Riigikohus selgitas tänases otsuses, et tööandja ei saa panna töötajale võlatunnistusega suuremat varalist vastutust, kui töölepingu seadus võimaldab.
Kõnealuses asjas esitas ettevõte kohtule hagi oma endise töötaja vastu, paludes välja mõista 36 200 euro suuruse võla koos leppetrahvi ja viivisega. Pärast töölepingu lõppemist oli ettevõte allkirjastanud endise töötajaga võlatunnistuse, mille alusel töötaja kohustus tasuma 40 000 eurot, kuid maksis ainult 3800 eurot.
Endine töötaja vaidles hagile vastu ja väitis, et ta pole ettevõttele võlgu. Enda sõnul tegeles ta ettevõttes kauba tarnimise ja väljasaatmisega, kuid Venemaal asuvad lepingupartnerid jätsid kauba eest tasumata ning ettevõte hakkas selles süüdistama oma töötajaid ja survestas neid allkirjastama võlatunnistusi. Ettevõte väitis aga kohtule, et töötaja vastutas kauba kaotsimineku eest.
Maakohus rahuldas ettevõtte hagi täielikult ja ringkonnakohus osaliselt. Riigikohus aga tühistas täna varasemad otsused hagi rahuldamise osas ja saatis asja maakohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohtu lahend jõustus ainult hagi osalise aegumise küsimuses.
Töölepingu seadus määrab töötaja vastutuse piirid
Riigikohtu tsiviilkolleegium selgitas, et kui võlatunnistuse aluseks olev kohustus või võlg on tekkinud töösuhte käigus, siis tuleb tunnistuse kehtivuse hindamisel arvestada töölepingu seaduse sätteid, mis käsitlevad kahju hüvitamise erisusi (§ 74) ja varalise vastutuse kokkulepet (§ 75). See kehtib ka juhul, kui töösuhte käigus tekkinud võla kohta sõlmiti võlatunnistus alles pärast töösuhte lõppu.
Kui töötaja ja tööandja on allkirjastanud varalise vastutuse kokkulepe, siis tuleb kohtul hinnata, kas see vastab töölepingu seaduse tingimustele. Varalise vastutuse kokkuleppe puudumisel ei saa töötaja vastutust laiendada üle vastutuse määra, mis on ette nähtud kahju hüvitamise erisusi puudutavas sättes (§ 74 lg 2).
Riigikohus täpsustas otsuses ka oma varasemaid seisukohti deklaratiivse võlatunnistuse õigusliku tähenduse kohta, leides, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest ta pole võlatunnistust allkirjastades loobunud. Lisaks muutis kolleegium oma senist seisukohta ja otsustas, et kui võlausaldaja on esitanud hagi konstitutiivse võlatunnistuse alusel, siis ei pea võlgnik võlast vabanemiseks esitama alusetule rikastumisele tuginevaid vastuväiteid enam vastuhagi vormis.
