu määratud rahasumma, kui on alust eeldada, et pankrotivara selleks ei jätku.

Kui töötajatest võlausaldajatel ei ole võimalik deposiiti tasuda, siis saab kohus jätta ajutise pankrotihalduri nimetamata või pankrotiavalduse läbi vaatamata, mis annab ka õiguse taotleda pankrotihüvitist töötukassast. Selleks peab töötaja olema kohtule esitanud piisavalt põhistatud pankrotiavalduse ja oma nõude olemasolu tõendanud. Nõuet saab tõendada näiteks vastava jõustunud töövaidlusorgani otsusega.

Tööandja maksejõuetuks tunnistamine ehk pankroti väljakuulutamine või ka pankroti raugemine annab töötajatele võimaluse saada oma töösuhtest tulenevate nõuete osas hüvitist vähemalt osaliselt Eesti Töötukassa vahenditest. Töötajal on õigus pankrotihüvitist taotleda, kui tal puuduvad vahendid ajutise halduri tasu maksmiseks ja kohus on jätnud ajutise halduri nimetamata või pankrotiavalduse läbi vaatamata.

Hüvitise suurust arvestatakse saamata jäänud tasude liikide kaupa ja hüvitise summadel on järgnevad ülempiirid:

• saamata jäänud töötasu (enne tööandja maksejõuetuks tunnistamist) hüvitatakse kuni töötaja kolme viimase töötatud kuu brutotöötasu ulatuses, kuid kokku mitte rohkem kui kolm Eesti keskmist brutokuupalka tööandja maksejõuetuks tunnistamisele eelnenud kvartalis;
• saamata jäänud puhkusetasu (enne tööandja maksejõuetuks tunnistamist) hüvitatakse kuni töötaja ühe kuu puhkusetasu ulatuses, kuid mitte rohkem kui üks Eesti keskmine brutokuupalk tööandja maksejõuetuks tunnistamisele eelnenud kvartalis;
• töölepingu ülesütlemisel saamata jäänud hüvitised (enne või pärast tööandja maksejõuetuks tunnistamist) hüvitatakse kuni töötaja kahe kuu brutotöötasu ulatuses, kuid mitte rohkem kui üks Eesti keskmine brutokuupalk tööandja maksejõuetuks tunnistamisele eelnenud kvartalis.

Juhul, kui töötukassa poolt makstud hüvitis ei kata kogu töötaja nõuet, säilib töötajal ülejäänud osas õigus nõuda selle rahuldamist pankrotimenetluse kaudu.

• Avalduse esitamine töövaidluskomisjonile
• Pankrotihüvitis
• Maksejõuetusmenetlused Eestis
• Pankrotimenetlus