1. juulil 2009. aastal jõustus uus töölepinguseadus, milles ühendati mitmete eelnevalt kehtinud töösuhteid reguleerivate seaduste sätted, nagu nt Eesti Vabariigi töölepinguseadus, palgaseadus, puhkusseadus, töö- ja puhkeajaseadus. Juba enne, aga ka pärast seaduse jõustumist on võinud kuulda sellest, et uus seadus on loodud tööandja huve silmas pidades.

Seega oli Tallinna ülikoolis kaitstud magistritöö, mille pealkiri kõlas “Uue töölepinguseaduse määratlemata õigusmõistete tähenduse konstrueerimine seaduses ja meedias”, eesmärk uurida, kas sellisel väitel on alust ja kuidas meedia abil sellist tõekspidamist konstrueeritakse.

Hästi toimiva seaduse eesmärk on selge ja kõigile ühtviisi arusaadav sõnastus ning sõnastuses peituv normi mõte. Seaduse täpse sõnastuse üks tingimusi on täpsete ja rangelt piiritletud tähendusega terminite kasutamine. Siiski leidub seadustes aga palju ka selliseid õigusmõisteid, mida defineeritud ei ole või mille definitsioon on jäetud ehk eesmärgipäraselt võimalikult laiaks, et jätta normitäitjatele selliste mõistete seletamisel võimalikult suur tõlgendamisruum. Selliseid mõisteid tuntakse määratlemata õigusmõistetena, aga nende kohta kasutatakse ka keelendit kirjeldavad väljendid. Aaro Mõttus (1997) on märkinud, et seaduse tekstis tuleb kindlasti selgitada selliseid väljendeid, mille sisu jääb vaid neile pealevaatamisel selgusetuks. Lisaks on ta juhtinud tähelepanu, et terminite asendamine kirjeldavate väljenditega võib viia formuleeringute ebamäärasusele, laialivalguvusele ja täpsuse kadumisele seadusandja mõtte väljendamisel. Töö keskmes olid töölepinguseaduses esitatud määratlemata õigusmõisted, nagu õigustatud huvi, hea usk, mõistlik, lojaalsus, hoolsuse määr. Ulvi Hanson (2011) on kirjutanud, et kehtivas töölepinguseaduses kasutatavad mõisted loovad suurema vabaduse töölepingu sisu kujundamisel.

Töösuhete puhul eeldatakse, et see on võrdväärsete partnerite vaheline suhe. Ometi on juba töölepinguseaduse esimesse paragrahvi sisse kirjutatud, et töösuhe on alluvussuhe, milles töötaja allub tööandja juhtimisele ja kontrollile. Siiski tasub märkimist, et töösuhe luuakse vabatahtlikkuse alusel. Kui töölekandideerija on langetanud otsuse asuda tööandja juurde tööle, siis on ta vabatahtlikult langetanud ka otsuse alluda tööandja juhtimisele ja kontrollile.

Töö uurimisallikad olid 1. juulil 2009. aastal kehtima hakanud töölepinguseadus ja vahemikus 01.07.2009-20.04.2012 ilmunud meediatekstid. Esimese kohta on kujunenud arvamus, et see on loodud tööandja huve silmas pidades. Teised käsitlesid pärast uue seaduse jõustumist selle järgimise pinnalt tööandjate ja töötajate vahel esile kerkinud probleemsituatsioone. Seadusest valiti analüüsiks 36 paragrahvi, mis sisaldasid eelmärgitud määratlemata õigusmõisteid. Et diskursuse eesmärk on uurida, kuidas tähendusi konstrueeritakse, kuidas seaduses kasutatud kirjeldavaid väljendeid mõistetakse ja kuidas erinevate osapoolte tõekspidamisi ning arvamusi kajastatakse, siis vaadeldi seaduse teksti kõrval ka, kuidas luuakse seadusele tähendus meedias. Nii valiti analüüsiks vahemikus 01.07.2009-20.04.2012 nädalalehes Eesti Ekspress ilmunud seitse teemakohast artiklit.

Töö eesmärgi saavutamiseks püstitati järgmised uurimisküsimused:

• kas ja kuidas on seaduses määratlemata õigusmõisted defineeritud;
• kas töölepinguseaduse määratlemata õigusmõistetele tuginevalt võib öelda, et töölepinguseadus on koostatud vaid tööandjate huvides;
• kas tekstianalüüsi põhjal saab hinnata, kelle huvisid võiks seadus rohkem esindada;
• milline tähendus kujundatakse seadusele meedias;
• kelle vaatepunktist kirjeldatakse meedias seaduse sisu.

Ülevaade tulemustest

Määratlemata õigusmõistete defineerimise uurimisetulemustest võis järeldada, et olenemata sellest, kas töölepinguseaduses on mõistetele definitsioon antud või mitte, on tegemist avatud tõlgendamise väljaga mõistetega, mis jätavad väga palju ruumi subjektiivsele tõlgendamisele. Mõistete defineerimisele tuginedes ei saa väita, et määratlemata õigusmõisted on vaid tööandja või töötaja huvisid toetavad. Et kirjeldavad väljendid on seaduses nõrgalt või üldse mitte defineeritud, siis loob see võimalused nende väga laiaks subjektiivseks tõlgenduseks.

Sarnaselt määratlemata õigusmõistete defineerimisega ei saa ka neid ümbritseva konteksti analüüsist järeldada, et seaduses kirjapandu on mõeldud üks-üheselt tööandja huvisid kaitsma. Võiks öelda, et kirjeldavate väljenditega seotud sätted jagunesid enam-vähem pooleks ehk pooled olid suunatud tööandja õigustele ja kohustustele ning pooled vastavalt töötaja õigustele ja kohustustele. Kahtlemata saab seadusele ette heita defineerimata või nõrgalt defineeritud mõisteid ja sellest lähtuvalt üheselt mitte mõistetavat konteksti, mis loob väga laia pinna seaduse subjektiivseks tõlgendamiseks, mis ajendab mõtlema, et ehk on hoopiski liialt suur tõlgendamisruum tegelikkuses pahameele, et seadus on loodud tööandja huvides, allikas ja ajendab töötajaid ning nende esindajaid neile kahjulikust seadusest rääkima.

Seaduses kirjapandu on kuivad faktid, kuidas tuleb kehtestatud normide järgi käituda või millistest tegudest hoiduda. Paragrahvide rakendamisel hakkavad need elama oma elu ja looma tegelikku seadusepügalate taga olevat reaalsust. Erinevalt seaduse tekstist võis meediatekstide analüüsist järeldada, et tööandjad on varmad ära kasutama oma tugevama positsiooni. Nii kujutatakse meedias tööandjat kui türanni, kes töötajaid alandab ja mõnitab, kes oma parema äranägemise järgi töötajaid endale mugavalt lahti laseb või kes töölekandideerijat endale sobival moel ründab. Tööandjat kujutatakse jõupositsioonil olevana, kelle käitumine töösuhtes oma tugevama positsioonilt laseb järeldada, et tööandja käitumine on meediatekstis kirjeldatu põhjal see, mis kujundab seadusele tööandjakeskse sisu. Töötajast seevastu kuvatakse meedias pilt kui ohvrist, keda tööandja ahistab ja vääriliselt ei hinda. Töötaja on ohver, kes annab endast kõik, kuid tööandja seda ei näe või ei taha näha.

Analüüsitud meediatekstides kirjeldatu oli esitatud eranditult töötajate vaatepunktist lähtuvalt. Seega oli nendes kirjeldatu kajastatud ühepoolselt. Analüüsist ilmnenud probleemide ühepoolse kajastuse põhjal võib järeldada, et meedias loob seadusele tööandjakeskse sisu see, kelle vaatepunktist infot jagatakse.

Eestis kehtivate seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval eksisteerib ka neljas ehk meediavõim, mille abil enamasti suur osa võimusuhetest konstrueeritakse. See, kuidas teemat kajastatakse ajakirjanduses määrab sageli ka üldised hoiakud ühiskonnas. Kuvandid, mis ilmnesid meediatekstide analüüsist loovad pinnase üldistamiseks ja ka seaduse sätete kallutatuse üldistamiseks. Kui tööandjat kajastatakse seadusesätete kuritarvitajana, siis võib kujunedagi arvamus, et tema käes on võim, mida ta kasutab ka seadusepügalate täitmisel, mis omakorda loob kujutelma sellest, et seadus on tööandjakeskne.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et lähtudes töölepinguseaduses kasutatavatest määratlemata õigusmõistetest ei saa väita, et seadus toetab vaid tööandja või töötaja huvisid. Seevastu meediatekstide analüüsist võis järeldada, et lähtuvalt sellest, kelle vaatepunkti kirjeldatakse, kujundatakse ka seadusele antav sisu. Meediatekstides kirjeldatu seljatas seaduses kirjapandu vääramatult, sest kujundas seadusele tööandjakeskse sisu.